kolmapÀev, 25. jaanuar 2017

Teemaja

Autorist
Kirjanik Lao She
Kodanikunimi Shu Qingchun

SĂŒndis 3. veebruaril 1899. aastal Pekingis vaesunud mandĆŸu aadliku, keisri kaardivĂ€elase pojana.
Tema isa hukkus Bokserite ĂŒlestĂ”usu ajal kokkupĂ”rkes inglise sĂ”duritega, kui tulevane kirjanik oli 2-aastane.
Lao She alustas oma teadlikku elu murrangulisel ajal. Kuueaastaselt alustas ta oma haridusteed veel keisririigi ajal eraĂ”petaja juures, Ă”ppides seal traditsioonilisel viisil iidset kirjakeelt wenyan´i  ja konfutsianistlikke klassikuid. Aga Ă”ige pea vahetus traditsiooniline elukorraldus uue korra vastu. Ta astus uue vabariigi ajal riiklikku algkooli, kus Ă”petati juba kaasaegse pedagoogika meetodite jĂ€rgi. Üsna varsti lĂ”petas ta ka Ă”petajate seminari, 18-aastaselt sai temast Pekingi algkooli direktor, hiljem ametnik ja hiina keele ja kirjanduse Ă”petaja Tianjinis.
Pekingis hakkas ta kĂ€ima Yanjingi ĂŒlikoolis vabakuulajana loengutel. 1924. aastal viis elutee Lao She Inglismaale, kus ta Ă”petas alguses Londonis, hiljem Oxfordis hiina keelt ja kirjandust ning Ă”ppis ise inglise keelt.
Inglismaa-aastatel saab temast kirjanik Lao She, kus ta oma esikromaaniga „AuvÀÀrse Zhangi filosoofia“ Ă€ratas Hiina tĂ€helepanu.
SĂ”ja-aastatel lĂŒlitub Lao She Hiinas vastupanuliikumisse. 30. aastate lĂ”pul hakkab ta Wuhanis vĂ€lja andma partiootilii kirjanduslik-propagandistlikke ajakirju ning juhtima Guomindangi valitsuse ajutises pealinnas Chongqingis Ülehiinalise Kirjandus-ja Kunstitöötajate Vastupanuliiga tegevust ning kirjutab patriootlikku ilukirjandust.
1949. aasta 1. oktoobril Hiina Rahvavabariigi vĂ€ljakuulutamise liitub ta Hiina Rahvavabariigi ĂŒlesehitajate ideoloogi, tĂ€is usku ja lootust. Kommunistlikud vĂ”imud kĂŒlvavad ta ĂŒle aunimetuste ja ametitega. Ta saab „rahvakunstniku“ tiitli ning saab Hiina RV sotsialistliku parlamendi liikmeks, kirjanike ja kunstitöötatajate liidu juhatusse ning  kirjandusajakirja „Beijing wenyi“ peatoimetajaks.
Ei ole teada, kui palju lĂ€ks Lao She reĆŸiimiga kaasa tegelikult  heauskselt ja kui palju teda selleks sunniti.
Tema elu lĂ”ppes traagiliselt. Kui ta 1966. aasta 23. augustil pĂ€rast haiglasviibimise perioodi naases enda juhitava ajakirja toimetusse, leidis ta eest mĂ€ratsevad punasĂ”durid hungveipingid, kes peksavad ta poolsurnuks ning anti ametivĂ”imudele ĂŒle. Ühe pĂ€eva möödudes leiti tema laip Pekingi ÀÀrelinnast Taipinghu jĂ€rvest.  Toimus Mao Zedongi kultuurirevolutsioon.

Looming

Lao She hakkas kirjutama juba teismeeas,mil ta katsetas wenyani traditsioonilises kirjakeeles luuletusi ja novelle.
Kirjandusteadlased rÀÀgivad kahest Lao Shest, sÔjaeelsest suurest romaanikirjanikust ja sÔjajÀrgsest propagandakirjanikust. Tema tekstide paremik jÀÀb sÔjaeelsesse aega, eriti 30ndatesse.
Lao She kirjutaski palju ĂŒleminekuaja inimeste traagilisi elusaatusi ja vasanduvaid inimtĂŒĂŒpe lĂ€bi peene huumoriprisma.  LĂ€bi inimsaatuste kirjeldas ta ajastu vaimu.

