teisipäev, 26. august 2008

pane läpakas käest
pane läpakas käest
ou pliis pane läpakas käest

pane läpakas käest
pane läpakas käest
ou pliis pane läpakas käest

juhhei
Istusime ühel õhtul paari naisega Rüütli tänaval, kell oli 10 või pool üksteist. Siis aga ilmusid kusagilt paar 7? aastast tüdrukut, kes palusid, et nende korvikestest lilli ja komme ostetaks. Ema olevat käskinud. Mis värk on, ma ei saa aru. Kes on see laste ema, kes saadab oma tütred õhtul pimedas linna peale kerjama ja miks ta pole suuteline seda ise tegema või mingit muud teenust välja mõtlema?

Urr.

pühapäev, 24. august 2008




Minu korterikaaslastel Raivol ja Kertul on väga nunnud kassid ja tomatid.



Eile toimus Võrus Tamula rannas miskine kehamaalingute konkurss. Käisin asja uurimas ja sain ka käe soojaks. Medaleid ei antud, raha ei saanud. See-eest kingiti mulle liilia-taoline lilleke, mispeale kimas üks herilane otsejoones persetpidi mu keskmisse sõrme. Nüüd on sõrmed paistes ja kihelevad.

Hiljem sai Ridali lennuväljalt läbi astutud ja vanad näod üle vaadatud. Õuele oli püstitatud uus atraktsioon- kiiking, mille külge väiksed noorkotkad end korda mööda käsi-jalgupidi kinni lasid siduda, et siis üle võlli kiikuda. Meesisikutel paistis see kergemini õnnestuvat.

Lennuvälja köögi ees istus ka torssis Susi Jaan, füüsik, lendur,(ennekõike mootor-, puksiirlendur) ja muidu kõva mees. Seal ta siis kössitas katuse varjus, kurtis, et tema hiilgeaeg on mööda saamas, uued lendurid tulevad peale ning teda, Jaani, ei vaja enam keegi. Muudkui istus ja peletas rätikuga herilasi eemale. Oli jah vanemaks jäänud ja kuidagi nurka vajunud. Ma tundsin talle kaasa. Jaan on väga tore.

esmaspäev, 18. august 2008

Naise olemus olevat andumine vastupanu vormis. Kust ma seda lugesin?

laupäev, 16. august 2008

Inno tähismaa ja põlev siga

Päevad mööduvad TARTUFFi tähe all. Õhtul peab ikka kolm filmi ühe jutiga ära vaatama, hiljem sõprade-tuttavatega linna peale tuuritama, kell 4 hommikul koju, kell kaks päeval ärkan, siis kodus söön, unustan end paariks tunniks netti kolama, sirvin, toimetan, nokitsen, koristan; ja kell 20 jälle raeplatsi ning uuele ringile.

Aga mis ma filmidest ikka kirjutan. Jutustan hoopis ühest veidrast unenäost. Nii palju, kui mäletan.

Järsku märkan kuivanud heinamaal üht põlevat siga. Tema selg on leekides ning loom üritab end maas rullides palangut kustutada. Kuid see ei aita, leegid aina kasvavad. Ta on üsna lähedal, kuid ma ei saa teda aidata. Olen kahestunud. Ühest küljest, oma mõtetes ja tunnetes olen inimene, kes tahab loomale appi söösta, teisalt on minu keha kinni kaamera küljes, pean sündmuse filmilindile saama. Mõtetes tahan appi söösta, kuid näen läbi filmija pilgu, seetõttu olen kimbatuses ja ei saa midagi teha.

Olen kasvuhoones. Siseneb kõrbenud seljaga siga. Tirin tema ette veeämbrid, mis on mõeldud tomatite-kurkide kastmiseks. Siga joob nagu loom, nagu ta ongi, nagu ta poleks terve kuu mitte tilkagi vett saanud.

Satun seks-orgiale. Olen sunnitud magama ühe vanamehega, kes on mulle vastumeelt. Keeldun. Aga kellegagi ma ikkagi teen seda, kuid ei mäleta, kellega. Siis märkan alasti Inno Tähismaad. Ja Irjat. Nemad peavad magama oma endistega. Teevadki seda. Vaatan selgema pilguga, et nad seksivad siiski teineteisega, Inno Irjaga.

Märkan Inno selga. See on üleni põlenud, kõrbenud. Miskipärast on seljal paralleelsed jämedad tumedad triibud. Nagu oleks teda grillitud. Hiljem nelja silma alla sattudes küsin mehelt siira hämmastusega,et kas sina olidki see heinamaal põlev siga? "Jah, see olin mina," kõlas Inno Tähismaa aus vastus.


Veider küll. Polegi nagu erilist seost nende Tähismaadega, ei tunnegi pea-aegu(Lätetel kohtutud), aga unenäos näen niisugust lugu. Vahel olen nende blogi lugenud, ehk olen siis alateadlikult mõjutatud. Mingil moel elan kaasa ja kirun mõtetes ka. Ei tea.

Mõtlesin, et peaksin talle sellest unenäost kirjutama. Või siiski mitte.

Kell on 19. 12, aga ma ikka vedelen voodis teki all. Ja mõtlen hirmuga, et varsti on vaja jälle filmile söösta. Ei taha ju maha magada. :) Nagu nõiaring, kuid erutav,põnev, hariv. Õnneks saab see varsti läbi.





teisipäev, 5. august 2008

Lugesin Mai blogi. Imetlen tema julgust isiklikuks minna, avada oma kõhklusi, mõttehelke, kaalutlemata, häbenemata. See vabastab kindlasti. Ja imetlen Inno Tähismaad seestõttu, et ta skandaalset blogi pidades oma ängi ja raevu välja elab. See on üsna tõhus teraapia, ma usun. Ja mis on paljastustes taunimisväärset? Pole midagi kosutavamat, vabastavamat kui kristallselge tõde. Või julge hingekarjatus, mis atmosfääri kajama jääb.

