neljapÀev, 16. august 2012


ME JUTLUSTAME ARMASTUST, OMETI OLEME TAPJAIKS SÜNDINUD
mees virutab noaseljaga ahvenale vastu pead
lööb selle otsast, siis roogib ja lÔikab rinna pooleks: nii kÀib elu
ja need kes end taimetoitlasteks nimetavad, on variserid
nagu ka tiibeti mungad, kes liha söövad kĂŒll
aga tapatöö jÀtavad tapjate kanda
ei, ma vist hakkan ikka taimetoitlaseks
sest vÀhemalt taimedel ei ole ju valus? norin ma
kust sina tead? ju kÔigil on valus
kui sa sööd Àra vilja, mis kasvas puul
jÀÀb temast ju vÔsuke saamata
ajan suu prunti ja katkun sÔrmedega muru
nagu vÀike jonniv laps sest elu on kuri
kÔik elav toitub teisest elavast
tugev nÔrgemast
vahest oleks targem sĂŒndimata jÀÀdagi
vaatan meest, ta on jÔhker ja kindel
kuid armastab elu vist rohkem kui mina
 
ja me toitume ĂŒksteise verest ja vĂ€est
tÔin ilmale poja, nii mÀÀrasin temagi elusse, tapma ja surema, armastama
nÀgin kord animafilmi reklaamlina kÔrgumas keset linna: taevast sajab lihapalle
seisin tookord bussijaama ristmikul otsekui apokalĂŒpsise ÀÀrel
ĂŒksi keset kuristikku
ja mĂ”tlesin, et olen ĂŒhiskonnast vÔÔrdunud, sest ĂŒhiskond on vÔÔrdund elust
taevast ei saja lihapalle, kallid disney suurtöösturid, nÀidake lastele
kuidas seafarmides nohisevad notsud kuupmeetristes puurides
ja eales pÀikest ei nÀe
 
ja me jutlustame armastust
koer istub konnaga koos Ă”htuti metsatalu trepil ja ĂŒtleb:
vaata, see on minu sÔber, Àra talle peale astu
ja ma nÀen, oo mis maagiline konn, vÔlukonn
pĂŒĂŒab trepil sÀÀski ja loitsib salasosinaid
sealsamas niidan hommikul kastehelmeis muru
ja kĂŒmned tema vennad
saavad kĂŒmneteks tĂŒkkideks rebitud
ja ma nÀen, hall kudu settib raheteradena jÀrvepÔhja
mu sisemises laukasoos
terviklikkuse katkematu vool elu otsatumas liikumises
veel helgivad tulukesed kala klaasjais silmis
ta maigutab abipaluvalt suud ja mina
ei jĂ€ta kiusu, ĂŒtlen kalamehele,
et vahest oleks Ă”iglane sĂŒĂŒa mitte kedagi
keda ise pole suutnud tappa
 
sealsamas sulab ta mu suus, praetud ahvena hÔrk mekk
ja ma naeran, mu kÔht on tÀis. me kallistame
vĂ€sinud mees vaatab telerist, kuidas teised ĂŒksteisel jalgu ja kĂ€si
pahupidi vÀÀnavad, mina aga maalin tagatoas kirgiiside vÀgilast
 kes vaenlasele parasjagu oda rinda surub
 
ja me jutlustame armastust
sest armastus toidab ka
ja andestab kÔik
sest kes on ĂŒletanud surma, suudab armastada
irdhingena hÔljun vahel mööda tuba ringi
ja vaatan all lodevaid jÀsemeid
oo kollane kaunis valgus
ah et kÔik on illusioon

Kommentaare ei ole:

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.