õunad kukuvad öös
mürtsatavad mademeile
õunad kukuvad öös
prantsatavad katuseile
langevad nii nagu ikka
on langenud õilsate pääd
vabaduse eest
õunad kukuvad öös
pimedus nad matab
hommik läidab
purunenud aknad
mädapritsmeis
südamikud jääs

vaadates filmi "En kongelig affaere"

ME JUTLUSTAME ARMASTUST, OMETI OLEME TAPJAIKS SÜNDINUD

mees virutab noaseljaga ahvenale vastu pead

lööb selle otsast, siis roogib ja lõikab rinna pooleks: nii käib elu

ja need kes end taimetoitlasteks nimetavad, on variserid

nagu ka tiibeti mungad, kes liha söövad küll

aga tapatöö jätavad tapjate kanda

ei, ma vist hakkan ikka taimetoitlaseks

sest vähemalt taimedel ei ole ju valus? norin ma

kust sina tead? ju kõigil on valus

kui sa sööd ära vilja, mis kasvas puul

jääb temast ju võsuke saamata

ajan suu prunti ja katkun sõrmedega muru

nagu väike jonniv laps sest elu on kuri

kõik elav toitub teisest elavast

tugev nõrgemast

vahest oleks targem sündimata jäädagi

vaatan meest, ta on jõhker ja kindel

kuid armastab elu vist rohkem kui mina

 

ja me toitume üksteise verest ja väest

tõin ilmale poja, nii määrasin temagi elusse, tapma ja surema, armastama

nägin kord animafilmi reklaamlina kõrgumas keset linna: taevast sajab lihapalle

seisin tookord bussijaama ristmikul otsekui apokalüpsise äärel

üksi keset kuristikku

ja mõtlesin, et olen ühiskonnast võõrdunud, sest ühiskond on võõrdund elust

taevast ei saja lihapalle, kallid disney suurtöösturid, näidake lastele

kuidas seafarmides nohisevad notsud kuupmeetristes puurides

ja eales päikest ei näe

 

ja me jutlustame armastust

koer istub konnaga koos õhtuti metsatalu trepil ja ütleb:

vaata, see on minu sõber, ära talle peale astu

ja ma näen, oo mis maagiline konn, võlukonn

püüab trepil sääski ja loitsib salasosinaid

sealsamas niidan hommikul kastehelmeis muru

ja kümned tema vennad

saavad kümneteks tükkideks rebitud

ja ma näen, hall kudu settib raheteradena järvepõhja

mu sisemises laukasoos

terviklikkuse katkematu vool elu otsatumas liikumises

veel helgivad tulukesed kala klaasjais silmis

ta maigutab abipaluvalt suud ja mina

ei jäta kiusu, ütlen kalamehele,

et vahest oleks õiglane süüa mitte kedagi

keda ise pole suutnud tappa

 

sealsamas sulab ta mu suus, praetud ahvena hõrk mekk

ja ma naeran, mu kõht on täis. me kallistame

väsinud mees vaatab telerist, kuidas teised üksteisel jalgu ja käsi

pahupidi väänavad, mina aga maalin tagatoas kirgiiside vägilast

 kes vaenlasele parasjagu oda rinda surub

 

ja me jutlustame armastust

sest armastus toidab ka

ja andestab kõik

sest kes on ületanud surma, suudab armastada

irdhingena hõljun vahel mööda tuba ringi

ja vaatan all lodevaid jäsemeid

oo kollane kaunis valgus

ah et kõik on illusioon