reede, 20. september 2019
Orientalistikaring
Septembrist alustas Tartu Ălikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.
Kirjanikud pakkusid festivalil vÀlja tulevikustsenaariume
ReportaaĆŸ Tartu Postimehele
https://tartu.postimees.ee/6758684/kirjanikud-pakkusid-festivalil-valja-tulevikustsenaariume
https://tartu.postimees.ee/6758684/kirjanikud-pakkusid-festivalil-valja-tulevikustsenaariume
Liivi muuseumis
toimunud kirjandusfestivalil pakuti vÀlja tulevikustsenaariume
Rupsi kĂŒlas Liivi
muuseumi niiskelt vetruval ja pÀikeselisel taluÔuel jalutavad
kirjanikud, nende ĂŒmber sagib kari lapsi. NĂ€iteks Hasso Krull oma
tĂŒtrega, Vahur Afanasjev oma vĂ€ikse tĂŒtrega, muuseumi perenaine
Mari Niitra lapsevankriga ja teised. Pisut eemale ehitatud varjualuse
alla on tekitatud vÀlikohvik, kus pakutakse seljankat, kohvi ja
saiakesi. “Hakkame pihta, ei ole siin midagi venitada, olen aastaid
pedagoog olnud!” talutab ĂŒks iga-aastase kirjandusfestivali
korraldajatest, kirjanduskriitik Mihkel Kunnus rahvast rehielamu
avaramasse osasse arutelupaneeli kuulama. Nurga taga seisab kirjanik
Indrek Hargla, kes otsustab, pÀikeseprillid ees, tagasihoidlikult
Ôue jÀÀda. TÔepoolest, mÔtlen ma, mingi pÔlvkond on jÀlle
kĂŒpseks saanud, kirjanikud on ĂŒsna ontlikud pereinimesed. Lustakas
kirjandusfestival Eesti Kirjanik, mille lÔpetab traditsiooniliselt
Sensatsiooniline Tartu KevadbÀnd eesotsas bioloog Kristjan PiirimÀe
(muuseumi juhataja kaasa) onubellaliku jauramise ja arhailise
jauramiga, ei meenuta kuidagi nÀiteks kunagisi Tartu NAKi
suvepÀevade hiilgeaegu, kuhu Ôlut veeti kohale kastidega ja visati
hambutuid nalju. Ăhtul pĂ€rast formaalset osa löövad muusika
saatel ainukestena tantsu kunstiteadlane Krista PiirimÀe ja tema
poeg, seesama Kristjan, ja nemadki ei vaja heaks olemiseks
lisanduvaid mĂ”nuaineid. “Nagu kaks tilka vett, vahel on tore, et
kĂ€bi kĂ€nnust kaugele ei kuku”, muhelen imetlusega, tĂ”eliselt
kompleksivabad inimesed.
Ja eks noored
joovadki tÀnavu vÀhem, see pole enam moes. Nii kommenteerin Mihkel
Kunnuse poolnaljaga vÀlja kÀidud ettepanekut: inimesed vÔiksid
alkoholi asemel minna ĂŒle psĂŒhhedeelikumidele, siis nad tarbiksid
vÀhem ja tƥilliksid rohkem oma sisemaailmas.
TĂ€navuse
kirjandusfestivali teemaks on “vĂ”imatud ja vĂ”imalikud tulevikud”.
Selles
vestlusringis,
suitsupÀÀsukesed
sÀdistamas taustal,
pĂŒĂŒtakse
leida
toimivaid majandusmudeleid ja uuritakse,
kuivÔrd
saab
ilukirjandus kaasa
rÀÀkida pÔletavate tulevikunÀgemuste puhul nagu nÀiteks
kliimakriis ja ĂŒldine ebaselgus tuleviku ees. Arutletakse,
kas separatism on parem kui kollektivism, kas kapitalism oleks
lahendus vÔi siis
hoopis
universaalne
baassissetulek. KÔik
on viisakad, omavahel tĂŒlli ei minda.