 „Teemaja“ on samuti sĂ”javastane patriootliku sisuga nĂ€idend, kus ta kasutab iidsele jutuvestjate kunstile iseloomulikke muusika ja trummi saatel retsiteerimise vĂ”tteid.  Õieti tĂ€hendabki sĂ”na „romaan“ hiina keeles „xiao shuo“ „vĂ€ike ĂŒtlema“ vĂ”i „vĂ€ike jutt“, mis tuleneb otse iidsest suulise jutuvestmise traditsioonist. Ilukirjandus oli kuni ĂŒsna hilise ajani Hiinas lihtrahva lĂ”bu, mida esitasid jutuvestjad. KĂ”rgem ja haritum seltskond tegeles muinasjuttude asemel filosoofia ja poliitikaga.

NĂ€idend „Teemaja“

„Teemaja“ ilmus 1957. aastal. NĂ€idendi kese ja sĂŒndmuspaik on ĂŒks PekingiTeemaja nimega „Yutai“ , mis kuidagiviisi elab ĂŒle kolm nĂ€idendis kĂ€sitletud ajastut ja iga vaatus kirjeldab ĂŒhte neist.

1)      1898 Esimene vaatus algab Qingi dĂŒnastia lagunemisega, mil keiserDe Zongi uuendusmeelne peaministri Kang Youwei reformiliikumine on lĂŒĂŒa saanud ja Hiinat on laastanud just Hiina-Jaapani sĂ”da. Ähvardab Bokserite ĂŒlestĂ”us 1899-1901. Paljud inimesed on vÔÔraste vastu vĂ€ga ĂŒles Ă€rritatud. 1911 langes Qingi dĂŒnastia leskkeisrinna tagurlikkuse tĂ”ttu.
2)      1916 Teine vaatus rÀÀgib juba Vabariigi aegsest Hiinast.
3)      1948 Kolmandas toimub Hiina kodusĂ”da Goumindangi (Hiina Vabariigi valitsusele lojaalsed jĂ”ud)  ja kommunistliku partei vahel

Tegelased kui ajastu tĂŒĂŒbid

Teemaja on vĂ€ga erinevatest ĂŒhiskonnakihtidest pĂ€rit inimeste kokkusaamiskoht, tegelased ise ongi ajastu erinevad tĂŒĂŒbid.  Lao She peegeldabki lĂ€bi tegelaste elusĂŒndmuste ĂŒhiskonnas toimuvaid muutusi ja poliitilisi pĂ€evasĂŒndmusi. NĂ€idend hĂ”lmab endas 50 aastat

Teemaja peremees on Wang Lifa, nutikas, uuendusmeelne, rahumeelne mees. Majas kĂ€ivad teed joomas vaesunud aadlikud, ĂŒks kupeldaja, nuhid, kes lĂ€bi kolme vaatuse vastavalt valitsevale vĂ”imule oma ĂŒlemusi vahetavad, heidikud, allilmategelased, sĂ”durid, keisrikoja eunuhh Pang, kes ostab endale Teemajast noore nĂ€lginud tĂŒdruku naiseks, löömamehed ja muidu veidrikud. On segased ajad  toimub dekadentlik aja surnuks löömine ja arvete klaarimine. KĂ”igi kolme vaatuse  ajal on Teemaja seinal silt, „Riigiasjade arutamine keelatud!“ mis iga kord on aina suuremalt ja vĂ€rvilisemalt vĂ€lja maalitud.
Esimeses vaatuses on interjöör traditsiooniline, pakutakse hautatud lihaga nuudleid ja teed, inimesed kĂ€ivad oma puurilindudega, mĂ€ngivad malet jutustavad omavahel imelugusid ja elutarkusi, nĂ€iteks seda, kuidas on kĂ”ige parem oopiumit suitsetada ja kaubeldakse igasugu imevidinatega. Esimese vaatuse lĂ”pusmĂŒĂŒakse ĂŒks nĂ€lgiv kĂŒlatĂŒdruk peaaegu olematu raha eest keisrikoja vaesuvale eunuhhile maha.

