nagu suure paisu tagant

nagu suure paisu tagant
tuleb kuupuhastus
esimene lumi
tuul keerutab öö otsa lehti
ja siis hele vaikus
inimesed lõpetavad tülid

vastköetud ahju vastavatud lõõrist

vastköetud ahju vastavatud lõõrist
kostub valusat oigamist külmas sügisöös
palavikusegane laps näitab hirmunult
näpuga tühja seina: „miks tal on saba ka“

meenub üks sugulane, kes suri noorelt
naise võttis, kaks poegagi sai, aga kõndis purjuspäi
külast külla pikki vahemaid ja jäi auto alla.
ükskord oli paranormaalsetest nähtustest juttu
ja noormees ütles: muidu pole midagi, vot,
aga kui juba mingit maali unes näitama hakatakse,
siis on asi kahtlane. olin laps ja see jäi mulle mõttesse.
vähkresin mõne aasta eest raskel ajal deliirses seisundis voodis,
kui üks metsaline kapjadega mööda mu seinu müttas ning seejärel
mulle kallale tormas. tegin seinale risti, kuid ta oli tagasi.
ja kui teda lõpuks vihaga kägistasin, võttis ta mu lapse näo
ehmatusest lasksin lahti. laps aga magas rahulikult
hoopis teisel pool.
varsti ilmus minu vaimusilma kaks selget pilti, kaks valikut:
kõigepealt suur punane lähivaates nägu,
kollased silmad kiiskamas ja naelu täis löödud pea.
kuid teine pilt oli hea: roheliste puude all sametrohelises kleidis
istus naine, kel oli käes valge vesiroos ja kergelt langetatud pea.
kummardusin tema kohale, et näha seda õit.
täna kerkis üles see nägemus
jooksen veeklaasiga haige lapse ja arvuti vahet
kerin sõrmega mööda internetti – Kuanyin – kas võis see olla tema?
kust võisin teda teada? avalokitešvara, kaastunde ema
helendav lootos ja veepudel käes.

Vaid lumikellukesed

vaid lumikellukesed murukamakal
kumavate laternaina hõljumas mööda
galaktikate katkematust
ööliblikad keerutamas nende päid
kui meel on must

Tänane väike kollaaži harjutus digitaalse maalimise tunnis pähe tulevatest asjadest. esimene mõte oli panna antiikne voodi kosmosesse hõljuma, millel hiigelsuured lumikellukesed öiste lambidena kasvavad. lõpuks tuli välja midagi minimalistlikumat.

Jürgen