Mu luuletajast sõbranna rääkis, et oli eile ühe noormehega jalutades näinud tähelaeva puude vahele laskumas. Ma olin täna terve päeva kerge pohmelliga voodis ja vaatasin youtubeist ära kõik väidetavad videosalvestised tähelaevadest, vaatasin nii palju, et mul hakkasid silmad valutama ja mitte mõhkugi ei saanud aru.
Mäletan, ma olin kuu aega kopsupõletikuga kodus, enne seda kui hakkasin muudkui ära armuma, ja X- files oli mu elu. Ema sundis mind matemaatikat õppima, sest olin teistest maha jäänud, ma nutsin, sest ei saanud mitte milleskti aru. Mina mõtlesin tulnukatest ja ufodest, ma nägin neid unes, nägin Mulderit ja Scullyt unes ja vahel kontrollisin endal ka kogu keha üle, ega kusagile kiipi ei ole pandud. Ühel öösel oli tuba helendavat sinakat valgust täis, ma vähkresin unesegasena põrandal, miski tundmatu jõud tõmbas mind akna poole ja kuulsin häält oma peas, mis ütles, et me tahame su endaga kaasa viia. Kasutasin meeletult vaimujõudu, et sellele tõmbele vastu võidelda. Sealtkohast minu teadvus katkes ja hommikul ärkasin kenasti voodis. Samasuguse vägivaldse energiaga ja sama sõnumiga oma peas võitlesin teistkordselt siis kui elasin juba Tartus, magasin lahtise akna all, aga suutsin selle enda küljest lahti raputada. Mingi imelik hirm on sees küll, et see miski tuleb ükskord ka kolmandale katsele mind endaga kaasa tõmmata ja kas ja mis siis juhtuks kui ma ei rabeleks vastu ja nõustuks, et jah, ma tulen.
Nüüd loen omale Doris Kareva luulet kõva häälega ette, et enda juurde tagasi laskuda. Tema on tõepoolest väga palju lahti mõtestanud, väga palju ära öelnud. Paljude, paljude naiste eest.

Universum