laupäev, 5. august 2017

Olemise maa

Selline raamat läks trükki. Ja paar sisupilti ka. 






Sipelgapesa suutra

Vammika Sutta
Sipelgapesa suutra



Kristina Viin
04.06.2017


Leidsin oma ettekande jaoks Sipelgapesa nimelise suutra Madžhimanikajast ehk teisisõnu keskmiste õpetussõnade kogust, mis kuulub Suttapitaka õpetussõnade korvi. Tipitakasse ehk kolmikkorvi kuuluvad Vinajapitaka, mis sisaldab mungaelu reeglistikku, seejärel Suttapitaka ehk suutrate korv ning kolmas, Abhidhammapitaka ehk Ülima Seadmuse Korv, mis on peamiselt psühholoogilise sisuga, see sisaldab Abidharma õpetusi, analüüsi ja klassifikatsioone. Suttapitaka ehk suutrate korv on Tipitaka mahukaim ja mõtterikkaim ning ühtlasi kunstipäraseim osa. See koosneb omakorda viiest nikajast ehk kogust, mis omakorda jagunevad paljudeks suuremal või vähemal määral iseseisvateks teosteks. Suttapitaka on koostatud kolmandal kuni teisel sajandil e.m.a. Majjhima Nikaya on selles sisalduvaist kogumikest.
Majjhima Nikaya ehk tõlkes „keskmine kogu“ või kogumik keskmise pikkusega arutlusi, on budistlik pühakiri, teine viiest nikayast Sutta Pitaka korvis. Madžhimanikaja ise sisaldab 152 suutrat, mis tõusevad esile mõttesügavuse poolest. Põhiliselt sisaldab Majjhima Nikaja Buddha ja tema õpilaste arutlusi ja kujundlikke mõistukõnesid, mis puudutavad kõiki Buddha õpetuse aspekte.


Vammika Sutta
Sipelgapesa


Vammika Sutta ehk Sipelgapesa suutra valisin välja kõigepealt kutsuva pealkirja pärast, siis aga leidsin eest huvitava mõistuloo. See suutra on kindlasti huvitav neile, keda huvitab psühholoogia ja unenägude tõlgendamise kunst. Just läbi tähendusliku unenäo tõlgendamise annab Buddha selles tekstis oma õpetust antakse selles tekstis edasi.
Buddha järgija, bhikšu Kumara Kassapa juurde ilmub unes üks jumalus, kes esitab talle kujundliku sisuga loo ning soovitab Buddhal unenäo tähenduse kohta järele pärida. Hommikul läheb bhikšu Buddha juurde ja Nõndaläinu seletab talle nähtud sümbolite tagused tähendused isiksuse koostisosade ja budistliku munga elu kohta.
Unenäos näeb Kassapa ennast seismas sipelgapesa kõrval. See sipelgapesa suitseb öösel ja leegitseb päeval. Ilmub braahman, tark mees, kes käseb Kassapal sipelgapesa noaga kaevata. Kassapa teeb seda ning järjestikku leiab sealt erinevaid asju, mida braahman käsib tal kõrvale heita. Lõpuks leiab ta Naga mao. Braahman ütleb, et jätku ta madu rahule, ta ei tohi madu kahjustada, vaid mees hoopis austagu teda.
Nõnda olen ma kuulnud. Ükskord elas Õnnis (Bhagavat) Šravastis Džeta metsas Anathapindika pargis. Juhtumisi elas ka auväärne Kumara Kassapa Pimeda Mehe salus. (Kommentaarides on öeldud, et Kassapa ema läks nunnaks ehk bhikšuniks, teadmata, et oli tol ajal rase. Tulevase mungaõpilase adopteeris Kosala kuningas Pasenadi.)
Siis, kui öö oli käes, ilmus üks kindel kauni välimusega jumalus, kes valgustas tervet salu, kõrgeaulise Kumara Kassapa juurde ja seisis tema kõrvale. Nii seistes, ütles jumalus talle: „Bhikšu, bhikšu, see sipelgapesa suitseb öösel ja leegitseb päeval.
„Nõnda kõneles braahman: „Kaeva noaga,sina tark. Noaga kaevates nägi tark kaigast: „Üks kaigas, oo, auväärne isand.“
Nõnda kõneles braahman: „Viska kaigas välja; Kaeva noaga, sina, tark.“ Noaga kaevates nägi tark kärnkonna: „Üks kärnkonn, oo auväärne isand.“
Nõnda kõneles braahman: „Viska kärnkonn välja. Kaeva noaga, sina, tark.“ Noaga kaevates nägi tark kahvlit: „Üks kahvel, oo auväärne isand.“
Nõnda kõneles braahman: „Viska kahvel välja; Kaeva noaga, sina, tark.“ Noaga kaevates nägi tark sõela: „Üks sõel, oo auväärne isand.“
Nõnda kõneles braahman: „Viska sõel välja; Kaeva noaga, sina, tark.“ Noaga kaevates nägi tark kilpkonna: „Üks kilpkonn, oo auväärne isand.“
Nõnda kõneles braahman: „Viska kilpkonn välja; Kaeva noaga, sina, tark.“ Noaga kaevates nägi tark lihuniku nuga ja pakku: „Üks lihuniku nuga ja pakk, oo auväärne isand.“
Nõnda kõneles braahman: „Viska lihuniku nuga ja pakk välja; Kaeva noaga, sina, tark.“ Noaga kaevates nägi tark lihatükki: „Üks lihatükk, oo auväärne isand.“
Nõnda kõneles braahman: „Viska lihatükk välja; Kaeva noaga, sina, tark.“ Noaga kaevates nägi tark Naga madu: „Üks Naga madu, oo auväärne isand.“
Nõnda kõneles braahman: „Jäta Naga madu, ära tee Naga maole kahju; austa Naga madu.“
„Bhikšu, sa peaksid minema õndsa Bhagavati juurde ja temalt selle mõistatuse kohta järele pärima. Seda, mida Õnnis sulle ütleb, peaksid sa meelde jätma. Bhikšu, peale Tathagata (Nõndaläinu) või tema õpilaste või tolle, kes on neilt õppinud, ei näe ma ühtki selles maailmas, üheskoos selle jumalate, Marade ja Brahmadega, selles põlvkonnas üheskoos selle erakute ja braahmanitega, selle vürstide ja nende rahvastega, kelle seletus sellele mõistujutule võiks minu meelt rahuldada.“
See oli jumaluse öeldu, kes seepeale korraga haihtus.
Siis, kui öö oli möödas, läks auväärne Kumara Kassapa õndsa Bhagavati juurde. Pärast austuse avaldamist Õndsale, istus ta tema kõrvale ja jutustas Bhagavatile, mis oli ilmnenud. Seejärel ta küsis: „Kõrgeauline isand, mis on sipelgapesa, mis on öine suitsemine, mis on päevane leegitsemine? Kes on braahman, kes on see tark? Mis on nuga, mis on kaevamine, mis on toigas, mis on kärnkonn, mis on kahvel, mis on sõel, mis on kilpkonn, mis on lihuniku nuga ja pakk, mis on tükk liha ja mis on Naga madu?“
„Bhikšu, sipelgapesa sümboliseerib seda keha, mis on tehtud materiaalsest vormist, mis sisaldab nelja suurt elementi, mille on sigitanud ema ja isa, üles ehitatud keedetud riisist ja pudrust, ja allub püsitusele, ärakantusele ja minemapühitusele, haihtumisele ja lagunemisele.
„Millest mõeldakse ja juureldakse öösel päevaste tegevuste põhjal, see on öine suitsemine. Tegevused, mis võetakse ette päeva jooksul keha, kõne ja meele poolt pärast öist mõtlemist ja juurdlemist, on päevane leegitsemine.“
„Braahman on Tathagata sümbol, kes on täiustunud ja täielikult valgustunud. Tark on bhikšu sümbol, kes teeb kõrgemaid harjutusi. Nuga on õilsa teadmise sümbol. Kaevamine on energia tõstmise sümbol.
„Roigas on nõmeduse sümbol. „Viska välja roigas, hülga nõmedus. Kaeva noaga, sina, tark.“ See on tähendus.
„Konn on viha ja ärrituse sümbol. „Viska välja konn: hülga viha ja ärritus. Kaeva noaga, sina, tark.“ See on tähendus.
„Kahvel on kahtluse sümbol. „Viska välja kahvel: hülga kahtlus. Kaeva noaga, sina, tark.“ See on tähendus.
„Sõel on viie takistuse sümbol (pañca nīvaraṇāni), nimelt sensuaalse iha takistus, pahatahtlikkuse takistus, laiskuse ja loiduse takistus, rahutuse ja vaimse murelikkuse takistus ning kahtlemise takistus. „Viska sõel välja: hülga viis takistust. Kaeva noaga, sina, tark.“ See on tähendus.
„Kilpkonn on viie kuhja, viie isiksuse koostisosa sümbol, mis on mõjutatud klammerdumisest, nimelt materiaalne kuju, mis on mõjutatud klammerdumisest, tunnete kuhi, mis on mõjutatud klammerdumisest, kujutluste kuhi, mis on mõjutatud klammerdumisest, mõistete kuhi, mis on mõjutatud klammerdumisest ja teadvuse kuhi, mis on mõjutatud klammerdumisest.
„Viska kilpkonn välja, hülga viis kuhja, mis on mõjutatud klammerdumisest. Kaeva noaga, sina, tark. See on tähendus.
„Lihunikunuga ja pakk on meeleliste naudingute viis valda – silmaga mõistetud vormid, mida soovitakse, ihatakse, mis on meelepärased ja meeldivad, ühendatud meelelise ihaga ja kutsuvad välja lõbujanu; kõrvaga äratuntavad helid... ninaga äratuntavad lõhnad, keelega tuntavad maitsed... kehaga tuntavad kombatavad asjad, mida soovitakse, ihatakse, mis on meelepärased ja meeldivad, ühendatud meelelise ihaga ja kutsuvad välja lõbujanu. Viska välja lihunikunuga ja pakk: hülga meeleliste naudingute viis valda. Kaeva noaga, sina, tark. See on tähendus.
Lihatükk on naudingu ja lõbu sümbol. Viska välja lihatükk, hülga nauding ja lõbu. Kaeva noaga, sina, tark. See on tähendus.
„Naga madu on bhikšu sümbol, kes on hävitanud meeleplekid. Jäta Naga madu; ära tee Naga maole liiga, austa Naga madu. See on tähendus.
 

