neljapÀev, 24. detsember 2009

Mu luuletajast sĂ”branna rÀÀkis, et oli eile ĂŒhe noormehega jalutades nĂ€inud tĂ€helaeva puude vahele laskumas. Ma olin tĂ€na terve pĂ€eva kerge pohmelliga voodis ja vaatasin youtubeist Ă€ra kĂ”ik vĂ€idetavad videosalvestised tĂ€helaevadest, vaatasin nii palju, et mul hakkasid silmad valutama ja mitte mĂ”hkugi ei saanud aru.
MĂ€letan, ma olin kuu aega kopsupĂ”letikuga kodus, enne seda kui hakkasin muudkui Ă€ra armuma, ja X- files oli mu elu. Ema sundis mind matemaatikat Ă”ppima, sest olin teistest maha jÀÀnud, ma nutsin, sest ei saanud mitte milleskti aru. Mina mĂ”tlesin tulnukatest ja ufodest, ma nĂ€gin neid unes, nĂ€gin Mulderit ja Scullyt unes ja vahel kontrollisin endal ka kogu keha ĂŒle, ega kusagile kiipi ei ole pandud. Ühel öösel oli tuba helendavat sinakat valgust tĂ€is, ma vĂ€hkresin unesegasena pĂ”randal, miski tundmatu jĂ”ud tĂ”mbas mind akna poole ja kuulsin hÀÀlt oma peas, mis ĂŒtles, et me tahame su endaga kaasa viia. Kasutasin meeletult vaimujĂ”udu, et sellele tĂ”mbele vastu vĂ”idelda. Sealtkohast minu teadvus katkes ja hommikul Ă€rkasin kenasti voodis. Samasuguse vĂ€givaldse energiaga ja sama sĂ”numiga oma peas vĂ”itlesin teistkordselt siis kui elasin juba Tartus, magasin lahtise akna all, aga suutsin selle enda kĂŒljest lahti raputada. Mingi imelik hirm on sees kĂŒll, et see miski tuleb ĂŒkskord ka kolmandale katsele mind endaga kaasa tĂ”mmata ja kas ja mis siis juhtuks kui ma ei rabeleks vastu ja nĂ”ustuks, et jah, ma tulen.
NĂŒĂŒd loen omale Doris Kareva luulet kĂ”va hÀÀlega ette, et enda juurde tagasi laskuda. Tema on tĂ”epoolest vĂ€ga palju lahti mĂ”testanud, vĂ€ga palju Ă€ra öelnud. Paljude, paljude naiste eest.

Universum

Kommentaare ei ole:

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.