teisipäev, 28. aprill 2009

Lugesin just raamatut, mis algas sõnadega "ma ei tea, kes ma olen". Sellega seoses meenus mõne aasta tagune sõnelemine ühega oma "isadest". See ei olnud esimene, päris isa, vaid teine. Mitte ka kolmas ega neljas. Mul alati olnud üks vanem ja targem inimene, kelle juures olen istumas käinud. Ei oska kuidagi teisiti olla. Või siis- pole viitsinud õppida omaenese õpetajaks.

Tollal käisin tema juures. Tema õpetas mulle näiteks seda, et kõige rohkem tõreletakse just selle lapsega, keda kõige enam armastatakse. Tema on minu ajusagarate vahele toppinud näiteks sellised toredad paatoslikud mõtted nagu "professionaalsus on pühendumine" ja "kunst on ainus, mis sulle lõpuni truuks jääb" ja "kunstiharidus peaks tegelema ande arendamisega ja loovusega, mitte niivõrd käsitööliku vilumusega" ja "tõde on vaja maapõuest välja peksta(midagi sellist kirjutas vist Tammsaare" ja nii edasi.

Ükskord tema juures teed juues kukkusin uhkelt ja kätega žestikuleerides seletama, missugune ma olen ja missugune mitte ja mis mulle meeldib ja mis mitte. See ajas tema, vana kavala koleeriku keema. Siis ta räuskas mulle teeseldud raevuga näkku (nagu tal ikka kombeks on): "Rumal! Kuidas sa võid öelda, et sa oled selline ja selline kui sa pole õieti elanudki veel? Sa ei tea ju ise ka veel, kes sa oled, jäta see endale meelde!"

Nojah. Ma ei tea, kes ma olen. Aga aiman. Ja niikaua kui ma ei kinnista eneses lõplikku arvamust iseendast, olen võimeline arenema ja liikuma selle poole, kes olla tahaksin. Sellest ajast peale pole ma enam suurt sõna võtnud, et missugune ma olen või mitte. Või kes. Muutun ajas, eriti praegu, varastes kahekümnendates. Niisamuti nagu avastan ennast, ei meeldi mulle ka teisi paika panna. Inimestes ilmneb hämmastavaid kihte eri hetkedel ajas ja ruumis. Eelarvamused on pahad.

Temaga aga püüan viimasel ajal võimalikult harva kohtuda. Ma lihtsalt ei lähe talle külla, kuigi ta seda võib-olla väga ootab. Osalt seetõttu, et justkui pole enam millestki rääkida. Teisalt kardan, et ta võib minus pettuda. Et ma pole nii palju edasi liikunud kui mulle meeldiks. Et mitmed pahed, mida ta mulle nina alla hõõrus, on pigem süvenenud (ja tema saaks sellest kohe aru). Et mulle meeldib õudselt meeldida. Ikka veel...

teisipäev, 21. aprill 2009

Lommaaž

häbelik ja häbematu
häbetav ja häbras
hüvitav ja hüübimatu
hümar, hürmav, hüll

Edukale esietendusele järgnenud mitmepäevane äfterpartii on nüüdseks möödas. Jättes kõrvale muud hullused ja arutused, päädis mu päädpööritav tormijooks Karlova Õigeusu Kirikus. Lõkke ääres anti külluslikult süüa ja juua. Süütasin õlilambid ikoonide ees. Siis, päevasel ajal ja hiljem, kella kaksteistkümne paiku öösel lõin pikalt ja iluga kirikukellasid paasapühade auks, mina, jumalakauge ja ärajoonud hing. Samal hetkel mõtlesin muidugi, et olen õudselt hea inimene ja salamisi isegi religioosne. Sealt sain selga suure sooja sineli, mis, nagu hiljem selgus, kuulub ühele mu heale kunstnikust tuttavale.

Koduteel juhtus imelikke asju. Akadeemia tänaval ehmatas mind karjatus: "Kiisu!" Vaatasin üles. Ainus, mis akendest paistis, oli üks must kass, kes seisis tagajalgadel, esikäpad laiali. (Murdosa sekundi vältel tekkis paranoia, et see on Peemot ise ja kohe-kohe seisab Woland minuga silmitsi.) Järgneval silmapilgul langes üks klaas ja purunes otse mu tõttavate kandade taga kildudeks. Hea, et pähe ei saanud. Keset Rüütli tänavat seisis minuga vastamisi fotoaparaat statiivil. Keegi pildistas parasjagu. Loodan, et ööd, mitte mind. Paremal askeldas kamp noori ja joonestas värviliste kriitidega sillutisele tantsusamme. Müstika! Korraks kahtlesin seisundite vahel deliirium-ärkvelunenägu-ilmutus-skisofreenia. Hiljem mõtlesin jällegi juhuse ja ettemääratuse peale. Ja et mis tähendus neil sümbolitel olla võiks. Aga ilmselt olin sel hetkel lihtsalt ärgas tavalistele nähtustele erilisi tähendusi omistama.

