Mul ei olnud öösel und, siis istusin hommikuni orkutis ja facebookis ja mujal ja harjutasin hommikuni kätt, kuni pilt eest ära läks. Head vana aasta lõppu!!!

Vahelduseks.

Mu luuletajast sõbranna rääkis, et oli eile ühe noormehega jalutades näinud tähelaeva puude vahele laskumas. Ma olin täna terve päeva kerge pohmelliga voodis ja vaatasin youtubeist ära kõik väidetavad videosalvestised tähelaevadest, vaatasin nii palju, et mul hakkasid silmad valutama ja mitte mõhkugi ei saanud aru.
Mäletan, ma olin kuu aega kopsupõletikuga kodus, enne seda kui hakkasin muudkui ära armuma, ja X- files oli mu elu. Ema sundis mind matemaatikat õppima, sest olin teistest maha jäänud, ma nutsin, sest ei saanud mitte milleskti aru. Mina mõtlesin tulnukatest ja ufodest, ma nägin neid unes, nägin Mulderit ja Scullyt unes ja vahel kontrollisin endal ka kogu keha üle, ega kusagile kiipi ei ole pandud. Ühel öösel oli tuba helendavat sinakat valgust täis, ma vähkresin unesegasena põrandal, miski tundmatu jõud tõmbas mind akna poole ja kuulsin häält oma peas, mis ütles, et me tahame su endaga kaasa viia. Kasutasin meeletult vaimujõudu, et sellele tõmbele vastu võidelda. Sealtkohast minu teadvus katkes ja hommikul ärkasin kenasti voodis. Samasuguse vägivaldse energiaga ja sama sõnumiga oma peas võitlesin teistkordselt siis kui elasin juba Tartus, magasin lahtise akna all, aga suutsin selle enda küljest lahti raputada. Mingi imelik hirm on sees küll, et see miski tuleb ükskord ka kolmandale katsele mind endaga kaasa tõmmata ja kas ja mis siis juhtuks kui ma ei rabeleks vastu ja nõustuks, et jah, ma tulen.
Nüüd loen omale Doris Kareva luulet kõva häälega ette, et enda juurde tagasi laskuda. Tema on tõepoolest väga palju lahti mõtestanud, väga palju ära öelnud. Paljude, paljude naiste eest.

Universum

Ma ei saa mitte midagi parata, lugesin lihtsalt kõige liigutavamat lugu T. Lehtsaare "Suhtlemiskonflikti psühholoogiast"(2.2 Eelarvamused lk 82), et ma pean selle siia ümber kirjutama:

"Naistepäeval ma läksin turule, et osta emale lilli. Järjekorras minu ees seisis vana mees. Miski tema välimuses pakkus mulle huvi. Tal oli vana, parandatud ja kulunud riietus, kuid puhas ja korralik. Ka tema vanad botased olid läikima löödud. Nägu, tema nägu oli tavaline vana mehe nägu, kuid tema pilgus oli midagi järeleandmatut ja uhket, vaatamata kõigele. Ta astus lillemüüja juurde, mina jäin tahapoole. Vanamehe küsimusele, kui palju maksab mimoosioksake, oli vastuseks müüja sõim.

"Mine siit ära, joodik, anuma otsustasid tulla või!"
Vanamees tegi veel ühe katse:
"Ma paluks oksakest... kui palju maksab, perenaine?"
Kuid vastuseks oli järjekordne müüja sõim. Ma nägin, et vanamehe silmi tulid pisarad. "Perenaine" ei soovinud vanamehega tegelda ja jälle ajas ta "joodiku" välja. "Perenaine, sa lihtsalt ütle, kui palju maksab, ja ära karju minu peale..." ütles vanamees kuidagi hästi vaikselt.
"Olgu, Sinu jaoks, joodik, 7 krooni oks", ütles müüja muhelusega ja kuri naeratus tuli tema näole.
Vana mees tõmbas väriseva käega taskust 5-kroonise kupüüri ja ulatas müüjale.
"Perenaine, mul on viis krooni, võib-olla Sa leiad minule viie krooni eest mingit oksakest?"

Ma nägin ta silmi. Siiamaani ma polnud näinud ühe mehe silmades nii palju kurbust ja valu. Ta värises külmast nagu paberileht tuules. Müüja hakkas kaua korvis koperdama ja lõpuks leidis sealt ühe keskelt katkise mimoosioksa. Taat püüdis teise käega hoida oksa püsti, kuid see murdus ikka keskelt pooleks. Taadi käe peale kukkus pisar. Ma oleksin tahtnud lüüa seda kurja ja rumalat naist. Vaatasin müüjat pilguga, millest võis välja lugeda, mida tunnen, ta langetas silmad. Ostsin oma lilledele lisaks kolm kõige ilusamat mimoosioksa ja ulatasin need taadile, kes lihtsalt nuttis vaikselt. Ma kuidagi toppisin talle lilled kätte.
Ta ütles vaikselt: "Meie... meie... 45 aastat oleme koos... ta on haige... ma ei saanud teda täna jätta ilma kingituseta... aitäh Sulle...!""


Kaunist jõuluaega Sulle!

