õunad kukuvad öös
mürtsatavad mademeile
õunad kukuvad öös
prantsatavad katuseile
langevad nii nagu ikka
on langenud õilsate pääd
vabaduse eest
õunad kukuvad öös
pimedus nad matab
hommik läidab
purunenud aknad
mädapritsmeis
südamikud jääs
vaadates filmi "En kongelig affaere"
kolmapäev, 22. august 2012
neljapäev, 16. august 2012
ME
JUTLUSTAME ARMASTUST, OMETI OLEME TAPJAIKS SÜNDINUD
mees
virutab noaseljaga ahvenale vastu pead
lööb
selle otsast, siis roogib ja lõikab rinna pooleks: nii käib elu
ja
need kes end taimetoitlasteks nimetavad, on variserid
nagu
ka tiibeti mungad, kes liha söövad küll
aga
tapatöö jätavad tapjate kanda
ei,
ma vist hakkan ikka taimetoitlaseks
sest
vähemalt taimedel ei ole ju valus? norin ma
kust
sina tead? ju kõigil on valus
kui
sa sööd ära vilja, mis kasvas puul
jääb
temast ju võsuke saamata
ajan
suu prunti ja katkun sõrmedega muru
nagu
väike jonniv laps sest elu on kuri
kõik
elav toitub teisest elavast
tugev
nõrgemast
vahest
oleks targem sündimata jäädagi
vaatan
meest, ta on jõhker ja kindel
kuid
armastab elu vist rohkem kui mina
ja
me toitume üksteise verest ja väest
tõin
ilmale poja, nii määrasin temagi elusse, tapma ja surema, armastama
nägin
kord animafilmi reklaamlina kõrgumas keset linna: taevast sajab lihapalle
seisin
tookord bussijaama ristmikul otsekui apokalüpsise äärel
üksi
keset kuristikku
ja
mõtlesin, et olen ühiskonnast võõrdunud, sest ühiskond on võõrdund elust
taevast
ei saja lihapalle, kallid disney suurtöösturid, näidake lastele
kuidas
seafarmides nohisevad notsud kuupmeetristes puurides
ja
eales päikest ei näe
ja
me jutlustame armastust
koer
istub konnaga koos õhtuti metsatalu trepil ja ütleb:
vaata,
see on minu sõber, ära talle peale astu
ja
ma näen, oo mis maagiline konn, võlukonn
püüab
trepil sääski ja loitsib salasosinaid
sealsamas
niidan hommikul kastehelmeis muru
ja
kümned tema vennad
saavad
kümneteks tükkideks rebitud
ja
ma näen, hall kudu settib raheteradena järvepõhja
mu
sisemises laukasoos
terviklikkuse
katkematu vool elu otsatumas liikumises
veel
helgivad tulukesed kala klaasjais silmis
ta
maigutab abipaluvalt suud ja mina
ei
jäta kiusu, ütlen kalamehele,
et
vahest oleks õiglane süüa mitte kedagi
keda
ise pole suutnud tappa
sealsamas
sulab ta mu suus, praetud ahvena hõrk mekk
ja
ma naeran, mu kõht on täis. me kallistame
väsinud
mees vaatab telerist, kuidas teised üksteisel jalgu ja käsi
pahupidi
väänavad, mina aga maalin tagatoas kirgiiside vägilast
kes vaenlasele parasjagu oda rinda surub
ja
me jutlustame armastust
sest
armastus toidab ka
ja
andestab kõik
sest
kes on ületanud surma, suudab armastada
irdhingena
hõljun vahel mööda tuba ringi
ja
vaatan all lodevaid jäsemeid
oo
kollane kaunis valgus
ah
et kõik on illusioon
Tellimine:
Postitused (Atom)
Johannes Klimakusest, “Vooruste redelist”, pisarate annist ja armastusest Kristina Viin Õigeusu müstiline te...
-
Autorist Kirjanik Lao She Kodanikunimi Shu Qingchun Sündis 3. veebruaril 1899. aastal Pekingis vaesunud mandžu aadliku, keisri kaar...
-
Lugesin Aldous Huxley esseed "Taju uksed" (Vikerkaar 10/1991). 53. aastal manustas kirjanik indiaanlaste püha narkootikumi meskal...
-
Ehk hullus ja arutus. Käisime PARAlastega, no tegelikult üsna eakate härradega Tamperes näitust avamas. Vastuvõtt oli võrratu- palju süüa, p...