teisipÀev, 5. august 2008

Lugesin Mai blogi. Imetlen tema julgust isiklikuks minna, avada oma kĂ”hklusi, mĂ”ttehelke, kaalutlemata, hĂ€benemata. See vabastab kindlasti. Ja imetlen Inno TĂ€hismaad seestĂ”ttu, et ta skandaalset blogi pidades oma Ă€ngi ja raevu vĂ€lja elab. See on ĂŒsna tĂ”hus teraapia, ma usun. Ja mis on paljastustes taunimisvÀÀrset? Pole midagi kosutavamat, vabastavamat kui kristallselge tĂ”de. VĂ”i julge hingekarjatus, mis atmosfÀÀri kajama jÀÀb.

Teen ka proovi.

Ma saadan persse kÔik need vÔltsid eputised, kes ennast teistest paremaks peavad, kes lÀbi kalkuleeritud vÔtete, teistele pÀhe istudes endale mugavat kohta otsivad, kes suhtlevad ainult inimestega kes neile parajasti kasulikud on, kes ehivad ennast vÀrviliste sulgedega, et varjata oma lehkavat hinge. JÀlestan.

Eile istusin Illegaardis kunstnik Peetri, nĂ€itleja Peetri,kursaĂ”e Jaanika, veel kellegi ja Non Grata Aliga. JĂ€rsku hakkas Al norima, et miks ma midagi ei rÀÀgi. Et oleme juba viis tundi istunud, aga Kristina pole veel suurt midagi öelnud. Et miks ma selline olen? Miks ma selline eeeestlane olen? See jutt ajas marru. LĂ€ksime peaaegu tĂŒlli kui ennast Ă”igustama hakkasin. Jah, ma ei oska seltskondlikku vestlust elus hoida, vajun endasse. Olen jah suhtlemisinvaliid. Ma ei suhtle isegi oma endise kursusega, sest ma ei oska nendega millestki rÀÀkida. Sest mul pole midagi öelda. Sest ma ei tea, mida öelda. Sest nad vist ei tahagi minuga suhelda. Lakkamatu paranoia.

Algkooliklassides kĂ€isin allasurutud pilguga ringi, vedasin end mööda seinu, ei julgenud keset koridori kĂ”ndida, olin minestamise ÀÀrel kui pidin inimeste vahelt lĂ€bi kĂ”ndima. Koridori ĂŒhest otsast teise minek oli suur katsumus. Sest olin naerualune, sest arvasin, et kĂ”ik vaatavad mind, sest mulle pandi jalg ette, sest mind löödi jalaga, sest mulle löödi nĂ€ts pĂ€he, sest mu kott seoti bussis toru kĂŒlge kinni, sest mind mĂ”nitati kui mingit vĂ€rdjat. Ja need vĂ€rdjad jÀÀvad minu silmis vĂ€rdjaks ka tĂ€iskasvanuna. Lapsed vĂ”ivad ĂŒksteisele palju liiga teha.
Siis istusingi klassinurgas, vahtisin aknast vĂ€lja ja ei suhelnudki peaaegu ĂŒldse. Kartsin inimesi. Sotsiaalfoobia. MĂ€letan, kuidas ĂŒks klassivend anus:"Joonista mulle see pilt valmis, siis ma ei narri sind enam!" Tropp. HĂ€benesin sellest kodustele rÀÀkida. Mis on kĂ”ige hullem- kui ÕPETAJAD ei pane lapsi tĂ€hele, EI NÄE, MIS LASTEGA TOIMUB.
(See-eest oli mul keskkoolis vÀga hea klassijuhataja, Vesta Pille. Ma armastasin teda, ma ootasin tema tunde, tema pÀrast ma kooli lÀksingi. Ma olen tÀnulik.)

Kodus sain jĂ€llegi isa kĂ€est peksa nii et nina verine. Tihtipeale ma ei mĂ”istnudki, miks. NĂ€iteks. Isal oli kombeks suures toas valjusti telekat vaadata. Televiisor pidi kogu aeg taustaks mĂ€ngima, isegi kui seda ei vaadatud. Isa pani teleka tööle ka siis kui hakkas ajalehte lugema. Mul oli vaja kĂ”rvaltoas Ă”ppida, ei suutnud keskenduda, palusin isa, et ta teleka vaiksemaks paneks. Seepeale pani tema valjemaks. Palusin uuesti. Ei midagi. Siis ĂŒtlesin talle: "vastik idioot" vĂ”i midagi sellist, mispeale tema pĂŒsti tĂ”usis, tuli ja lĂ”i mind labakĂ€ega nĂ€kku nagu ikka(vĂ”i tĂ”mbas juukseidpidi pĂ€randale ja lĂ”i jalaga) ja nĂ€hvas "sina vĂ€rdjas Ă€ra haugu siin!" À la. Praegu on mul isaga vĂ€ga jahe suhe. Tere- head aega. Ja jĂ€lle ei teadnud vĂ€ljaspool kodu mitte keegi, mis toimub. Ka sellest hĂ€benesin ma rÀÀkida.

