Hopõn

Noorik istus puulpäävä hummogul unistõllõn köögin lavva takan ni kaes aknõst hobõst. Hopõn sais välän tuisu käen nigu puunott, nõna luminõ.  Ei liiguta hannarootsugi. Ja niimuudu tunne viisi. Tütärlats vahis ja imehtäs, kuis või õks üts eläjäluum niimuudu üttemuudu saista.  

„Tä om vist õks suur filosuuf,“  muhelõs latskõnõ.

Tuulsamal puulpääväl viil inne ku sann valmis saa, vii perremiis noorigu ja naabri väiku latskõsõ saaniga sõitma. No om hobõsõl välle jalg, tälle väega miildüs ku tälle tegemist andas. Saanin teki all hainu pääl om pehme ni hää. Hopõn lask piiru. Tuul om makus nuhe. Väiku latskõnõ lask peenükeist naaru. Latsilõ tege tuu hirmsalõ nalla ku kiäki piiru lask. Noorik kaes kuis perremiis hobõsõlõ huugu and ni kitt:

“Illos perse, uhkõ hand!“

Initsiatsioon

akrüül, lõuend 2011

On täiesti võimalik, et koduvana ei suutnud peenemaid varjundeid tajuda ega tundnud alati õigesti, mida ümbritsevad temast arvavad. Aga haistmine oli tal igatahes parem kui koer Nirul. (Pealegi oli Niru haistmine praegu parasjagu rikutud tundelisest mõtlemislaadist.) //

Nüüd olid hundid päris vait. Nad seisid ringis Niru ümber ning see ring tõmbus koomale.
Niru liputas saba ja niutsus, kuid keegi ei vastanud talle. Siis haaras ta oma tuttmütsi peast ja viskas selle õhku näitamaks, et ta tahaks meelsasti mängida ja on tegelikult päris süütu loomake.
Ent hundid ei vaadanud ta mütsi poolegi. Äkitselt sai Nirule selgeks, et ta oli eksinud. Need polnud ta vennad ja nendega ei saanud seltsis lõbutseda.
Nende juures sai ta olla ainult nahkapandu ja võib-olla jõuab ta veel vihastuda, et oli käitunud nagu viimane eesel. Niru jättis sabaliputamise ja mõtles: kui kahju! Ma oleksin parem võinud kõik need ööd rahulikult magada, selle asemel, et istuda siin lumes ja ennast haigeks igatseda.
Hundid tulid lähemale.
Korraga tungis metsast läbi selge sarvehääl. See oli vägev pasunamäng, mis raputas puudelt lund maha ja pani kollased soesilmad pilkuma. Sekundi pärast oli hädaoht möödas ning Niru istus üksildaselt oma tuttmütsi kõrval. Koduvana tuli oma laiadel lumelaudadel mäest üles.
Ta seljakotis lesis soojas väike unine mutukas Salomee ja kuulas muusikat.
"Koerake, sa oled siin?" küsis koduvana. "Kas sa said mind kaua oodata?"
"Ei," kostis Niru.
"Varsti on lumel koorik peal," sõnas koduvana rõõmsalt.
"Ja kui me Üksildastesse Mägedesse jõuame, saad mu termosest sooja piima."
Nende sõnadega kaatsas koduvana tagasi vaatamata oma teed.
Niru sörkis talle järele. See tundus kõige õigem, mis ta üldse teha sai.

T. Jansson "Muumitroll"