kolmapäev, 22. august 2012

õunad kukuvad öös
mürtsatavad mademeile
õunad kukuvad öös
prantsatavad katuseile
langevad nii nagu ikka
on langenud õilsate pääd
vabaduse eest
õunad kukuvad öös
pimedus nad matab
hommik läidab
purunenud aknad
mädapritsmeis
südamikud jääs

vaadates filmi "En kongelig affaere"

neljapäev, 16. august 2012


ME JUTLUSTAME ARMASTUST, OMETI OLEME TAPJAIKS SÜNDINUD
mees virutab noaseljaga ahvenale vastu pead
lööb selle otsast, siis roogib ja lõikab rinna pooleks: nii käib elu
ja need kes end taimetoitlasteks nimetavad, on variserid
nagu ka tiibeti mungad, kes liha söövad küll
aga tapatöö jätavad tapjate kanda
ei, ma vist hakkan ikka taimetoitlaseks
sest vähemalt taimedel ei ole ju valus? norin ma
kust sina tead? ju kõigil on valus
kui sa sööd ära vilja, mis kasvas puul
jääb temast ju võsuke saamata
ajan suu prunti ja katkun sõrmedega muru
nagu väike jonniv laps sest elu on kuri
kõik elav toitub teisest elavast
tugev nõrgemast
vahest oleks targem sündimata jäädagi
vaatan meest, ta on jõhker ja kindel
kuid armastab elu vist rohkem kui mina
 
ja me toitume üksteise verest ja väest
tõin ilmale poja, nii määrasin temagi elusse, tapma ja surema, armastama
nägin kord animafilmi reklaamlina kõrgumas keset linna: taevast sajab lihapalle
seisin tookord bussijaama ristmikul otsekui apokalüpsise äärel
üksi keset kuristikku
ja mõtlesin, et olen ühiskonnast võõrdunud, sest ühiskond on võõrdund elust
taevast ei saja lihapalle, kallid disney suurtöösturid, näidake lastele
kuidas seafarmides nohisevad notsud kuupmeetristes puurides
ja eales päikest ei näe
 
ja me jutlustame armastust
koer istub konnaga koos õhtuti metsatalu trepil ja ütleb:
vaata, see on minu sõber, ära talle peale astu
ja ma näen, oo mis maagiline konn, võlukonn
püüab trepil sääski ja loitsib salasosinaid
sealsamas niidan hommikul kastehelmeis muru
ja kümned tema vennad
saavad kümneteks tükkideks rebitud
ja ma näen, hall kudu settib raheteradena järvepõhja
mu sisemises laukasoos
terviklikkuse katkematu vool elu otsatumas liikumises
veel helgivad tulukesed kala klaasjais silmis
ta maigutab abipaluvalt suud ja mina
ei jäta kiusu, ütlen kalamehele,
et vahest oleks õiglane süüa mitte kedagi
keda ise pole suutnud tappa
 
sealsamas sulab ta mu suus, praetud ahvena hõrk mekk
ja ma naeran, mu kõht on täis. me kallistame
väsinud mees vaatab telerist, kuidas teised üksteisel jalgu ja käsi
pahupidi väänavad, mina aga maalin tagatoas kirgiiside vägilast
 kes vaenlasele parasjagu oda rinda surub
 
ja me jutlustame armastust
sest armastus toidab ka
ja andestab kõik
sest kes on ületanud surma, suudab armastada
irdhingena hõljun vahel mööda tuba ringi
ja vaatan all lodevaid jäsemeid
oo kollane kaunis valgus
ah et kõik on illusioon

      Johannes Klimakusest, “Vooruste redelist”, pisarate annist ja armastusest   Kristina Viin           Õigeusu müstiline te...