Lõputöö

Lõputöö on edukalt kaitstud. Minge kaubahalli vaatama! Ja kindlasti proovige sees lesida. Kõikide armsate toetajate nimed on kirjaliku töö tagumisel lehel ära märgitud ja tänatud. Nüüd saab mõnda aega lugeda, kirjutada, veini juua, vedeleda... :) Mõne aja pärast lisan blogisse fotod.


Tänan armsaid sõpru ja toetajaid: Sven Vabar, Mart Velsker, Carolina Pihelgas, Maret Veldre, Raivo Kelomees, Aare Pilv, Kristiina Hüvato, Vahur Afanasjev, Mare Sabolotny, Madis Asu, Peeter Piiri, Janis Alver, Aapo Ilves, Lili Pilt, Joanna Ellmann, Hasso Krull, Liisa Veber, Einar Viin, Sylva Viin, Merilyn Viin, Liina Viin, Silja Valdner, Margarita Mürk, Maia Tammjärv, Raul Keskküla, Kaupo Karelson, Kaisa Eiche, Mari Sarv, Lauri Tamm, Laila Talunik, Mati Karmin, Andrus Kasemaa, Jaanus Kivaste.


Siin Al Paldroki suurepärane retsensioon:

Kristina Viina diplomitöö “In Utero” uurib eskatoloogilist nostalgiat. Eskatos – tähendab siis maailmalõppu - suunatud maailmalõpu poole. Aga samas on see ka tagasipöördumine algusesse. Nostos tähendab otsetõlkes kojuminekut, Algos – valu. Nagu keeleteadus, nii ka filosoofia, arendab edasi sõna „nostalgia” täpset tähendust: algselt on tegemist „hääbumise ja igatsuse seisundiga, mille on põhjustanud sünnikohast eemalolekust tingitud painav kahjutunne: koduigatsus; [seejärel] melanhoolne igatsus mõne ihaldatud asja järele või millegi järele, mida pole kogetud; [lõpuks] rahuldamata jäänud ihalus”.

Lisaks sellele tähendab „nostalgia” igatsustunnet kellegi või millegi järele. Samas uurides termini „nostalgia” etümoloogiat, mis annab meile selle mõiste täpse sisu, näeme, et see on pisut erinev filosoofide pakutud tähendusest. Nost-algô liittegusõnana tähendab „hingepiina kannatades kedagi või midagi ihaldama.” Eelpoolöeldut aluseks võttes näeme, et nostalgia võib mõnel puhul olla seotud millegagi, mis leiab aset tulevikus.

Nii nagu nostalgia ei tähenda tingimata minevikku suunatust, siis ei tähenda ka

emaüssa minek tagasipöördumist, vaid sama keskkonna loomist ehk siis Utoopilist tuleviku ühiskonda. Utoopiate motivatsioon on seesama eskatoloogiline nostalgia. Utoopia - Paradiisi maa peale ehitamine. Nagu teoloogias taevane jeruusalemm. Paradiis on paik, kus kõik on turvaliselt kodune, “liikumine ringis tuttavate asjade keskel” ja isegi täpsemalt öeldes “igav”, igavene infantiilne relaksatsioon. Sama seisundini pürgib ka Viin selle diplomitööga. Selles keskkonnas ei toimu midagi ootamatut, võõrast. Eriti hästi tuleb see välja saksa keeles, kus siis



HEIMLICH – HEIM HEIMAT – unHEIMLICH

Õdus – kodu – õudne



Muumitroll ärkas enneaegselt talveunest ja kogu maailm oli teistsugune, kodune muumiorg oli muutunud õudsaks. Siis ta lõi endale keset seda valget lagendikku mööblist pesa ja tundis end turvaliselt. Tühjus ja lagedus on nii mütoloogias kui filosoofias midagi kurjakuulutavat ja selleks ülesaamiseks on tihti vajatud religiooni ja jumalat. Jumal ongi tühjuse võrdkuju ka visuaalkunstis – tyhi ruum tähendab jumala kohalolekut.

Psalm 21 Taaveti laul

Kui ma ka kõnniksin surmavarju orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga.



Sartre, keda ka Kristina Viin siin korduvalt on tsiteerinud, ytleb, et inimese vabadus seisneb selles, et ta viibib täielikus tyhjuses, seismine kuristiku serval ja miski ei hoia.

Kirkegaard räägib sellest samast kuristiku servast, aga tema hyppab kuristikku uskudes, et miski teda pyyab. Usuhüpe, all on udu, aga sa hüppad, sest see ei ole tähenduseta.

Sartre seda ei leidnud ja tema lõpetas oma elu enesetapuga.



Looteasend on teine selle teose märksõna. Kui inimene paneb end põlema, siis põledes tõmbub ta looteasendisse. Mul on selline kogemus elus olnud, aga muidugi katse läbiviimiseks pole vaja tingimata nii ekstreemseid vahendeid kasutada. Samuti teeb ka põlev tikk. Sama asendi võtavad sisse ka restoranilaual kuumal pliidil elavalt grillitavad krevetid, kui vastu klaaskaant pekseldes on nende kered roosaks ja liikumatuks rabeletud.



