luuletajad jalgratastel
luuletajad jalgratastel nagu lapsed
nagu lapsed, kellel polegi nime ega sugu ega maad
nagu inglid
sõites mööda jõeäärset matkarada 
ja hõljudes sealt üle põldude Vorbuse mäele
nii kõige juurest eemale nii iseendast ära nimetusse loodusse
nii, et silmadest saavadki paiseleheõied
kõrvadest konnade krooksumine
ja päädest pajuvitsad
“`ενθεος” ütleb tark,
inimene on kõige rohkem ise kui ta ennast unustab
mis on ongi olemine jumalas
“α`υτοματος” ütleb tark,
kõige puhtam automaat on Jumal, 'isepüüdleja'
või jumalik inimene,
kelles hingus on iseenesest
metsas, nurme kohal, lompides,
silmipidi soos