Vahepeal
teatab publiku seast Margus Kiis, et Eesti vÔiks lÔpetada hiina
kaupade impordi.
Kirjandusteadlase
Jaak Tombergi sÔnul on kunst hÀdavajalik, sest see
aitab
luua vÀljapÀÀse, ideid paremast maailmast ja
mÔjutab
viise, kuidas on vÔimalik mÔelda. Kriis
on ainult kollektiivselt lahendatav. Ta
toob vÀlja, et on
olemas juba uued ĆŸanrid, nĂ€iteks kliimakirjandus. Paraku
on
kirjandus tÀnapÀeva elutempo juures liiga aeglane, kui
ka midagi Àrksat ilmub, on aktuaalsed juba uued teemad.
Keskkonnateadlane
Aveliina Helm leiab,
et
meie suhetes keskkonnaga on
tegemist
pigem moraalse
kui
kliimakriisiga.
On vajalik positiivse narratiivi loomine ja
vÀÀrtusruumi nihe tervikuna. Selleks aitab meid kunst.
Helm pakub
vÀlja
stsenaarime: nÀiteks
globaalne
koostöö, et keegi ei saaks toota keskkonnakahjulikult; tugevad
lokaalsed kogukonnad vÔi regionaalsete kindluste ehitamine,
isoleerimaks
majandusi eri riikide vahel.
Oluline
on keskkonnateadlik kommunikatsioon. Kristjan
PiirimÀe kirjeldab nn sinimajandust
kui ĂŒht varianti. Hasso
Krull rÔhutab
aga elavat
eeskuju,
nÀiteks
buĆĄmanide
nÀol nende
paindliku
moraali
ja nÔukoguga.
Tuleks
leida Ă”ige mĂŒĂŒt, luua
individualismi
asemel paindlikud kogukonnad. Ta
tÔstab
esile
laiskuse kui omaette ressursi
siplevas ĂŒhiskonnas. Ăhiselt
leitakse,
et igal
juhul tuleks kriisi
suhtuda kui kÀesolevasse ja
rahunemine tuleks viia suurettevÔtete tasandile. Kunnus rÔhutab
Valdur
Mikita
lingvistikasaaga panust meie
keskkonnateadlikkusse,
armastust armetu vastu, mis on inimesi pannud tarbimist eitama
ja vÀÀrtustama olemasolevat. Tomberg
lÔpetab
vestlusringi
tuntud sĂ”nadega: “VĂ”tsime planeedi laenuks oma lastelt, mitte ei
pĂ€rinud vanematelt.”
Sel
kaunil suvepÀeval antakse vÀlja ka aasta
kirjaniku tiitel, mille pÀlvib seekord Andrei Hvostov oma raamatu
“Kirjad Maarale” eest. Teoses Hvostov kĂŒll omapoolset
tulevikunĂ€gemust ei esita, ent pĂŒĂŒab ette aimata kĂŒsimusi, mille
tema lapselaps talle sajandi keskel esitada vÔiks.
Mihkel
Kunnus kommenteerib,
et see suvine kirjandusfestival pĂŒĂŒab elus hoida seda vaimu, mis
tegi suureks A.H. Tammsaare: meid huvitab inimene, vaim ja eesti
kultuur. Hvostovi “Kirjad Maarale” liigub just selles
sĂŒvahoovuses. Teos pole kĂŒll rangelt vĂ”ttes ilukirjanduslik, aga
see on kirjutatud verega ja puudutab laiemalt olulisi teemasid, ĂŒks
keskseid neist on soo- ja rahvuskĂŒsimus. Hvostovi “ĂŒmberlĂ”ikamine”
on saanud pĂ”lvkondi ĂŒletavaks protsessiks - ta on veel ise Hvostov,
aga poeg on juba eesti nimega ning nĂŒĂŒd on jĂ”utud lapselaps
Maarani, tuleviku Maarani, kellele on jĂ€etud dokument ĂŒhest
sĂŒgavalt inimlikust katsumusest. Valgetes
pĂŒkstes pisut morni olemisega Hvostov teatab, et tema elab
matriarhaadis, mis on vÀga mugav ning soovitab seda ka teistele.