See on, mida Õnnis ütles. Austusväärne Kumara Kassapa oli rahul ja rõõmus Õndsa sõnade üle.

Selle lihtsa sisuga jutu sümbolism on külluslik. Suutra kirjeldab meeleplekkidest vabanemise protsessi etappe, milles inimene peab kõrvaldama erinevad takistused vaimse kasvamise käigus. Kaigas sümboliseerib täielikku eitamist ja nõmedust, keeldumist vaatamast oma käitumise sisse. Kärnkonn sümboliseerib meeleheidet ja viha. Kilpkonn sümboliseerib viit skandhat. Kommentaarides on öeldud, et kilpkonna pea ja neli jalga on sarnased viie isiksuse koostisosaga. Lihunikunuga ja puupakk sümboliseerivad klammerdumist ja sensuaalseid naudinguid. Suutra kommentaarides on kirjas: „Olendid, kes ihalevad sensuaalseid naudinguid, raiutakse tükkideks sensuaalsete ihade lihunikunoa poolt tajuobjektide paku peal.“ Lihatükk sümboliseerib himu. See esindab toorest energiat, mis veab meid klammerdumisse. Kokkuvõttes kujutab see jutuke isiksuse kaitsekihtide eemaldamise protsessi, mis kulmineerub Naga mao avastamisega sipelgapesa põhjas. Naga esindab inimese spirituaalset energiat, mis on vabanenud klammerdumisest ning on terviklik. Ning samuti viitab madu meeleplekkidest vabanenud bhikšule enesele ning õpetusele, budistlikule dharmale. See oli sissevaade Sipelgapesa suutrasse, mis on Majjhima Nikaya 23. suutra.




Ašoka



Üks uurimustöö India usundite arvestuse tarbeks. Ülesehituselt mitte ehk kõige õnnestunum, aga panen selle ka siia.
Tartu Ülikool


Kristina Viin
Keiser Ašoka ediktid. Ašoka budistliku valitsejana
Referaat
Tartu 2017


Sissejuhatus




Kuigi Maurya impeeriumi legendaarset kuningat Ašokat on ülistatud budistliku õpetuse levitamise tõttu misjoni teel Indiast väljapoole, selle ühiskondlikuks ideoloogiaks muutmise ning humanismi ja vägivallatuse eest kõnelejana, oli tegelikult tegemist üsna vastuolulise tegelasega, kes pärast veriseid sõjakäike jätkas õilsa ideoloogia ja moraalinõuete lipu all omakasupüüdliku propaganda ja enese jumalikustamisega. Meie teadmised Ašoka kohta on pärit algallikatest, „mis on kirjutatud nii indialaste kui ka välismaalaste poolt, samuti arvukalt arheoloogilisi leide ja raidkirju“, „Keiser Ašoka kivise raiutud ediktid suurriigi erinevatel aladel tähistavad tema valitsemisaja erinevaid sündmusi. Paljud neist kirjutistest on säilinud tänapäevani“ (Daniélou 2011: 111). „Ašoka käsul ajavahemikus 258-242 e.m.a kivisse raiutud ediktid (kokku on neid teada 54) on India ajaloo vanimad kirjalikud allikad. Raidkirjad levitasid humanistliku ilmavaate ja usuvabaduse ideaale ning budistlikku maailmarahu sõnumit, ediktide kirjapanekuks kasutati heebrea ja aramea tähestiku põhjal loodud brāhmī ja kharošthī tähestikku“ (ibid.: 166). Siiski kirjutab Martti Kalda, et ainsad allikad, mis pakuvad vahetut infot Ašoka kohta, on tema enese raidkirjad. Ning needki kannavad ideoloogilise kallutatuse ja propaganda pitserit. Ülejäänud allikad Ašoka ja Maurya dünastia ajaloo kohta on parimal juhul kaudsed, halvimal erapoolikud ja ebausaldusväärsed. Esimesi iseloomustab ajaline lähedus (nad paigutuvad samasse ajastusse), teisi geograafiline ja ajaline kaugus (tegu on pigem müütidega Ašokast kui ehtsate ajalooallikatega). Ajaliselt lähedad, ent kaudsed ning parimal juhul vaid taustateavet pakkuvad on kreeka- ja ladinakeelsed allikad (5. saj eKr – 4. saj), mis kõnelevad Aleksander Suure sõjaretkest itta ning sellele eelnenud ja järgnenud Vahemeremaade ja India suhtlusest. Sama tuleb öelda taustinfot pakkuva Paali kaanoni kohta (Kalda 2013: 10).
Ašoka „taasavastamisest“, Maurya dünastiast, Ašoka eluloost ja valitsemisviisist, budismi levikust, raidkirjadest, nende vormist ja stiilist, sõnumist, sisust ning olulisusest tänapäeval tuleb kirjutises järgnevalt pikemalt juttu.






