kolmapäev, 17. aprill 2019

Ema Theofili ütles,
et igat inimest kohates me salamisi mõtleme,
kas ta on minu jaoks, nii, teadmata.
Ja et inimesed on alati samasugused olnud.
Pildistan rabametsa. Ses pildis on mu valu.
Mets ei tea sest midagi. Ega pildist. 

Ja miks ta peakski.
Kas on keegi minu jaoks,
kes müttaks ja püherdaks minuga
mööda neid soid mind hoides, ja nii terve elu -
mets, sina oled mu hinge hoidja,
kriiksuv ja kohisev, alati nii olemas
ja selles vaikimises hoian mina sind.


7. aprill, Mauri




tatjana suva plära oneginile
armastan sind teoreetiliselt
kuid ainult mitte praktikas
ja tead et muide praktiliselt
iga päev ja tund ja sekund ka
sind igatsen mis iganes sa ütled
-wadewa-
sees süda hüppab nagu kuumil sütel
ja teoreetiliselt olengi ju kallis
kuid ainult mitte praktikas
on juuksed läinud juba halliks
nohh küllap see su taktika
igatsed mind siis kui olen ära
mis jamad mees sa ära plära
igatsesin sind kui olin sinu juures
ent aina suletumaks jäid su huuled
oh kallis teoorias kõige parem
on olla praktiliselt arem
arem kui varem
parem kui varem
uus varemeile ehitada loss
ja laulda: lass mich loss
las ma armastan sind kaugelt
ütle millal sa helistad
ütle uma telehvoninummõr
kas rõnnakõnõ om iks kummõr
(vai ei olõ inämb ta?)
-wadewa- ütlen ka
kas ainult analüüsida
või usaldada sisetunnet
sest teoreetiliselt jumal
veel pole praktiliselt vajund unne:
(enne kui su süda mattub lumme)
oh inimene armasta

26. märts, Tartu

      Johannes Klimakusest, “Vooruste redelist”, pisarate annist ja armastusest   Kristina Viin           Õigeusu müstiline te...