Nüüdsama Diverse Universe Euroopa tuuril tegime performance “The Beauty of The Car Accident”, mis põhines ühe osaleja tõestisyndinud isiklikul kogemusel, kus alkoholi ja nartikootikume täistuubitud juht kaotas kiirteel auto yle kontrolli ja paarteist korda yle katuse käinud ja 180 kraadi all maandunud masinas tagaistmel maganud kaasreisijad isegi ei ärganud. Kui juht nad siis lõhkise bensiinipaagi hirmus läbi klaasikildude välja lohistas, tõmbusid shokis verised kehad põõsaste vahel looteasendisse.



Kui rääkida “In Utero” idée aktuaalsusest, siis peab mainima et relaksatsiooniihalust on õhus. Eelpool nimetatud selsamal tuuril, siis paar nädalat tagasi, eksponeeriti Pariisi tänavatel ratastel moodulit, millel oli pehme must tekstiilist sisemus ja millesse kunstnik kutsus inimesi magama. Peaaegu helikindlas ruumis metropoli kära unustades nägi vaid korstnataolise luugi kaudu tükikest helesinist taevast ja pilvi. Ja kui nüüd tõsisest rääkida performancekunstist, ja relaksatsioonist, siis nädal tagasi sulgusid Moskvas 6 vabatahtlikku kosmosemoodulisse 520 päevaks.



Autori isikupärast lähenemist ja loomingulisust hinnates tuleb öelda, et kindlasti on preili Viin lähtunud oma küsimustest. See ei ole vaid projekt, vaid kunstnikul on eksistensiaalne seotus teemaga, mis on väga tervitatav lähtepunkt igasugusele loomingulisele tegevusele. Samas minul isiklikult emaüsa igatsust ei ole. Kui tsiteeritavad Lacanid, Adamsonid, Bachelardid ja Kundera tegelased põevad kollektiivset Oidipuse kompleksi, siis on see nende endi probleem ja ma oleksin märksa tagasihoidlikum selle kanaliseerimisel kogu inimkonna pärusosaks.



Seaksin üldse kahtluse alla selle matriarhaalse egotripi, et tagasi algusesse minek on võrdsustatud emaüsaga. Kui minna tagasi algusesse, siis hakkas kõik ikka suure pauguga ja Kaplinski luuletuse asemel peaks alustama Orelipoisi tsitaadiga



Tahaks tagasi väikeseks poisiks

Tahaks tagasi spermatosoidiks



Aktivism ja kollektiivne pingutus, kui kõik koos vallutasime selle sügava oru, paiskusime tornaadona nagu hunnide võitmatu armee, TSINGIS KHAANi mongolid valged sabad taga üle finishijoone. Kui otsida kõige algust, peaks Skulptuur vaikselt tuksuva emaüsa asemel olema hoopis hiigeltürbel, kust kunstinautlejad saavad võimaluse valges limakostüümis helikiirusel paiskuda tuhandete omasuguste seas sooja tunnelisse, teisi jalge alla tallates jõuda esimesena pärale ja alfana röökida võidurõõmust. Seepärast ihaleme me mitte turvatunnet ja infantiilset peidupaika vaid armeed, korporatsioone, parteid.



Kristina Viina teoreetiline töö on pihtimuslik ja siiras, hea sõnakäsitlusega ja hästi loetav. Loogiline ülesehitus ja narratiiv, sügav filosoofiline ja kogemuslik mõõde ja selge intellektuaalne selgroog. Oma seisukohad leiavad tuge maailmakultuurist, sidusus on loomulik ja nauditav. Enne Kristina lõputöö lugemist-nägemist võtsin kokku Ferrodrummi kvaliteedikontrolli nõukogu liikmeist ühe diplomeeritud filosoofi ja teoloogia doktori ja vestlesime soojenduseks sellel “emaüsasse naasmise” teemadel. Paaritunnise elava keskustelu käigus üles kerkinud märksõnad, motiivid, tsitaadid olid minu üllatuseks muu hulgas pea kõik mingil viisil olemas ka hiljem loetud Viina teoreetilises töös. Praktiline osa, skulptuur ise on teostatud eesmärgipäraselt. Idee materialiseerimisel annab eri meediumite ühendamine nauditava lõpptulemuse, mille kogemiseks peab objekti ka sihtotstarbeliselt kasutama. Eksponeerimisel vajaks ta ideaalvariandis oma ruumi. Toimimaks tõelise “isoleeritud heaoluruumina”, emaüsaunelusena eeldab skulptuur muidugi täielikku suletust. Kunstnik leidis peale eksponeerimist ka ise, et grupinäitusel teiste kunstiteoste vahel, peaks sissepääs külastaja sisenedes sulguma.

Võib öelda, et diplomitöö ületab oma mahult ja sügavuselt kindlasti bakalaurusele kehtestatud standardeid ja skulptuur on täiesti näitusekõlbulik.