Ašoka budistliku valitsejana


Ašoka (u 269-232 e.m.a), oli Maurya impeeriumi (tolleaegse Magadha kuningriigi) kolmas valitseja, „kes oli esmalt agressiivne ja vallutustele orienteeritud monarh, kuid pöördus Kalinga (India idarannikul Bengalist lõunas asuva võimas kuningriik) vallutamiseks ette võetud sõjakäigul nähtud õuduste mõjul budismi. Sestpeale pühendus ta „dharma kaudu vallutamise“ kampaaniale, mis eitas igasuguse jõu kasutamist, oli religioosselt täiesti tolerantne ning üritas oma alamate seisukorda parandada – tema alamateks oli tolleks ajaks juba enamik Hindustani elanikke. Sellest pajatavad üle kogu tema impeeriumi alade avalikes paikades kaljudele ja sammastele raiutud raidkirjad, mis taastati ja tõlgiti alles 19. sajandil... Ta saatis dharma kaudu vallutamise käigus budistlikke misjoneid mitmetesse välisriikidesse... Budism kui seni eranditult piirkondlik religioon muutus nüüd rahvusvaheliseks...“ (Skilton 2012: 53-54).
Maurya impeerium valitses aastatel 317-180 e.m.a. See oli esimene suur katse ühendada kogu India (Daniélou 2011: 111). Lisaks arheoloogilisetele leidudele ja raidkirjadele pärineb sellest ajast hulgaliselt teisigi allikaid, muuhulgas Kautiya nimelise ministri uurimus Arthasāstra Maurya impeeriumi riigiaparaadi, kohtusüsteemi ja poliitika kohta, mis annab meile detailse ülevaate tollasest eluolust ja riigi ülesehitusest; samuti kreeklasest saadiku Megasthenese „Indika“ ning muud ajalooraamatud. „Sellel ajastul kasvas teave India kohta hüppeliselt“ ning on teada, et „Indias kasutati metallisulatustehnikaid, mida mujal maailmas ei tuntud“ (ibid.). „Maurya suurriik oli sõjaväe abil loodud tugeva keskvõimuga despootia, mis oli moondatud konstitutsiooniliseks monarhiaks ning jagatud autonoomseteks osariikideks, mida valitsesid haldurid või asekuningad... riigiaparatuuri tipus seisis kuningas. Tema käes oli kogu seadusandlik ja täidesaatev võim, talle allus kohtumõistmine ja sõjavägi“ (ibid.: 113). Maurya ( mayūra- „paabulind“) riigi ametlik keel oli sanskriti keel, kuigi suur hulk inimesi olid kirjaoskamatud. „Džainistid ja budistid eelistasid kasutada lihtrahva keeli ehk praakriteid“ Peamiseks usundiks oli brahmanism (ibid.: 120).
Candraguptal, Maurya dünastia rajajal, kes „oli tõenäoliselt viimase Nanda dünastia kuninga madalast seisusest liignaise poeg“ (
ibid.: 112), oli mitu poega. Neist Bindušāra valiti troonipärijaks ning talle omistati nimetus Devānām-priya („jumalatest armastatu“). Pigem impeeriumi korrastajaks kui vallutajaks nimetatud Bindušāra pärandas Candragupta loodud sisemiselt tugeva ja ühtse riigi Ašokale. (Ibid.: 122) Tegelikult Ašoka võimuletulek siiski nii ladusalt ei läinud, samuti valitseb tema võimuletuleku aasta osas erinevate allikate järgi mõningane segadus. „Sri Lanka kroonikad kujutavad Ašokat julma ja metsiku hirmuvalitsejana. Bindušāra surres olevat ta lasknud võimule pääsemiseks tappa oma õed ja vennad, esmajoones vanima venna Susima. Tõenäoliselt lükkus tema kroonimine edasi just Bindušāra surmale järgnenud verise arveteõiendamise tõttu“ (ibid.: 123). 286-284 eKr läkitab isa Ašoka Ujjayinī linna asevalitsejaks ning Ašoka abiellub kaupmehetütar Devīga (Kalda 2013: 45). „Ašokāvadānas“, 1.-2. sajandil loodud monograafias, mis ajalooallikana pole küll väga usaldusväärne, kujutatakse seda lugu veelgi vastuolulisemana, kuigi seal püütakse edaspidi kujutada kuningat pühakusarnase olendina: budistliku maailmavalitseja sünd oli juba varem ette kuulutatud. Kaupmehe tütre pojana polnud Ašokal mingitki lootust troonile pääseda. Lisaks oli ta välimuselt kole. Ta surub maha mässe ja surmab vennatapusõjas poolvennad (ibid.: 27). „Valitsusaja alguses on Ašoka raevukas, ta laseb hukata vastalised ministrid ja isegi haareminaised, nautides inimeste piinu ja hukkamisi. Kuninga lemmikalamaks on timukas Girika, kes vanglas inimesi piinab ja hukkab. Julma Ašoka pöörab usku munk Samudra, kes Girika kätte sattudes ei hooli oma kehast ning osutub piinade suhtes ükskõikseks, Samudra ilmumine toob loosse pöörde.“ (Ibid.: 28) Järgnevad vagadusaktid: „Buddha reliikviate austamine ja 84 000 stuupa rajamine, oma venna Vītašoka ja minister Yašase pööramine brahmanismist budismi pooldajateks, kohtumine Upaguptaga ja mungakoguduse austamine, palverännak Buddhaga seotud paikadesse ja kogudusele rikkalike kingituste tegemine... Elu lõpul kingib Ašoka kõik riigi ja kuninga varad mungakogudusele ning jätab surres võimule Kunāla poja Sampadini. Sampadini poeg Bhaspati kukutatakse ja võimuanastaja Pusyamitra teeb edutu katse Ašoka ülesehitatut hävitada...“ (ibid.). Ašoka legendid olid budistlikus Aasias väga populaarsed ja „Ašokāvadānast“on ainest ammutanud Tiibeti ja Sri Lanka ajalookroonikad (ibid.: 29). Sri Lanka 4. sajandil kirja pandud kroonika „Dipāvamsa“ kirjeldab Ašoka elu realistlikult: võimuletulek vennatapusõja tulemusena, pöördumine budismi, tegevus budismi edendamisel, budistlike misjonäride läkitamine Sri Lankale. „Fantastilisena kirjeldatakse vaid Ašoka võimuletulekut ning kuninga imetegusid“ (ibid.: 31). 5. sajandil kirjutati „Dipāvamsa“ Mahāvira kloostris ümber 37 peatükist koosnevaks „Mahāvamsaks“, millest on kaks versiooni, pikem ja lühem (ibid.) „Mahāvamsa“ järgi „pöördub ta rändmunkade mõjul budismi ning asub seda toetama, korraldades III mungakogu. Samas tõstab „Mahāvamsa“ Ašoka kõrval esile munk Moggaliputta Tissa, mungakogu vaimse juhi, kelle isik jätab varju isegi Ašoka.“ (Ibid.: 32) Umbes 1148/49 Kalahana poolt kirja pandud Vana-India kuulsaim, mahukaim ja vähegi objektiivne ajalooteos, Kashmiri ajalugu „Rājataranginī“ I raamatus tuleb Ašoka võimule pärast seda, kui kuningas Šacīnara lastetuna sureb (ibid.: 33, 34). Mööda ei saa ka vaadata purāna´test, entsüklopeediliste legendiraamatute žanrist, mille loomisaeg oli India keskajal 3.-11. saj enne muslimite saabumist (ibid.: 40). Vahemeremaade, Sri Lanka ja Tiibeti allikad, samuti Hiina palverändurid pakuvad Ašoka-aegsele Indiale välist pilti, vaadet distantsilt, nii ajas kui ruumis. Vaadet „seestpoolt“, kontekstist ja Ašoka ajastust pakuvad Paali kaanoni tekstid. Müüdiloomes asub esikohal „Ašokāvadāna“. (Ibid.: 41)
Ajaloolased on püüdnud paika panna võimalikult täpset Ašoka eluloo dateeringute jada. Arvatavasti 274-268 eKr Bindušāra sureb, Taxīlas puhkeb mäss, Ašoka haarab võimu ja kõrvaldab kodusõjas oma rivaalidest vennad. See on Ašoka tegeliku võimu algus. (
Ibid.: 46) 271-270 või 269-268 või 265-263 eKr pühitsetakse Ašoka kuningaks. 267-264 või 266-263 või 261-260 saab Ašokast budist, ta ehitab hulgaliselt stūpa´sid ja budistlikke kloostreid; tema tütrest ja pojast saab nunn ja munk. 263-262 või 261-260 või 257-255 eKr vallutab Ašoka India idarannikul asuva Kalinga ning temast saab pärast sõjakoleduste nägemist Buddha veendunud ilmikjärgija. Järgnevatel aastatel sooritab ta palverännaku Buddhaga seotud paikadesse, läkitab misjonäre Kashmiri, Baktriasse, Nepali, Loode-, Lääne-, Edela- ja Lõuna-Indiasse, Sri Lankale ja Kagu-Aasiasse. 254-250 eKr kutsutakse Ašoka ettevõtmisel Maurya pealinnas Pātaliputras kokku kolmas budistlik mungakogu. Maudgalyaputra Tisya juhtimisel vaadatakse üheksa kuu vältel üle budistliku kaanoni alged ning puhastatakse kogudus valeõpetusest ja selle järgijaist. 234-232 eKr Ašoka sureb, tema võimu pärivad erinevais paigus tema pojad ja pojapojad. 206-205 eKr sooritab Seleukiidide dünastia valitseja Antiochos III Suur sõjakäigu Ašoka järglase Subhāgasena piirialadele, olles sõlminud Kreeka-Baktria riigiga rahu ja uuendab Seleukiidide ja Maurya dünastia kokkulepet. 185-180 eKr kukutab Maurya dünastia viimase valitseja Brhadratha sõjapealik Pusyamitra Šunga ning haarab riigis võimu, pannes aluse Šunga dünastiale. Kreeka-Baktria väed vallutavad Demetrios I juhtimisel Maurya dünastia impeeriumi lagunedes Loode-India alad. (Ibid.: 46-49)
Ajaloolaste arvates oli Ašoka võimuperiood Vana-India õitsenguaeg. Aktuaalsed olid kreeklaste ja hellenismi välismõjud, Ašoka tegevuse mõju kandus väljapoole Indiat, toimus kultuurivahetus, misjon, kultuuriline suhtlus. (
Ibid.)
Siiski langes budism pärast Maurya impeeriumi lagunemist Pušjamitra Šunga tagakiusamise alla. (Skilton 2012: 55) Maurya impeeriumi allakäigu üheks oluliseks põhjuseks ongi peetud Ašoka braahmanite vastu suunatud poliitika ning „Mauryate impeeriumi lagunemine tähendas ka budismi allakäigu algust. Sajandeid hiljem kadus budism Indiast jälgegi jätmata.“ (Daniélou 2011: 128)

