Igakevadine neurasteenia

Mitmel ööl ärkasin niiskete linade vahel, külmast higist kaetud ihuliikmed üksteise külge ebameeldivalt kinnikleepunud. Lämmatavalt palav ja kontenärivalt jahe ühteaegu. Liiga eredad hommikud, ei taha asjade piirjooni nii teravalt eristada kui nad ennast välja pakuvad. Olen uimane ent ärevil. Päikesevalguses nähtavaks saanud tolmukogumid õhus ja koristamata tuba ei lase olla. Halatamatult paljastuvad ebatäiuslikkused peegelpildis pärast kampsunist talve ja kõik need mõttetud hilbud, millest mitte ükski ei sobi selga, ei kattu ettekujutusega ideaalminast. Juuksed kukuvad vastu põske ja segavad keskendumist, samas peadligi tõmmatud patsiga ei tunne ma ennast üldse iseendana. Ühed jalanõud on liiga talvised, teised liiga maikuused ja kolmandad liiga katkised, et neid linnas välja kanda. Põiepõletik ja kümme päeva oodatust varem algav menstruatsioon.
Ja kõik see Supilinna pori ja kõik need ringisagivad inimesed, miks neid nii palju on ja mis asju nad kõik ajavad? Ma ei taha, et nad mind näeksid ja üleüldse vajan päikseprille, et oma privaattsooni laiendada. Salliga on palav, aga ilma sallita puhub tuul kraevahelt sisse. Ja hääled on nii valjud ja autod ei lase üle tee minna ja siis peatab mind tänaval Lavastaja, lööb mulle naljatades paberirulliga vastu pead ja küsib, et miks ma nii nukker olen, samal ajal kui püüan mõttes visualiseerida, kuidas päike mu silmapõhjadesse auke kõrvetab ja sellele sobivat filosoofilist kaasmõtet leida. Inimesed ärritavad mind, ent teisalt teadvustan end hindamast iga viiendat meesisikut kui potentsiaalset partnerit. Ja seegi tekitab ebamugavustunnet, sest seksuaalne ärksus tuletab meelde tõsiasja, et peale inimeseks olemise olen ma ka loom.
Sellele järgneb hirm vanaduse ees ja jõuetu ent leppimatu terekäsi paratamatusega.
Üleüldse mõjub iga vähimgi ärritaja, kasvõi lusikas, mis põrandale kukub või rinnahoidja, mis kriibib vastu nahka, nii, et tahaks juuksed peast välja kiskuda, põrandale selili heita ja jääda ootama suurt rahu...

Üleminekuaeg. Pole enam talv, aga pole ka veel kevad. Valulikud ümberkohandumised. Ent need olid ainult loetud päevad.
Täna õhtul jalutasin linnas ja Emajõe ääres. Keskkond on ühteaegu avar ja turvaline, intiimne. Suur osa inimesi on linnast välja sõitnud. Liikujaid on vähe. Mõni sõber möödub ja naeratab. Üksikud paarid jalutavad jõe ääres ja elavad läbi magusärevat armumistunnet. Lummavad tulede ja puude peegeldused jões ja Lodjakoda sinavas udus. Värsked lõhnad ja siidine niiskus nahal. Emajõgi ujutab üle. Õhk on soe. Öökull huikab. Rahu, rahu, kulgemine. Nii hea on olla enese kehas. Kusagil kuklas aimdub õhkõrn inspiratsiooni alge sooja õhupaisutusena. Meelekohad on justkui elektritraatidega ühendatud atmosfääriga. Vahel laskub sinna mõni lind...




"Veed tulevad ära..."