Krista
PiirimĂ€e, kes minu kĂ”rval istub, leiab, et “Kirjad Maarale” on
rohkem publitsistika kui ilukirjandus, Hvostov analĂŒĂŒsib seal oma
suhteid naistega ja tema meelest teos vÔitu ei vÀÀriks.
Kirjanik
Peeter Helme, kes ulmeteosega “Haakrist ja ajarelv” kĂŒll
valituks ei osutu,
kirjeldab
oma
raamatut
kui
ĂŒhe maailma groteskset
kunstipÀrast
kujutlust,
kliĆĄeede
kliĆĄeed,
provokatsiooni. Ta
nendib,
et lood on ohtlikud asjad, mis panevad meid uskuma vÀljamÔeldisi,
mitte tegelikkust, samas need ĂŒhendavad meid. Hetkel Postimehe
peatoimetajana
töötav Helme
tÔdeb,
et ega töö kÔrvalt praegu
palju
aega lugeda ei ole, rÀÀkimata kirjutamisest. Lohutuseks
anti Helmele pidulikult kÀtte ajamasinaga saabunud kiri Juhan
Liivilt, milles öeldi, et ajakirjandus on ajalik ja kaduv, aga
kirjandus pisut vÀhem ning paluti Peeter Helmel kirjanduse juurde
jÀÀda.
Jumeka
esinemise teeb Kristiina Ehin. Muuhulgas loeb ta ette ĂŒhe pika
metafooridest koosneva luuletuse. Enne kĂŒsib ta publikult kelmikalt,
et arvake Ă€ra, millest on jutt. “See on armastus!” hĂŒĂŒab
Krista PiirimÀe (mÔtlen
sama, ent see oleks liiga lihtne). Ăige vastus on reklaam. Kristiina
arvab, et maailm muutuks palju paremaks paigaks kui inimesed
loobuksid reklaamist. Ta kĂŒsib seltskonnalt, kas see oleks valmis
sellest
loobuma,
ka enesereklaamist. Seltskond just
ei
nÔustu, iseÀranis kirtsutab nina Vahur Afanasjev. Kristiina Ehini
sinine pitskleit, skandinaavialik ilu ja hooletu elegants on ju ka
luuletaja enesereklaam. Mul oleks kahju, kui seda glamuuri poleks.
Siis
aga talutab Ôbluke Kristiina Sensatsioonilise KevadbÀndi mehed
talle saateks beatbox´i
mĂ€ngima ning teeb vĂ€geva etteaste, esitades kord ĂŒhes “Naised
Köögis” pundiga Ringvaatele improkorras paari tunniga praamil
koostatud laulu, mis kĂ”neleb pĂ€evauudistest. Inimeste sĂŒdamed
sulavad.
Ăhtu
jooksul esinevad veel Kai Kask, Kertu Sillaste ning
debĂŒĂŒtluulekogudega Berit Petolai ja Maarja-Liis
Mölder.
Mina
sauna ei jÀÀ. VĂ”tan lapse ja otsustan Tartusse sĂ”ita. Pakun kĂŒĂŒti
ka aktiivsele kultuuriĂŒrituste vĂ€isajale Helle-Viivi Tolgile, kes
jutustab terve tee oma kassist ja
nutijalgratastest,
millega
on mugav ĂŒhes kassiga ringi sĂ”ita,
sekka mÀlestame Marju LepajÔed ning varsti olemegi kohal.
Kristina
Viin
kirjanik,
kunstnik, usuteaduskonna tudeng
Tellimine:
Postitused (Atom)
Orientalistikaring
Septembrist alustas Tartu Ălikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.