(Ükskord sĂ”itsime klassiga Tallinnasse ekskursioonile. See oli 7. klass. Meile anti linna peal vaba aeg, sörkisin ĂŒhel kahe-kambal jĂ€rel, sest ma ei tundnud linna ja kartsin Ă€ra eksida. Olin ĂŒldse hajevil ja kadusin ikka ja jĂ€lle Ă€ra. Teised ei tahtnud mind. Nad lĂ€ksid kiiremini ees Ă€ra. VĂ€ga alandav oli neil sabarakuna jĂ€rel kĂ€ia. Hiljem mindi ĂŒhte kohvikusse sööma. Seisin oma kandikuga keset ruumi. Ma ei julgenud ĂŒhtegi lauda istuda, kus olid teised lapsed. Siis istusin Ă”petajate lauda, kĂŒsisin veel, kas vĂ”ib. Nosisin seal niimoodi pea maas. VĂ€ga ebamugav oli. PĂ€rast seda kĂŒsis klassijuhataja kĂŒll, et kas mul on kodus kĂ”ik korras ja miks ma teiste lastega ei suhtle. Ütlesin, et kĂ”ik on hĂ€sti. Lastevanemate koosolekul kĂŒsis ta ema ja isa kĂ€est ka, et mis Kristinal viga on. Nemad ĂŒtlesid ka, et kĂ”ik on hĂ€sti.)

Ma ei tahtnud kooli minna, ma ei tahtnud kodus olla. NĂ€rvid olid perses.

Ja siis tuleb Al ja kĂ€ib pinda, miks ma ei rÀÀgi, rÀÀkigu ma ometi mĂ”ni naljakas lugu. See pole minu loomuses. Ma ei suuda vabalt mingit blĂ€ma ajada. Kuigi jĂ€tan seltskondliku mulje ja olen muidu selline nunnu ja naeratav, tisside ja tagumikuga. Alkoholiga on muidugi teine lugu, see kisub juttu valla kĂŒll, ehk liigagi.

11 kommentaari:

konnula contra ĂŒtles ...

Huvitav jutt, mÔjub nagu ilukirjanduse ja vÀljamÔeldisena, aga mine sa tea - vÀidetavalt on sÔda ka pÀriselt olemas.

Kui sind on kiusatud, on see ilmselt massipsĂŒhhoos, sest kĂ”ik on nii tihti kuulnud vĂ€ljendit: kĂ”iges on sĂŒĂŒdi Viin.

Eriti karm kui sa juhtuks Gustav Suitsu luulekogu illustreerima, siis on kĂ”ik karskuse ja moraalijĂŒngrid tagajalgadel.

afanasjev ĂŒtles ...

ei ole ju ilukirjanduslik vÀljamÔeldis? tÀiesti siiras on.

inimkari ongi selline. sestap vihkan kariinimesi.

kui on hinge peal, tuleb rÀÀkida. liiga palju tehakse nĂ€gu, et kĂ”ik on korras. vĂ”i kui vĂ€lja paistab, öeldakse, et ise sĂŒĂŒdi vĂ”i ĂŒldse, et Ă€ra pööranud. faak nagu.

aga ĂŒldse, viin on lahe!

afanasjev ĂŒtles ...

siiras.

viin, me armastame sind.

ilves@metsas.ee ĂŒtles ...

sestap sa nii tugev oledki. mÔne aasta pÀrast avastad muideks, kui putsis need kooli"alfad" omadega on. nendest saavad tavalised perssekukkund smÔss-laenu ohvrid, soomlaste sita rookijad ja meeleheitel koduperenaised, samal ajal kui meile, vÔitjatele, jÀÀvad alati naised, VIIN ja muusika ;-)

Kristina Viin ĂŒtles ...

Heheheh. Eks ta vast siiras jah, aga elu moondub mÀlestustes. Lahedad kommentaarid.

ilves@metsas.ee ĂŒtles ...

tule me rinnale

Oryx ĂŒtles ...

ma just sirvisin paar pĂ€eva tagasi uuesti afa kosmoseraamatut ja ĂŒks lause hĂŒppas tekstist vĂ€lja: inimesed ongi valdavalt kĂ”nts. no ja afa on ju tark ja inimesed on peale kĂ”ntsa veel suurelt jaolt ka koledad ja andetud. tĂŒĂŒtud.

a viina me armastame. afat kah.

iinnrk

Kristina Viin ĂŒtles ...

ah mul oli lihtsalt kole kass kallal kui kirjutasin.

afanasjev ĂŒtles ...

kassi peabki Ôue laskma.

kiwanoid ĂŒtles ...

kes kĂ€seb padrokiga suhelda, ta ongi selline teistest ĂŒlesĂ”itja - mulle ĂŒtles ĂŒkskord tĂ€iesti tĂŒhise mĂ”ttevÀÀratuse peale: sa oled end tĂ€iesti segi joonud (kusjuures ma ei joo ĂŒldse eriti). olin ĂŒsna positiivselt ĂŒllatunud kui meeldiv ta seal haapsalus oli

kiwanoid ĂŒtles ...

a mis ma tahtsin tglt ĂŒtelda et mul on koguaeg sama mure selle vaikimisega/akontaktsusega olnud, seda on igalpool tĂ€hele pandud ja tĂ”lgendada ĂŒritatud. (ma ise ei ĂŒrita). kĂ”ige parema seletuse leidis sellele ĂŒks india kommunist: rÀÀgib vĂ€he, tĂ€hendab on hea kommunist. (olime talle nimelt rÀÀkinud et meie maal on kommunism vĂ”rsustatud kuritegevusega, mille peale ta soovitas meil kĂ€hku relvastatud vĂ”itlust alustada)

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.