Teises vaatuses, Vabariigi aegses Hiinas on teemaja juba oluliselt muutunud. Kui kĂ”ik teised teemajad on juba kinni pandud, siis leidlik ja uuendustega kaasaminev teemaja peremees Wang Lifa on  on oma „Yutai“ nimelise teemaja pansionaadiks ĂŒmber korraldanud. Enam nuudleid ja liha ei pakuta, ainult teed ja mangoseemneid. President Yuan Shikai on sel ajal oma eluaastate lĂ”pul ja Ă€hvardab ennast keisriks kuulutada. Seintelt on koristatud jumaluste pildid ja asendatud vĂ€lismaiste tubakareklaamide kaunitaridega. Pansionaadis elavad pĂ”hiliselt ĂŒliĂ”pilased, sest nemad pidid olema ainukesed, keda usaldada saab ja kes kindlasti ĂŒĂŒri Ă€ra maksavad. Endised aadlikud on tĂ€iesti vaesunud,  salapolitesei nuhid, kes nĂŒĂŒd Vabariigi poolele ĂŒle on lĂ€inud, otsivad endiselt saaki ja laostunud eunuhhile mĂŒĂŒdud naine naaseb teemajja, et sealt tööd paluda ja koka-koristajana tööle asuda. KĂ”igil on vaesus kĂ€es ja ka nuhid peavad sĂŒĂŒtuid inimesi iga vĂ€hegi eksliku lause pĂ€rast vĂ€ejooksikutena ĂŒles andma. Ohvitseridele antakse ĂŒles kupeldaja RĂ”ugearmiline Liu ja paar ĂŒliĂ”pilast ka. Wangi majaperemees lĂ€heb kapitalistlike ideedega kaasa ja asutab kĂ”rvale tehase. MĂ”ned  on ĂŒhinenud rahvusliku ja keisrimeelse Bokserite liikumisega „Õigluse ja ĂŒhtsuse liiga“.
Kolmandas vaatuses on aasta 1948. KĂ€imas Hiina kodusĂ”da. Jaapanlased on vĂ”idetud ja kommunistid jĂ”udnud Pekingi alla. Linnas mĂ€ratsevad Guomindangi eriĂŒksused ja ameerika sĂ”durid. Teemaja ei nĂ€e enam nii hea vĂ€lja kui esimeses kahes vaatuses, toolid on asendunud jĂ€rdega, interjöör on tume ja kulunud. Ainus silmatorkav asi ruumis on silt „Riigiasjade rÀÀkimine keelatud“, mis nĂŒĂŒd on veel suurem kui varem. Ning lisaks on ĂŒles pandud silt „Tee eest ettemaks“. Õpetajad streigivad ja neid karistatakse selle eest. Ühelt poolt Ă€hvardab ĂŒks Emand Pang, eunuhh Pangi vennapoja naine ,kes tahab keisrinnaks saada, teemaja pĂ”hja ajada, teiselt poolt ĂŒritab  Kupeldaja poeg noor kupeldaja RĂ”ugearmiline Liu  punavĂ”imudega koostööd tehes Teemajast pordumaja teha ja see Wang Lifalt kĂ€est haarata. Ja lĂ”puks kommunistliku ĂŒlemus Sheni, sĂ”javĂ€epolitsei osakonnajuhataja heakskiidul see tal ka Ă”nnestub. Teemaja pidaja Wang aga poob ennast tagaruumis vaikselt ĂŒles.
Varsti peale seda kuulutatakse vÀlja Hiina Rahvavabariik.

Igaljuhul trööstitu lugu. 50 aasta jooksul kĂ€ib alla nii traditsioonline Hiina kultuur, kui teemaja kui inimeste elud. Eks Lao She oli ise paljugi  kogenud ning napis jĂ€relsĂ”nas tunnistabki Lao She, et ta kirjutabki pĂ”hiliselt sellest, mida on nĂ€inud  ning ĂŒtleb, et „mida elus olemas ei ole, seda ei saa keeles vĂ€ljendada.


„Teemaja“ on maailmas tuntuim hiina kaasaegne draamateos. Lao She kuulsa nĂ€idendi auks avati 1988 . aastal Pekingi sĂŒdalinnas meelelahutuskoht „Lao She teemaja“, mis on kĂŒll rohkem turistidele suunatud kommertslik koht. Kuigi seal on traditsiooniline interjöör ja rahvuslikud muusika- ja akrobaatikaetendused.











Kommentaare ei ole:

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.