Kui Andrew Skiltoni „Budismi lühiajalugu“ jutustab Ašokast peamiselt helges tonaalsuses, tuues välja tema teened budismile ning täieliku religioosse tolerantsuse alamate seisuse parandamiseks (Skilton 2012: 53), siis Alain Daniélou ja Martti Kalda toovad põhjalikumas analüüsis välja hoopis realistlikumad ja süngemad tagamaad. Kuigi Daniélou refereerib, et pärast täielikku võitu Kalinga üle teatas Ašoka XIII edikt: „Tegelikkuses ei soovi Jumalatest Armastatu ühelegi inimesele halba. Ta on leebe ja erapooletu isegi nende suhtes, kes käituvad halvasti. Tema arvates on parim võit vooruse võit...“ (Daniélou 2011: 123), siis tema poolt valitsevatesse rahvastesse budistlike vooruste, põhimõtete ja moraali juurutamise kattevarjus oli Ašoka tegelikuks eesmärgiks omaenese võimu ja korra kehtestamine. Ta tungis üle omaenda impeeriumi piiride ja levitas budistlikku misjonitööd üsnagi sõjakal moel. Budism osutus ideaalseks tööriistaks sõjakate rahvaste nõrgendamisel. (
Ibid.: 124) „Valitsusvõim võis „ülima kahjutundega“ ning pelgalt kohusetundest“ soovi korral karistada igaüht.“ (Ibid.: 125) Ametisse saadeti isegi spetsiaalsed järelevalveametnikud. Usulise ja kõlbelise karmuse abil täieliku võimu saavutamine oli tema valitsemisaja suurim leiutis ning ühtlasi seletab moraalse mõjutamise meetodite kasutamine budismi täielikku kadumist Indiast pärast suurte impeeriumide lagunemist. Kuigi ta keelas loomade tapmise ja neile piinade põhjustamise, kuninglikus köögis ta siiski vaid piiras tapetavate loomade arvu ühe paabulinnu ja kolme metskitseni. (Ibid.) Võimu saavutas ta vägivalla abil, kasutades nuhkide, järelevaatajate ja vagatsejate „pehmeid“ meetodeid. Daniélou tõdeb, et vaatamata kõigele jääb tema Kalinga sõjakäik ikkagi üheks metsikumaks hävitussõjaks, mis India ajaloos tollal on tehtud (ibid.: 127). Jääb ainult küsida, kuivõrd budist ta ise ikkagi oli.
„Mina“-vormis kirjutatud ning Ašokat „jumalate poolt austatud kuningaks“ nimetanud raidkirjades kasutab Ašoka Martti Kalda sõnutsi propagandistlik-retoorilisi võtteid ning võib kahelda tema siiruses. (Kalda 2013: 87) Neist võtetest tuleb pisut pikemalt juttu raidkirjade sõnumi analüüsis, küll aga väidab Kalda, et selge on vaid üks: „Ašoka väitel korrastas ta inimeste ja jumalate suhted ning sellega kehastus kuningas ise pooljumalaks, maailmaparandajast pühakuks ja
bodhisattva´ks, kelle mõjusfääri kuulub kogu inimeste maailm. Seadmuse järgijaile lubatakse tasuks pääsemist taevasse, heaolu teispoolsuses. (Ibid.: 98) Viimase ja mitmete muudegi nüansside põhjal pole sugugi kindel, kas Ašoka dharma oligi niivõrd budistlik õpetus või hoopis universaalne humanism. Või lihtsalt kogu riigi ja elanikkonna vaimne hõlmamine, nagu raidkirjade analüüsi põhjal välja lugeda võib.