Teen ka proovi.

Ma saadan persse kõik need võltsid eputised, kes ennast teistest paremaks peavad, kes läbi kalkuleeritud võtete, teistele pähe istudes endale mugavat kohta otsivad, kes suhtlevad ainult inimestega kes neile parajasti kasulikud on, kes ehivad ennast värviliste sulgedega, et varjata oma lehkavat hinge. Jälestan.

Eile istusin Illegaardis kunstnik Peetri, näitleja Peetri,kursaõe Jaanika, veel kellegi ja Non Grata Aliga. Järsku hakkas Al norima, et miks ma midagi ei räägi. Et oleme juba viis tundi istunud, aga Kristina pole veel suurt midagi öelnud. Et miks ma selline olen? Miks ma selline eeeestlane olen? See jutt ajas marru. Läksime peaaegu tülli kui ennast õigustama hakkasin. Jah, ma ei oska seltskondlikku vestlust elus hoida, vajun endasse. Olen jah suhtlemisinvaliid. Ma ei suhtle isegi oma endise kursusega, sest ma ei oska nendega millestki rääkida. Sest mul pole midagi öelda. Sest ma ei tea, mida öelda. Sest nad vist ei tahagi minuga suhelda. Lakkamatu paranoia.

Algkooliklassides käisin allasurutud pilguga ringi, vedasin end mööda seinu, ei julgenud keset koridori kõndida, olin minestamise äärel kui pidin inimeste vahelt läbi kõndima. Koridori ühest otsast teise minek oli suur katsumus. Sest olin naerualune, sest arvasin, et kõik vaatavad mind, sest mulle pandi jalg ette, sest mind löödi jalaga, sest mulle löödi näts pähe, sest mu kott seoti bussis toru külge kinni, sest mind mõnitati kui mingit värdjat. Ja need värdjad jäävad minu silmis värdjaks ka täiskasvanuna. Lapsed võivad üksteisele palju liiga teha.
Siis istusingi klassinurgas, vahtisin aknast välja ja ei suhelnudki peaaegu üldse. Kartsin inimesi. Sotsiaalfoobia. Mäletan, kuidas üks klassivend anus:"Joonista mulle see pilt valmis, siis ma ei narri sind enam!" Tropp. Häbenesin sellest kodustele rääkida. Mis on kõige hullem- kui ÕPETAJAD ei pane lapsi tähele, EI NÄE, MIS LASTEGA TOIMUB.
(See-eest oli mul keskkoolis väga hea klassijuhataja, Vesta Pille. Ma armastasin teda, ma ootasin tema tunde, tema pärast ma kooli läksingi. Ma olen tänulik.)

Kodus sain jällegi isa käest peksa nii et nina verine. Tihtipeale ma ei mõistnudki, miks. Näiteks. Isal oli kombeks suures toas valjusti telekat vaadata. Televiisor pidi kogu aeg taustaks mängima, isegi kui seda ei vaadatud. Isa pani teleka tööle ka siis kui hakkas ajalehte lugema. Mul oli vaja kõrvaltoas õppida, ei suutnud keskenduda, palusin isa, et ta teleka vaiksemaks paneks. Seepeale pani tema valjemaks. Palusin uuesti. Ei midagi. Siis ütlesin talle: "vastik idioot" või midagi sellist, mispeale tema püsti tõusis, tuli ja lõi mind labakäega näkku nagu ikka(või tõmbas juukseidpidi pärandale ja lõi jalaga) ja nähvas "sina värdjas ära haugu siin!" À la. Praegu on mul isaga väga jahe suhe. Tere- head aega. Ja jälle ei teadnud väljaspool kodu mitte keegi, mis toimub. Ka sellest häbenesin ma rääkida.

(Ükskord sõitsime klassiga Tallinnasse ekskursioonile. See oli 7. klass. Meile anti linna peal vaba aeg, sörkisin ühel kahe-kambal järel, sest ma ei tundnud linna ja kartsin ära eksida. Olin üldse hajevil ja kadusin ikka ja jälle ära. Teised ei tahtnud mind. Nad läksid kiiremini ees ära. Väga alandav oli neil sabarakuna järel käia. Hiljem mindi ühte kohvikusse sööma. Seisin oma kandikuga keset ruumi. Ma ei julgenud ühtegi lauda istuda, kus olid teised lapsed. Siis istusin õpetajate lauda, küsisin veel, kas võib. Nosisin seal niimoodi pea maas. Väga ebamugav oli. Pärast seda küsis klassijuhataja küll, et kas mul on kodus kõik korras ja miks ma teiste lastega ei suhtle. Ütlesin, et kõik on hästi. Lastevanemate koosolekul küsis ta ema ja isa käest ka, et mis Kristinal viga on. Nemad ütlesid ka, et kõik on hästi.)

Ma ei tahtnud kooli minna, ma ei tahtnud kodus olla. Närvid olid perses.

Ja siis tuleb Al ja käib pinda, miks ma ei räägi, rääkigu ma ometi mõni naljakas lugu. See pole minu loomuses. Ma ei suuda vabalt mingit bläma ajada. Kuigi jätan seltskondliku mulje ja olen muidu selline nunnu ja naeratav, tisside ja tagumikuga. Alkoholiga on muidugi teine lugu, see kisub juttu valla küll, ehk liigagi.

      Johannes Klimakusest, “Vooruste redelist”, pisarate annist ja armastusest   Kristina Viin           Õigeusu müstiline te...