Botaanikaaias õitsevad hurmavalt lõhnavad hüatsindid ja muud kenad taimed. Metsades, maakohtades rohkemgi veel. Aga nüüd lülitan end jälle töisemale režiimile, et päästa oma nahk. Sest töö kiidab tegijat ja siis tuleb ka armastus ja kõik need muud head asjad. :)

Arvustus

Aapo Ilves kirjutas meie Kalev Harmsaarest ehk Tartu Üliõpilasteatri etendusest "Daniil harms ehk geeniuse elu" värvika, lõbusa ja ülimalt heakskiitva arvustuse.
"«Andke neile miljon krooni ja Vanemuise suur maja koos kõigi tehniliste võimalustega!» tahtnuksin ma esimese vaatuse ajal korduvalt hüüatada." "Paraku jääb sisulisem analüüs siinkohal ära, kuna olen siiamaani etenduse mõju all ja ülivõrdeliselt lummatud ning kahtlustan, et midagi nii head pole ma teatris kohanud väga pikka aega."
http://www.tartupostimees.ee/?id=109380

ETV kultuuriuudistes:

laupäev, 11. aprill 2009

Igakevadine neurasteenia

Mitmel ööl ärkasin niiskete linade vahel, külmast higist kaetud ihuliikmed üksteise külge ebameeldivalt kinnikleepunud. Lämmatavalt palav ja kontenärivalt jahe ühteaegu. Liiga eredad hommikud, ei taha asjade piirjooni nii teravalt eristada kui nad ennast välja pakuvad. Olen uimane ent ärevil. Päikesevalguses nähtavaks saanud tolmukogumid õhus ja koristamata tuba ei lase olla. Halatamatult paljastuvad ebatäiuslikkused peegelpildis pärast kampsunist talve ja kõik need mõttetud hilbud, millest mitte ükski ei sobi selga, ei kattu ettekujutusega ideaalminast. Juuksed kukuvad vastu põske ja segavad keskendumist, samas peadligi tõmmatud patsiga ei tunne ma ennast üldse iseendana. Ühed jalanõud on liiga talvised, teised liiga maikuused ja kolmandad liiga katkised, et neid linnas välja kanda. Põiepõletik ja kümme päeva oodatust varem algav menstruatsioon.
Ja kõik see Supilinna pori ja kõik need ringisagivad inimesed, miks neid nii palju on ja mis asju nad kõik ajavad? Ma ei taha, et nad mind näeksid ja üleüldse vajan päikseprille, et oma privaattsooni laiendada. Salliga on palav, aga ilma sallita puhub tuul kraevahelt sisse. Ja hääled on nii valjud ja autod ei lase üle tee minna ja siis peatab mind tänaval Lavastaja, lööb mulle naljatades paberirulliga vastu pead ja küsib, et miks ma nii nukker olen, samal ajal kui püüan mõttes visualiseerida, kuidas päike mu silmapõhjadesse auke kõrvetab ja sellele sobivat filosoofilist kaasmõtet leida. Inimesed ärritavad mind, ent teisalt teadvustan end hindamast iga viiendat meesisikut kui potentsiaalset partnerit. Ja seegi tekitab ebamugavustunnet, sest seksuaalne ärksus tuletab meelde tõsiasja, et peale inimeseks olemise olen ma ka loom.
Sellele järgneb hirm vanaduse ees ja jõuetu ent leppimatu terekäsi paratamatusega.
Üleüldse mõjub iga vähimgi ärritaja, kasvõi lusikas, mis põrandale kukub või rinnahoidja, mis kriibib vastu nahka, nii, et tahaks juuksed peast välja kiskuda, põrandale selili heita ja jääda ootama suurt rahu...

Üleminekuaeg. Pole enam talv, aga pole ka veel kevad. Valulikud ümberkohandumised. Ent need olid ainult loetud päevad.
Täna õhtul jalutasin linnas ja Emajõe ääres. Keskkond on ühteaegu avar ja turvaline, intiimne. Suur osa inimesi on linnast välja sõitnud. Liikujaid on vähe. Mõni sõber möödub ja naeratab. Üksikud paarid jalutavad jõe ääres ja elavad läbi magusärevat armumistunnet. Lummavad tulede ja puude peegeldused jões ja Lodjakoda sinavas udus. Värsked lõhnad ja siidine niiskus nahal. Emajõgi ujutab üle. Õhk on soe. Öökull huikab. Rahu, rahu, kulgemine. Nii hea on olla enese kehas. Kusagil kuklas aimdub õhkõrn inspiratsiooni alge sooja õhupaisutusena. Meelekohad on justkui elektritraatidega ühendatud atmosfääriga. Vahel laskub sinna mõni lind...




"Veed tulevad ära..."

neljapäev, 2. aprill 2009

Üllatusmunn

Esimese aprilli öösel vastu teist ilmutas mulle ennast üks üllatusmunn. Ehmusin nii, et kaotasin pea ära. Nüüd peab uue otsima.

      Johannes Klimakusest, “Vooruste redelist”, pisarate annist ja armastusest   Kristina Viin           Õigeusu müstiline te...