esmaspäev, 23. veebruar 2015

Mul tekib õud kui sõidan Tartus rattaga linnupeletite alt mööda. Kas inimesed ei mahu enam lindudegagi koos elama? Mind isiklikult pole hakikisa kunagi häirinud, pigem on selles mingi iselaadne võlu. Kunagi olid kõik tänavad hobuserooja täis, kedagi ei häirinud. Nüüd ei või isegi pargipingil linnusitta näha. Isegi koertel on juba kaelarihmad, mis annavad elektrit nii kui ta haukuda maldab. Kelleks inimesed endid õieti peavad? Peaks äkki mõnele kodanikule kah kohe elektrit andma nii kui ta laulda proovib või liiga julgelt kusagil sõna võtab? See on nii nagu antidepressantidegagi, kõige tundlikumad tehakse tuimaks, et ühiskond saaks võimuhierarhia tippude soovide järgi toimida. Tahaks minna maale elama, kasvatada kõik ise, valmistada kõik eluks vajalik ise- kuid see on pelgalt ilus unenägu, eskapism, reaalsuse eest ei pääse. Kõik inimesed võiksid pöörata oma pilgud looduse poole, selle asemel, et mingi jampsiga tegeleda.

24.09.2014



reede, 20. veebruar 2015

Kristus elab Siberis

Vaatasin ka nüüd kinos filmi „Kristus elab Siberis“ ära. Ma ei tea, kas ja mil määral võis seal olla ideoloogilist kallutatust, aga minu meelest oli film humoorikas, soe, maaliliste kaadritega sissevaade vissarionlaste ellu osaliselt läbi süütute lapsesilmade. Ma ei näinud seal erilist sektantlust, põgusa sissevaate põhjal tundus, et et inimesed olid selgepilgulised, normaalsed, kogukond üksmeelne ja toimiv.
Polegi vahet, kas Kristus Vissarion on megalomaania all „kannatav“ s
kisofreenik, valgustunud õpetaja, kaval manipulaator või tõepoolest ümbersündinud Kristus, tundub, et tema ideed on õilsad, masinavärk töötab ning rahvale on antud piisavalt voli ja vabadust tegutseda parema maailma nimel.
Dalai Lamat austavad ja armastavad peaaegu kõik, tema õpetustest peavad lugu ka mittereligioossed inimesed ning tema traditsioonilist ümbersünniideed peetakse iseenesestmõistetavaks. Ma ei näe põhjust, miks peaks vissarionlaste Kristust kuidagi naeruvääristama või põlgama. Olgugi, et tegu on new-age`iga segatud kristlusega, meeldib mulle niisugune looduslapselik positiivsuse kultiveerimine rohkem kui muidu sünguse all kannatav ning kannatamist nõudev kristlus. Miks mitte.

 Pigem pitsitas südant jällegi mõnusa metsase elu positiivsete külgede nägemine, massiivsete põlismetsade taustal võimendus seesama küsimus: mille nimel küll siin linna luitunud tehismaastikel tõmmelda, tahaks isegi metsasemalt ja ökomalt elada. Kõige eluks tarviliku oma kätega valmistamine on tegus, tervistav ja loov. Ning vahetud looduselamused, nende sees elamine mõjub poeetilisele vaimule kordades inspireerivamalt ja elavdamalt kui kaasaegne linnaelu. Hea film.




teisipäev, 3. veebruar 2015

*

Minagi olen kadunud
eelajaloolisse aega.
Olen metsavendade onn tihnikuräsus.
Või metsavend?
Metsnaine?
Orjatüdruk, kes põgenes
esimese öö õiguse eest
laande?
Libahunt?
Ma ei mäleta enam midagi.
Mäletan vaid mässumeelt,
vastuhakku maailmale.

(Heljo Mänd)

      Johannes Klimakusest, “Vooruste redelist”, pisarate annist ja armastusest   Kristina Viin           Õigeusu müstiline te...