Raidkirjade uurimisest


Huvitav on aga tõsiasi, et niisugune suur transformaator, verejanulisest valitsejast rahu eest võitlejaks moondunud Kuldaja valitseja Ašoka vajus maailma jaoks pikkadeks sajanditeks unustusehõlma. Ašoka taasavastamine sai alguse alles 18. sajandi lõpul, kui Euroopa õpetlased töötasid India ja Euroopa ajalookalendri sünkroniseerimise kallal. (theguardian.com) Ašoka uurimused ning raidkirjade järjestikused avastamised leidsid aset 18.-20. sajandil paljude teadlaste ja asjahuviliste poolt, mil nii India kui terve Aasia Lääne jaoks taasavastati.
Ašoka uurimise ajaloost annab kõige parema ülevaate Charles Alleni monograafia „Ashoka” (London 2012). Allen on ise India koloniaalametniku poeg ning on kirjutanud mitmeid uurimusi just India uurimise ajaloost (sealhulgas Rudyard Kiplingist ning 19. sajandi algupoole Nepaali ja Tiibeti loodust uurinud Brian Hodgsonist).
Esimesed märgid Ašoka-teemalisest historiograafiat pärinevad Hiina palveränduritelt Fa Xianilt (5. sajand) ja Xuan Zangilt (7. sajand), kes kirjeldavad Ašoka sambaid (need said eurooplastele kättesaadavaks prantsuse tõlgetes vastavalt 1836 ja 1857). 14. sajandil toob Delhi sultan Firoz Shah Tughlaq mõned Ašoka sambad Delhisse ning üritab neid edutult dešifreerida. Üks sammas viiakse suurmogulite ajal 17. sajandi alguses Allahabadi, kus seda näeb ka Inglismaalt pärit reisimees William Finch. Teised Euroopa rändurid kirjeldavad 17. sajandil samasuguseid sambaid ka mujal Indias. 1756 kopeerib austerlane Joseph Tiefenthaler ühe Delhis asuva samba raidkirja ja saadab selle prantsuse indoloogile Anquetil-Duperronile, kuid tolle dešifreerimispüüded luhtuvad.
18. sajandi lõpus püüdsid õpetlased India ja Euroopa ajalugusid n-ö sünkroniseerida; selle ettevõtmise eesotsas oli filoloog William Jones. Jones ise töötas kohtu liikmena Kolkatas Bengalimaal ning oli innukas India kultuuriloo uurija. Ta oli ka üks esimesi, kes esitas hüpoteesi India ja Euroopa keelte sugulusest (mille põhjal hiljem tekkis arusaam indoeuroopa keelkonnast).
Umbes samal ajal hakati Põhja-Indias avastama ka muistseid kujusid ja raidkirju, mis andsid tunnistust, et kunagi on Indias olnud budismi õitseaeg. Tollal oli see üllatuseks, sest budism oli selleks ajaks Indias peaaegu hääbunud, jätmata alles suuri nähtavaid mälestisi ja templeid. See sundiski õpetlasi otsima ajaloolisi jälgi sellest õitsenguajastust. Näiteks uuris Jones ise kirjalikke mälestisi Aleksander Suure India- käikudest ning Maurja õukonnas olnud Aleksandri diadohhide saadikutelt.
Jones asutas koos mõttekaaslastega Aasia Ühingu (Asiatic Society), mis tegeles ka Ašoka raidkirjade uurimise ja avaldamisega – nende mõistmiseni veel ei jõutud, küll aga jõuti India kuningate kronoloogiani, sealhulgas teadmiseni Ašoka olemasolust. Terve 19. sajandi jooksul avastasid mitmed Indias tegutsenud ajaloo- ja arheoloogiahuvilised koloniaalametnikud hulgaliselt kuningas Ašokaga seotud raidkirju ja stuupasid, mõnikord neid ka jäädavalt kahjustades, kuid enamasti pakkudes hinnalist uurimismaterjali indoloogidele.
Oluline roll oli ka Kolkata rahapajas töötanud James Prinsepil, kes dešifreeris 1837 iidse India brahmi kirja, mis võimaldas lõpuks vanad raidkirjad ära tõlkida. Prinsep uuris ka vanu India münte, mille põhjal tegi järeldusi vana India majanduslike suhete kohta. Alexander Cunningham algatas pika kogumis- ja uurimistöö põhjal 1877 India raidkirjade korpuse väljaandmise – esimese köitena ilmusidki Ašoka ediktid. Cunningham oli juba varem tegelnud põhjalike arheoloogiliste uuringutega, püüdes eriti taastada just India budistliku ajajärgu ajalugu – 1861 asutati tema eestvõttel India Arheoloogiaamet.
Ettekujutus Ašokast pandi kokku erinevatest kildudest – üle India leitud raidkirjalistest ediktidest, Sri Lanka suurest ajalookroonikast „Mahāvamsast“, mille tõlkisid 1830ndail aastail inglise keelde William Buckley Fox ja George Turnour, budistlike stuupade alt leitud raidkirjadest, mis kirjeldasid Ašokat teinekord täiesti idealiseerimata kujul. Näiteks olevat Ašoka olnud lühike, suure kõhu ja kõrvitsasarnase näoga ning kareda nahaga, mida oli „ebameeldiv katsuda”.
19. sajandi lõpuks olid Ašoka elu piirjooned suuresti paigas. 1901. aastal ilmus Ašokast esimene põhjalik ajaloomonograafia, mille kirjutas Vincent Arthur Smith. Erinevaid raidkirju avastatakse veel edaspidigi (viimati 2009) ning Ašoka ediktide uuendatud tõlked ilmusid Delhis 1925 ja 1957.
Ašoka raidkirjad ise on suhteliselt lihtsalt dateeritavad neis endis olevate viidete abil. Nii võib nad rühmitada järgmiselt: väikesed kaljuediktid (Ašoka 10.-11. valitsusaasta), Barabari koopakirjad (12. aasta), suured kaljuediktid ja Kalinga ediktid (12.-13. valitsusaasta), Laghmani raidkirjad (16. aasta), Kandahari raidkirjad (18. aasta), kolmas Barabari koopakiri (19. aasta), Lumbini ja Nigliva sambakirjad (20. aasta), suured sambaediktid ja väikesed sambakirjad (26.-27. aasta).
Ning kuigi vanade tekstide põhjal lasi ta üle India ehitada 84 000 stuupat ning toetas rahaliselt mungakloostreid, on tema ajastu füüsilised märgid hävinud kahes laines – esiteks konkureerivate hinduistlike brahmiinide poolt ja lõpuks islamiusuliste sissetungijate poolt.
20. sajandi Indias on Ašoka kuju olnud mitmel viisil oluline – Mahatma Gandhi jaoks vägivallatuse näitena, Nehru jaoks aga tema sekulaarsete põhimõtete pärast, India erinevate rahvuslaste jaoks hoopis India ühendamise sümbolina. Need idealiseeringud aga jätavad tähelepanuta rolli, mis pealtnäha nii rahumeelsel hinduismil on olnud Asoka pärandi hävitamisel.


