laupÀev, 11. aprill 2009

Igakevadine neurasteenia

Mitmel ööl Ă€rkasin niiskete linade vahel, kĂŒlmast higist kaetud ihuliikmed ĂŒksteise kĂŒlge ebameeldivalt kinnikleepunud. LĂ€mmatavalt palav ja kontenĂ€rivalt jahe ĂŒhteaegu. Liiga eredad hommikud, ei taha asjade piirjooni nii teravalt eristada kui nad ennast vĂ€lja pakuvad. Olen uimane ent Ă€revil. PĂ€ikesevalguses nĂ€htavaks saanud tolmukogumid Ă”hus ja koristamata tuba ei lase olla. Halatamatult paljastuvad ebatĂ€iuslikkused peegelpildis pĂ€rast kampsunist talve ja kĂ”ik need mĂ”ttetud hilbud, millest mitte ĂŒkski ei sobi selga, ei kattu ettekujutusega ideaalminast. Juuksed kukuvad vastu pĂ”ske ja segavad keskendumist, samas peadligi tĂ”mmatud patsiga ei tunne ma ennast ĂŒldse iseendana. Ühed jalanĂ”ud on liiga talvised, teised liiga maikuused ja kolmandad liiga katkised, et neid linnas vĂ€lja kanda. PĂ”iepĂ”letik ja kĂŒmme pĂ€eva oodatust varem algav menstruatsioon.
Ja kĂ”ik see Supilinna pori ja kĂ”ik need ringisagivad inimesed, miks neid nii palju on ja mis asju nad kĂ”ik ajavad? Ma ei taha, et nad mind nĂ€eksid ja ĂŒleĂŒldse vajan pĂ€ikseprille, et oma privaattsooni laiendada. Salliga on palav, aga ilma sallita puhub tuul kraevahelt sisse. Ja hÀÀled on nii valjud ja autod ei lase ĂŒle tee minna ja siis peatab mind tĂ€naval Lavastaja, lööb mulle naljatades paberirulliga vastu pead ja kĂŒsib, et miks ma nii nukker olen, samal ajal kui pĂŒĂŒan mĂ”ttes visualiseerida, kuidas pĂ€ike mu silmapĂ”hjadesse auke kĂ”rvetab ja sellele sobivat filosoofilist kaasmĂ”tet leida. Inimesed Ă€rritavad mind, ent teisalt teadvustan end hindamast iga viiendat meesisikut kui potentsiaalset partnerit. Ja seegi tekitab ebamugavustunnet, sest seksuaalne Ă€rksus tuletab meelde tĂ”siasja, et peale inimeseks olemise olen ma ka loom.
Sellele jÀrgneb hirm vanaduse ees ja jÔuetu ent leppimatu terekÀsi paratamatusega.
ÜleĂŒldse mĂ”jub iga vĂ€himgi Ă€rritaja, kasvĂ”i lusikas, mis pĂ”randale kukub vĂ”i rinnahoidja, mis kriibib vastu nahka, nii, et tahaks juuksed peast vĂ€lja kiskuda, pĂ”randale selili heita ja jÀÀda ootama suurt rahu...

Üleminekuaeg. Pole enam talv, aga pole ka veel kevad. Valulikud ĂŒmberkohandumised. Ent need olid ainult loetud pĂ€evad.
TĂ€na Ă”htul jalutasin linnas ja EmajĂ”e ÀÀres. Keskkond on ĂŒhteaegu avar ja turvaline, intiimne. Suur osa inimesi on linnast vĂ€lja sĂ”itnud. Liikujaid on vĂ€he. MĂ”ni sĂ”ber möödub ja naeratab. Üksikud paarid jalutavad jĂ”e ÀÀres ja elavad lĂ€bi magusĂ€revat armumistunnet. Lummavad tulede ja puude peegeldused jĂ”es ja Lodjakoda sinavas udus. VĂ€rsked lĂ”hnad ja siidine niiskus nahal. EmajĂ”gi ujutab ĂŒle. Õhk on soe. Öökull huikab. Rahu, rahu, kulgemine. Nii hea on olla enese kehas. Kusagil kuklas aimdub Ă”hkĂ”rn inspiratsiooni alge sooja Ă”hupaisutusena. Meelekohad on justkui elektritraatidega ĂŒhendatud atmosfÀÀriga. Vahel laskub sinna mĂ”ni lind...




"Veed tulevad Àra..."

3 kommentaari:

Peeter Piiri ĂŒtles ...

super tekst. kristina kirjutab nĂŒĂŒd ka proosat

Peeter Piiri ĂŒtles ...

pea Rilke tase

Kristina Viin ĂŒtles ...

ahsoo.

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.