Kristus elab Siberis

Vaatasin ka nüüd kinos filmi „Kristus elab Siberis“ ära. Ma ei tea, kas ja mil määral võis seal olla ideoloogilist kallutatust, aga minu meelest oli film humoorikas, soe, maaliliste kaadritega sissevaade vissarionlaste ellu osaliselt läbi süütute lapsesilmade. Ma ei näinud seal erilist sektantlust, põgusa sissevaate põhjal tundus, et et inimesed olid selgepilgulised, normaalsed, kogukond üksmeelne ja toimiv.
Polegi vahet, kas Kristus Vissarion on megalomaania all „kannatav“ skisofreenik, valgustunud õpetaja, kaval manipulaator või tõepoolest ümbersündinud Kristus, tundub, et tema ideed on õilsad, masinavärk töötab ning rahvale on antud piisavalt voli ja vabadust tegutseda parema maailma nimel.
Dalai Lamat austavad ja armastavad peaaegu kõik, tema õpetustest peavad lugu ka mittereligioossed inimesed ning tema traditsioonilist ümbersünniideed peetakse iseenesestmõistetavaks. Ma ei näe põhjust, miks peaks vissarionlaste Kristust kuidagi naeruvääristama või põlgama. Olgugi, et tegu on new-age`iga segatud kristlusega, meeldib mulle niisugune looduslapselik positiivsuse kultiveerimine rohkem kui muidu sünguse all kannatav ning kannatamist nõudev kristlus. Miks mitte.

 Pigem pitsitas südant jällegi mõnusa metsase elu positiivsete külgede nägemine, massiivsete põlismetsade taustal võimendus seesama küsimus: mille nimel küll siin linna luitunud tehismaastikel tõmmelda, tahaks isegi metsasemalt ja ökomalt elada. Kõige eluks tarviliku oma kätega valmistamine on tegus, tervistav ja loov. Ning vahetud looduselamused, nende sees elamine mõjub poeetilisele vaimule kordades inspireerivamalt ja elavdamalt kui kaasaegne linnaelu. Hea film.