Raidkirjade keelest, vormist, stiilist, sõnumist ja sisust


Ahhemeniidide dünastia eeskujul, budistlike väärtuste ja õpetuse laialdaseks jagamiseks ning enese kui valitseja olulisuste tegude, saavutuste ja käskude levitamiseks lasi Ašoka oma suulised teadaanded vastavalt kohalikele keeltele ja kirjaviisidele raiuda kivitahvlitele ja kivisammastele ning koobastesse. Need ediktid ja seadused ülistavad kuninga budismimeelsust. Pikale poleeritud liivakivist sambale graveeritud valitsemise põhimõtted ja budistliku mõtte alused on leitavad paljude hulgas näiteks Sarnathist leitud lõvikapiteelil. Viimane, nelja ilmakaarde vaatavad ja riigi piire valvavate nelja lõviga sammas sai on ka India riigivapi sümboliks. Ediktid on valminud paljude aastate jooksul erinevais paigus (britannica.com). Lootosekapiteelid, mille peal on sümboolne loom, on oma mõjututused saanud Pärsiast, aga ka hellenismist. Sümbolism aga on indiapärane ja budismipõhine. „Sammas kujutab endast maailmatelge, mis ühendab maad ja taevast; maailma sümboliseerib hiiglaslik lootos, neli ilmakaart; lõvi on kuninglik embleem, seda on seostatud Šakja klanniga, kuhu kuulus ka ajalooline Buddha Šakjamuni.“ (Vikipeedia: Ašoka). Kokku on raidkirju 33.
Eepilisel ajastul (u. 4./3. saj eKr – 3./4. saj) loobuti Indias suuresti sanskriti keele kasutamisest ning algas kesk indoaaria keelte ehk praakritite (st rahvalike, loomulike algkeelte) võidukäik. Praakritid võidutsesid Põhja-Indias kuni 1.-2. sajandini ning Lõuna-Indias kuni 4.-5. sajandini. Kuni 1.-2. sajandini olid praakritid käibel ka kõnekeelena, seejärel kanoniseeriti keeled grammatikute poolt ja need jätkasid eksistentsi kirjakeelena. (Kalda 2013: 72-73). Paljud uued Veda´de ajastu lõpul aaria ühiskonda tabanud ühiskondliku stressi tõttu tekkinud uued filosoofilised ja askeetlikud liikumised, maailmavaated ja religioonid, sealhulgas budism, astusid vastu veda´de usundile, preestrite ülemvõimule ja loomohvritele, kutsudes üles muutma maailma endamuutmise teel ning eesmärgiga mõjutada suuremat hulka rahvahulki ja publikut, hakkasid uususundite rajajad jutlustama rahva omas kohalikus rahvakeeles, heites nii kirjakeelena tunnustatud sanskriti kõrvale. Nõnda toimis budismi eestvedajaks hakanud Ašoka. Püüuga pihustada oma sõnumit võimalikult laiali, sai praakriti kasutamine kirjutatava keelena alguse Ašoka raidkirjades 3. sajandil e.m.a ning jätkus kuni 5. sajandini. (Ibid.: 74) Ašoka raidkirjade praakritis eristatakse enamasti kolme dialekti: Gangese jõe oru ehk ida-; lääne- ja loodedialekt. Siiski, seitse loodealadel ehk tänapäeva Pakistani ja Afganistani aladel leitud Ašoka raidkirja on kirja pandud hoopis aramea ja kreeka keeles. Kreeka keeles on Kandahāri I (kakskeelne) ja II raidkiri, Aramea keelseid raidkirju on kuus: Taxilā sambakiri, Pūl-i-Darūna kiviplaat, Kandahāri I ja III raidkiri, Laghmāni I ja II raidkiri. Enamik raidkirju on brāhmī (indo-paali kiri) tähestikus, vaid Loode-India raidkirjad on kivipinda raiutud kharosthī (indo-baktria ja aaria-paali) kirjas. (Kalda 2013: 82)
„Kuigi ühest küljest võib tunduda, et raidkirjad on pelgalt muistne grafiti, on nad siiski palju enamat. Täites tänapäevases mõttes meedia, infotahvlite ja tabloode, interneti rolli. Nõnda on oluline ka vormi ja sisu sümbioos.“ (Kalda 2013: 78-79) Kautilya „Arthasāstra“ annab selge ülevaate, milline on hea edikt ning ideaalis on teksti looja kuninglik kirjutaja. Pole selge, kuivõrd Ašoka „Arthasāstra´st“ lähtus või teadlik oli, igal juhul olid „kaljudele ja sammastele raiutud tekstide asukohad hoolega valitud, raidkirjade ja nendega koos ka sõnumi püsimajäämine oli valitseja põhimuresid (
ibid.: 80).


Stiililiselt on Ašoka raidkirjad enamasti didaktilised monoloogid, olles ühtlasi kuninga korraldused ja tungivad soovid. Erinevalt ülejäänud Vana-India epigraafiast kõneleb Ašoka mina-vormis. Silmapaistev on kasvatuslik aspekt. Teine tähelepanuväärne aspekt, Ašoka ilmselt südamelähedasim võte on kontrasti loomine mineviku ja oleviku vahel. Kui minevikku kujutatakse negatiivsena, siis Ašoka-aegset olevikku püütakse näidata positiivses valguses. Tulevikuga seoses kontrasti ei teki, sest seda kujutatakse ilmselgelt helgena: kuninga pojad ja pojapojad asuvad tema loodud Kuldajastut edasi kandma ning minna saab ainult paremaks. Kujundlike väljenditena kasutab ta näiteks „Kõik inimesed on minu lapsed“ ning „Tõesti, see, mis paha, olgu jalge alla trambitud“. Esineb kordusi ja sihilikku repetiivsust. (Ibid.: 84-85)