Ja mine vaatama Tartu kunstnike aastalõpunäitust 17.12.09-17.01.10 (Vanemuise 26)! 2009. aasta Ado Vabbe nimelise visuaalse kunsti preemia laureaat on Albert Gulk!:)

Katan veranda ukse, oma lemmikruumi selles korteris, kus elan ja olen, paksu purpurpunase rõivaga kinni. Ehk aitab sooja kinni hoida. Aknad on kõrged ja ruumi on, aga külm tungib sisse. Vahel on üldse hea asju kinni katta, silma alt ära, ja mitte külma või häbi või valu pärast. Vaid selleks, et teiseneda, luua uut ruumi, et unustada ja rõõmsa üllatusega taasavastada. Nagu näiteks skulptor Christo tegi, pakkides rahvale pimesikumängu etendades kangasse mitte ainult monumente ja hooneid, aga ka terveid saarestikke ja jõgesid. Hästi unustatud vana on hea uus, eks ole.

Ilus on ikkagi. Inimesed tormavad tänavatel, nina krae all nohisemas, mitte et just kiire oleks, aga karm põhjamaa talv on end tunda andmas ja unistus soojast toast, liikmed ahjupaistel üles sulamas, annavad koibadele samavõrra hoogu juurde. Nõnda ruttan minagi veel hilja õhtul välja, enda juurest ära, soov armsat sõbrannat näha on veel kangem kui külm. Kaks paarikest suudlevad samaaegselt ühel trepil, veel treppidest üles, iga hingetõmbega väljuv aurupahvakas tuletab meelde, et olen elu lõpuni väliskeskkonnaga üks ja sellest paratamatult sõltuv. Ma ei ole kuigi palju erinev kui on miski muu, mida tean. Siis jõuan oma sõbranna juurde, kelle vanaema helistab ja ütleb, et jää homme koju, lubas 24 kraadi külma. Vaatan ta ilusaid tarku silmi, naerame, ajan täielikku möga, et kuidas oleks ikka suudelda armastatut, kes on külm nagu metallpost pakases ja iga kord tuleb nahk maha ja veri välja. Ja selleks, et terveks jääks, tuleb temperatuurid ühtlustada.
Ikka on vaja välja minna, valada kapinurgast leitud viinapõhi Jägermeisteri pudelisse, minna Genklubisse. Seal on elavate kitarrivirtuooside meloodiad ja helgus, laual on hapukurgid ja salat ja palju noori inimesi. Ja koju. Üks tuntud muusik läheb ka. Võiks ju tutvuda, aga ei tihka ja polegi mõtet ja polegi midagi öelda, mida ta varem kuulnud poleks. Ja vaevalt et tal meilegi midagi uut öelda oleks. Ikka vana jama- ah, elu ja masendav ja vana ja väsinud... ja noh võtame? Pealegi on ta sama väsinud ja külmakipras nagu meiegi. Ilmselt läheb kuhugi baari, võtab ühe konjaki ja soigub. Ka meie hüppame korraks ühte baari sisse, et ülejäänud koduteeks sooja koguda. Siis edasi. Sõbranna on nii õhinas, rääkides luulest ja inimestest, et pean talle käe ette panema, et ta auto ette ei hüppaks. Siis tõmban talle kapuutsi pähe, sest mütsi ju ei ole. Ta on nii ilus inimene, et ma võiks talle ka mütsi ja salli ja kindad ära anda. Ja ise jookseks, põsed jääkirmes, ööga võidu läbi lõikava õhu.

Ja homme raiun paekivi. Nagu täna ja eile ja veel mõned päevad. Täitsa mõnus on. Graniit on märksa jäigem. Aga mine tea, ehk ei puutu niisuguse tööga enam kunagi kokku.

ma ei osanud ju minna
ilma kukkumata

vihmaraskes ilmas
jäävad õienupud puhkemata

arvasin et arm on mujal
aina põgeneb mu eest
armastus ei kasva mujal
kui vaid iseenda sees

Usaldus on moondunud üleüldiseks skeptitsismiks. Aga armastuse tunne kasvab nii suureks, et hakkan kahtlema, kas ma juba ei kannagi oma vasakus hambas Buddhat. Mõista, ainult mõista.
Siiski, mida raskem on, seda pöörasemalt tuleb pidutseda. Ja kui raha on täiesti otsa saamas, tuleb korraldada enesele kõige rikkalikum roog. Ning kohustusliku kirjanduse asemel igal juhul kõike muud.

Vägikaikaveos bürokraatiaga koolis tuleb enese päästmiseks nüüd juba mägesid paigast liigutada. Võib- olla kasutan selleks telekineesi. Oma viimase raha annan üüri katteks lahkesti käest ära. Homme on ka päev. Kaks poolikut maali vedelevad juba mõnda aega seinanajal. Igaks juhuks praegu ei puutu. Loodetavasti tuleb kevadel teostada diplomitöö. Ma ei tea hetkel üldse, mis on see teema, mis see on, mis mind kõige sügavamalt puudutab. Valged lehed ja kiiskavheledad hommikud tekitavad kaamost.

Eile õhtul istusime Jo ja Ja-ga minu juures ja leidsime, et kõik depressiooni tunnused on paigas. Siis mõtlesin, et aitab mandumisest, ja panin meid kõiki kollaaži tegema. Otsisime hunniku värvilisi naisteajakirju ja igivanu Sirpe, kolm suurt paberit, kolm paari kääre ja liimi. Väga lõbus oli. Isegi nii mõnus, et saime oma kunsttükid valmis alles nelja paiku öösel. Ja kui kell sai 13 ja mina, olles möödunud tundide jooksul kolmel korral poolunes äratuse kinni pannud, ent lõpuks ärkasin, oli psühholoogia seminar juba tund aega käimas...

"Saa täiskasvanuks!" kuulen juba neljast kõrvast. Viiendast hiilib välja.