Noorik istus puulpäävä hummogul unistõllõn köögin lavva takan ni kaes aknõst hobõst. Hopõn sais välän tuisu käen nigu puunott, nõna luminõ. Ei liiguta hannarootsugi. Ja niimuudu tunne viisi. Tütärlats vahis ja imehtäs, kuis või õks üts eläjäluum niimuudu üttemuudu saista.
„Tä om vist õks suur filosuuf,“ muhelõs latskõnõ.
Tuulsamal puulpääväl viil inne ku sann valmis saa, vii perremiis noorigu ja naabri väiku latskõsõ saaniga sõitma. No om hobõsõl välle jalg, tälle väega miildüs ku tälle tegemist andas. Saanin teki all hainu pääl om pehme ni hää. Hopõn lask piiru. Tuul om makus nuhe. Väiku latskõnõ lask peenükeist naaru. Latsilõ tege tuu hirmsalõ nalla ku kiäki piiru lask. Noorik kaes kuis perremiis hobõsõlõ huugu and ni kitt:
“Illos perse, uhkõ hand!“