„Raidkirjade sõnum on piisavalt intiimne ja laad isiklik, et pidada autorit oluliseks ka teksti sisu analüüsimisel.“ (
Ibid.: 86) Ennast nimetab ta „Jumalate poolt austatud kuningaks“. Pole aga teada, kuivõrd on need tekstid valitseja enda ja kuivõrd nõunike koostatud. Ilmselt on raidkirjade mina vähemalt Kalda arvates siiski hoolikalt kultiveeritud propagandistlik-retooriline võte. (Ibid.: 85) Propagandistlikeks võteteks on näiteks: sama sõnumi pidev ülekordamine, et sõnumit maksimaalselt võimendada; alamaile suunatud hea käitumise juhised, kuuletumine vanemaile, õpetajate austamine, hoidumine elusolendite tapmisest, tõe kõnelemine jne. (Ibid.: 89-91) Teiseks propagandavõtteks tuleks pidada Ašoka viiteid mõjukaile tekstidele ja isikuile, olulisim autoriteet on muidugi Šakjamuni Buddha (Ibid.: 92) Kolmanda ideoloogilise mõjutamise vahendina rakendatakse mustvalget lähenemist: minevik on paha, olevik hea, tulevik helgemgi veel ning olukorra paranemises on „süüdi“ muidugi Ašoka isiklikult. (Ibid.: 94) Neljandaks kasutab ta oma ideede levitamiseks ja propageerimiseks enda isiklikku eeskuju, võttes enesele lausa bodhisattva ja isa rolli. (Ibid.: 96) Viienda propagandavõttena kasutab ta teadlikult lihtsat keelt ja sõnu, sõnum on selge, et lihtinimene sellest aru saaks, et see oleks lihtinimese vaatenurgast esitatud. (Ibid.: 97) „Tõenäoliselt on õige väide, et Ašoka näol oli tegu esimese budismi populariseerija ja budismi kui rahvaliku massiusundi alusepanijaga.“ (Ibid.) Kuuendana oskab ta kasutada mõjuvalt positiivse tähendusega märksõnu: kaastunne, annetamine, tõde ehk ausus, puhtus, leebus, hüve ehk vooruslikkus, vaoshoitus ehk eneseohjeldamine, meelepuhtus, tänulikkus, vankumatu pühendumine, rõõm. (Ibid.: 99)
Ašoka võtmesõna on kahtlemata seadmus,
dharma. Seadmuse järgi peab oskama käituda ning selle järelevaatajaiks on määratud ameteisse hulk erinevaid seadmuse järelevaatajaid, seadmuse kõrgametnikke ning inimesi, kes tagaksid inimeste heaolu.
Seitsmenda propagandavõttena esitab Ašoka oma raidkirjades positiivsuse programmi, loetledes konkreetseid tegevusi, mida ta on teinud või mida tal on kavas teha lasta. Oma olemuselt meenutavad need tüüpilist valimisprogrammi ühes lubadustega valijatele. (
Ibid.: 107)
Need humanistlikud sammud olid: keelata vägivald olendite kallal; loomohvrid, jahi-ja kalapüük; elusolendite tapmine ja nende liha söömine; keelata sõjategevus. Siiski, iroonilisel kombel, kuigi ta näiteks nõuab vangide õiglast kohtlemist ja keelustab piinamise, ei keelusta ta siiski surmanuhtlust ega vabasta kõiki vange. Mõned vangid said vaid 3 päeva lisaaega. See oli vaid nn olukorra leevendamine. Tema kasuks räägib aga tõsiasi, et Ašoka kehtestas ilmselt esimese valitsejana maailmas looduskaitse reeglid, keelustades näiteks metsade ja põldude põletamise. Sinna lisaks käidi välja tasuta arstiabi pakkumine kõigile inimestele ja loomadele ning ravimtaimede kasvatamine. (
Ibid.: 109)
Ašokat on peetud ka üheks esimeseks usuvabaduse propageerijaks maailmas, aga nagu eespool tekstis öeldud, on see liialdatud määratlus – kuningas taotleb pelgalt usukogukondade võrdset kohtlemist. Hoolimata „usuvabadusest“ keelavad ediktid usukoosolekud ja kahtlase väärtusega lõbustused. Pealiinist kõrvale kaldunud mungad ja nunnad heideti kogudusest välja. (
Ibid.: 110) Niisiis sõltus vabadus Ašoka suvast. (Ibid.: 113)
Ašoka, „jumalate poolt armastatud kuninga“ediktides nimetatud voorused olid: „Heategevus kõigi elusolendite suhtes, kingituste tegemine braahmanitele, munkadele, oma sõltlastele, vanematele ja tuttavatele; tõe kõnelemine, mõttepuhtuse hoidmine, ausus, leebus, tänulikkus, enesekontroll, kannatlikkus, austus loomade elu vastu, hirm patu ees, mõõdukus kulutamises ja tulude hankimises, austus oma vanemate, vanemate inimeste ja õpetajate vastu, braahmanite, munkade, sõprade ja vanemate, teenrite ja orjade hea kohtlemine; hoidumine julmusest, pahatahtlikkusest, vihast, uhkusest ja kadedusest; püüd teha head, leevendada vanurite, vaeste ja haigete kannatusi; sallivus ja austus teiste usundite vastu; lahkusust hoidumine jne.“ (Daniélou 2011: 125)
Huvitaval kombel ei maini kuningas Ašoka aga oma ediktides kordagi näiteks Nelja Õilsat Tõde. (Britannica.com)

Siinkohal esitatakse Ašoka ediktidest ühe näide. Tegemist on II sambaediktiga (Delhi-Toprā versioon“
Jumalate poolt armastatud kuningas Priyadaršin
lausus nõnda: „Seadmus on hüve.
Ent mis on seadmus?
Vähe pahesid (ja) palju head.
Kaastunne, annetamine, ausus (ja) puhtus.
Mulle on antud ka mitut moodi läbinägelikkuse anne.
Ma olen
soosinud mitmel moel kahe- (ja) neljajalgseid, tiivulisi
(ja) veeelukaid, kinkides neile isegi
elu.
Ning ma olen teinud palju muudki head.
Sel eesmärgil
lasin ma raiuda seesinase raidkirja seadmusest, et (inimesed seda mõistaksid),
ja et (seesamune raidkiri) kestaks kaua.
Ning et see, kes (seda järgib), teeks head.“

Tekst vohab eneseimetlusest, siiras ja pühendunud budistlik meel on kaheldav.


