Noorik istus puulpÀÀvĂ€ hummogul unistĂ”llĂ”n köögin lavva takan ni kaes aknĂ”st hobĂ”st. HopĂ”n sais vĂ€lĂ€n tuisu kĂ€en nigu puunott, nĂ”na luminĂ”. Ei liiguta hannarootsugi. Ja niimuudu tunne viisi. TĂŒtĂ€rlats vahis ja imehtĂ€s, kuis vĂ”i Ă”ks ĂŒts elĂ€jĂ€luum niimuudu ĂŒttemuudu saista.
„TĂ€ om vist Ă”ks suur filosuuf,“ muhelĂ”s latskĂ”nĂ”.
Tuulsamal puulpÀÀvĂ€l viil inne ku sann valmis saa, vii perremiis noorigu ja naabri vĂ€iku latskĂ”sĂ” saaniga sĂ”itma. No om hobĂ”sĂ”l vĂ€lle jalg, tĂ€lle vĂ€ega miildĂŒs ku tĂ€lle tegemist andas. Saanin teki all hainu pÀÀl om pehme ni hÀÀ. HopĂ”n lask piiru. Tuul om makus nuhe. VĂ€iku latskĂ”nĂ” lask peenĂŒkeist naaru. LatsilĂ” tege tuu hirmsalĂ” nalla ku kiĂ€ki piiru lask. Noorik kaes kuis perremiis hobĂ”sĂ”lĂ” huugu and ni kitt:
“Illos perse, uhkĂ” hand!“