roniroos
õitseb akna all
see
mind ei liigutaon suvi ja
see mind ei liiguta
järves vonklevad
limased kaanid
kes ei ulatu minuni
ma
parem end üldse ei liiguta
et
taluda olemist ometigiei enam ei liiguta
ei vaju unne sinu kaisus
ei tunne sinu naeratusest
hella joobumust
ei silita su pohmelusest
särisevat pead
unes niidan
nüri vikatiga naati
miski siiski justkui liigutab vaikselt
nagu künniatra mind
mööda videvikku
tummalt järel veab