Kokkuvõte. Ašoka teened ja tähtsus tänapäeval


Ašoka saavutused võib kokkuvõtvalt jagada kaheks: edusammud ideoloogilises plaanis (moraalne ja propagandistlik võit) ning reaalsed tulemid. Tegelike tulemustena võib Ašokale omistada budistlikku misjonitegevust. Legendi järgi rajas ta ka 84 000 stūpa`t, ehitas välja Buddhaga seotud palverännupaigad ning rajas kloostreid. Ei tohi ka unustada Ašoka sambaid, pea esimesi kivist rajatisi India kultuuriruumis, kui Induse kultuuri linnad välja jätta. Maurya dünastia avas ka Indiale akna läände. Kõige kaugele ulatuva mõjuga Ašoka saavutusi oli Martti Kalda sõnul ka raidkirjade (ning hiljem kõigi tekstide) kirjapanekuks kasutavate kirjasüsteemide leiutamine. Kirja leiutamine oli mentaalselt olulisem kui tähtede kuju. India mõte ütles esmakordselt lahti oraalselt säilitatud kirjandusest. Propagandast hoolimata oli ta humanist, kes muutis Buddha õpetuse ühiskondlikuks ideoloogiaks, moraaliõpetuseks, mis sobis kõigile, destilleerides filosoofiast eetika. Ta kõneles mitte taevariigist maapeal, vaid moodsast heaoluühiskonnast. (Kalda 2013: 117-118)
Nii nagu keiser Constantinuse pöördumine kristlusesse 600 aastat hiljem, viis ka Ašoka pöördumine paljude tema alamate pöördumiseni budismi. Tema olulisus seisneb budismi toomises kloostritest lihtrahva sekka, laiade rahvahulkade juurde. (Religionfacts.com)

Ei tea, kas taimetoitlastel on ikka põhjust Ašokat oma patrooniks pidada, küll aga pole liialdus öelda, et just tänu Ašokale, võib-olla küll algselt imperaatorlikust võimuihast tingituna, et just tänu Ašokale ja budismi eksportimisele Indiast on budism esiteks üldse oma eksistentsi säilitanud ning teiseks sai just tänu temale budismist kui India mõistes üsna kõrvalisest sektist suur maailmareligioon kui üks humanismi ja vägivallatuse eestvedajaid. Kõige olulisem on aga meeles pidada, et Ašokast saati hakati budistlikke kaanoneid ja suutraid kirja panema, mis nüüdseks, 2017. aastaks siiamaani kestavad ning on pidevalt potentsiaalses arengus. Ning lõpetuseks, on tänu Ašoka raidkirjadele avastatud India tõepärane ajalugu.







Kasutatud kirjandus


Kalda, Martti „Jumalate poolt armastatud kuningas Priyadaršin Ašoka raidkirjad“ TLÜ Kirjastus, 2013
Skilton, Andrew „Budismi lühiajalugu“ Koolibri, 2012
Daniélou, Alain „India ajalugu“ Valgus, 2011
www.britannica.com/biography/Ashoka
www.religionfacts.com/conversion-asoka
https://et.wikipedia.org/wiki/Ašoka
https://en.wikipedia.org/wiki/William_Jones_(philologist)
Subramanian, Samanth. Ashoka: The Search for India's Lost Emperor by Charles Allen - review. -
https://en.wikipedia.org/wiki/Charles_Allen_(writer)













reede, 4. august 2017

Twin Peaks

Viimasel nädalal oleme öösiti, suu ammuli,  kella neljani järjest uusi 2017. aasta "Twin Peaksi" osi vaadanud. David Lynch  on ikka geenius. Kohati veidralt üle vindi keeratud sürrimad kaadrid "The Black Lodge´s ja mujal, on just sellepärast nii head, et nad on kuidagi täpselt ja oskuslikult hea maitse piiri peal, samm edasi läheks juba camp´iks. Kuigi Lynch võib justkui põhjendamatult ja tüütult molutada vahele pikitud venivate, pealtnäha kõrvaliste vestlustega, tuleb aga peagi jälle midagi täiesti ootamatut ja pöörast, mõni uus lahtikeriv võte, nii et ei suuda kustutada nälga eesootavate lahenduskäikude järele. Kõrvaldimensioonis kaks aastakümmet ekselnud Cooper ja sealt vaevarikkalt suitseva rullikeritud pulgana siinpoolsusse, kurjuse kehastuse Bob´i loodud triksteri Dougie Jones´i (et ta tõelise Cooperi naastes surema ei peaks; kuidas küll, seda veel ei tea)identiteedi (kellega dimensioonides kohad vahetatakse) varju naasnud Cooper on misterbeanilikult juhmistunud, unustanud selle maailma keele ja tähendused. Autistlikult sünkronismi, kaasinimeste toetuse, "jumaliku" ettemääratuse ja hoole, kehamälu ja kõrgemate jõudude kokkumängu abil õnnestub tal päästa (niikaua kui mina näinud olen, vähemalt 12. osani) nii Dale Cooper´i hing (Cooper oli küll pigem budist) kui lahendada Dougie Jones´i pärandi - tohutu rahavõla ning pereõnne. Kõik Cooperi ja Laura Palmeri juhtumiga seostuv elustub korraga paralleelselt - Cooperit asuvad otsima nii FBI kui kohalik Twin Peaksi jaoskond. Bob´i vaimust seestunud Cooperi kaksik ajab jõleda machona mööda ilma oma rida, lisaks siseneb salapärase valve all oleva korteri müstilise kaameratest ümbritsetud klaaskasti sadistlik vaimolend, kes veristab ruumis miilustava noorpaari; lisaks mitu teist kummalist mõrva, ägestunud käitumist, vihjeid aegade tagant ja teadaandeid Log Lady halult indiaanlasest Hawk´ile... ja pinge kasvab.
Jah, kohati küll tundub, et Lynch vahel lihtsalt lõbutseb, jättes sisse näiteks pika, väga pika stseeni tema enda kehastatud uurimisrühma juhi Gordon´i ja koketse prantslanna vahel.
Üks põhilisi imetlusväärsusi, mis Lynch´i läbi "Twin Peaks´is" avaldub, on oskus panna kokku voolama täiesti erinevaid stiile ja võtteid nii, et need mõjuvad veenva ja nauditava tervikuna. Sinna juurde naljakalt värvikas karakteriloome. 

Igatahes, ootan põnevusega uusi osi (praegu küll ainult Pirate Bay´st kättesaadav, eks näis, millal Eesti telesse jõuab) ja olen lummatud, sest kuigi tihtipeale vajuvad filmide ja seriaalide järjed kuidagi ära või lähevad kommertsiaalseks kätte, on näha, et seda filmi on 25 aastat hiljem tehtud nähtava mõnuga ning näitlejad elevil võimalusest oma aastakümnetetagust triumfi jätkata, ja naasmisest sinnasamasse kummalisse maailma. Twin Peaks oli see, mida lapsena lisaks "Salatoimikutele" samuti, suu ammuli, vahtisin ja mis on minu sürrealistlikku maailmataju, mingit eksistentsiaalset tunnetust on kindlasti omal moel kujundanud (ja kelle kõigi veel, eksole), sellele teatava tagapõhja andnud. Muidugi, siis, tegelikult mõistmata enamust sellest, mis seal Lynch´i ja Mark Frosti loodud maailmas toimus.



Viimati, kui ma kuhugi blogisse mingist filmist postituse tegin, oli vist Matthew Barney "Cremaster´ist" (mida olen fännanud ja tõsiseltvõetavatele peikadele näidata püüdnud) analüüs kunagi ammu Kaire Nurgale kooli jaoks. Jaa, seal on seos. Eks see taasleitu mõjub jällegi inspiratsiooniallikana, et luua ikkagi mingit täiesti oma tunnetust püüuta kellelegi meeldida, meele järele olla ja mõistetavaks teha. Leida oma jõud. Jälle see äratundmine, jah,see on ehk see, mida kõik loominguliselt ehk tegema peaksidki.










      Johannes Klimakusest, “Vooruste redelist”, pisarate annist ja armastusest   Kristina Viin           Õigeusu müstiline te...