Rivaal
Hallitab ja halvab
NĂ€lgiv parasiit su sees
Ei ole pÔhjust
Piisab naeratusestki
Piisab vastunaeratusestki
Ja oled sĂŒĂŒdi mĂ”istetud
Maailma paralĂŒĂŒsi
Ilmeksimatult laotab
Oma kuninglikud tiivad
Pigipritsmeina
Su lÔpusekÀÀrdude vahele
Maailma paralĂŒĂŒsi
Rivaal
Kallistab ja valvab
JuudanÀlkjas voodipeatsil igal ööl
Pilkamiseks pÔhjust
Piisab elus olemisestki
Su elus olemisestki
On ta pimedusse mÔistetud
Maailma paralĂŒĂŒsi
Kas tÔesti nÔnda kiivalt
Kaks sarnast ĂŒhte aega
Ăksteist riivamatagi ei mahu
Ei muud kui siiralt
Ta kutsu lÔunale
HÔbekandikul
Serveeri verevalumeid tromboose
Ăngide udumerekastmes
Ja kopitanud kopse jah vÔta maitse
Eks jagage siis saatust
Ehk leiate jaatust
Jah kĂŒllalt saab jah kĂŒllalt saab
VĂ”i ikka keegi sĂŒĂŒdi jÀÀb
Miks ikka ikka
kardad kadedust
Miks vihkad vihkamist
VÔi on see pime armastus
Kaks kĂŒlmunud krevetti
Krampi kooldunud
Kaks hingitsevat tulukest
Maailma paralĂŒĂŒsis
laupÀev, 29. jaanuar 2011
laupÀev, 22. jaanuar 2011
neljapÀev, 20. jaanuar 2011
MÔnikord
MĂ”nikord tĂ”mbun nii enesesse, nagu oleksin justkui musta sulapigina reaalsusest vĂ€lja voolamas. Kuhugi mÀÀramatusse. Umbes nĂ€dal aega olin nĂ”rk ja tĂ”bine. Teine ja varsti kolmaski nĂ€dal on möödumas koduselt oma asju nokitsedes ja muretsedes. UnerĂŒtm on ka sassis. Ăösel joonistan oma pooleliolevaid töid ja illustratsioone ja olen internetist sĂ”ltuvuses, siis jĂ€lle ei suuda otsustada, millist raamatut pooleliolevate vĂ”i veel alustamata olevate vahel tĂ€pselt lugeda tahan, millisel teemal peaksin end harima. PĂ€rastlĂ”unal tuleb uni peale. Istun justkui oma elu malelaua taga, pĂ€ev tĂ”useb ja pimeneb, ega suuda ikka Ă”iget kĂ€iku vĂ€lja mĂ”elda.
Inimestega suhtlemine on tundub vĂ€sitav. Korterikaaslastega muidugi lobisen, aga see on kuidagi orgaaniline ja enesestmĂ”istetav. Tegelikult tahaksin suhelda kĂŒll, aga vĂ€hestega. Aga ĂŒhed on Tallinnas ja teised armsad Taimaal reisimas ja RĂ€pinas ja eiteakus ja kolmandal- neljandal on lihtsalt kiire elu vĂ”i olen lasknud neil nii kaugeks jÀÀda, et justkui ei tahagi ennast jagada. Ja kes siin Tartus nii vĂ€ga ongi- vĂ€hesed on jÀÀnud, vĂ€hesed, aga vĂ€ga kallid. Ja siis ringkond vĂ€hem tuttavaid meeldivaid vĂ”itluskaaslasi, kellele pigem eemalt pöialt hoian. Olen suur pidudel kĂ€ija, armastan pidusid, veini ja napsu, nĂŒĂŒd ei ole juba mĂ”nda aega eneselegi ĂŒllatuseks pĂ€he tulnud, et ennast mĂ”nele ĂŒritusele kohale vedada vĂ”i vĂ€hemalt Genklubissegi sisse pĂ”igata.
Igatsen EmajĂ”e ÀÀrde, nende Supilinna paplite alla, mida tĂ€nasel pĂ€eval Ă€hvardatakse maha raiuda. Aga ka selline kĂ€ik nĂ€ib hirmutav. PĂ€rast pikka aega avalikust ruumist eemal olemist hakkan kogelema kui keegi mind kĂ”netab, Ă”hk lĂ”ikab nahasse haavad ja silmad paistavad lĂ€bi. Aga tuleb minna. Ănneks on mul raamatukogus tĂ€htaeg juba nĂ€dal aega möödas, see on nĂŒĂŒd kĂŒll piisav stiimul oblomovlusest vĂ€ljumiseks.
Ilmselt tulevad peagi kiired ajad. Siis pole mahti niimoodi uneleda. Adrenaliini on vaja. Elada, vĂ”idelda ja surra. Ja elada. Reedel sĂ”idan Tallinna. Tuiskan nĂŒĂŒd...
MĂ”nus! KĂ€isin ka nĂŒĂŒd ĂŒle mitme pĂ€eva pĂ€evavalges vĂ€ljas. TĂ€itsa valgustumise tunne kohe. :) EmajĂ”e kĂ”ige tagumises rannas polnud ĂŒhtki jalajĂ€lge ega inimest ja lumi oli perseni. Soe, puhas, valge.
Inimestega suhtlemine on tundub vĂ€sitav. Korterikaaslastega muidugi lobisen, aga see on kuidagi orgaaniline ja enesestmĂ”istetav. Tegelikult tahaksin suhelda kĂŒll, aga vĂ€hestega. Aga ĂŒhed on Tallinnas ja teised armsad Taimaal reisimas ja RĂ€pinas ja eiteakus ja kolmandal- neljandal on lihtsalt kiire elu vĂ”i olen lasknud neil nii kaugeks jÀÀda, et justkui ei tahagi ennast jagada. Ja kes siin Tartus nii vĂ€ga ongi- vĂ€hesed on jÀÀnud, vĂ€hesed, aga vĂ€ga kallid. Ja siis ringkond vĂ€hem tuttavaid meeldivaid vĂ”itluskaaslasi, kellele pigem eemalt pöialt hoian. Olen suur pidudel kĂ€ija, armastan pidusid, veini ja napsu, nĂŒĂŒd ei ole juba mĂ”nda aega eneselegi ĂŒllatuseks pĂ€he tulnud, et ennast mĂ”nele ĂŒritusele kohale vedada vĂ”i vĂ€hemalt Genklubissegi sisse pĂ”igata.
Igatsen EmajĂ”e ÀÀrde, nende Supilinna paplite alla, mida tĂ€nasel pĂ€eval Ă€hvardatakse maha raiuda. Aga ka selline kĂ€ik nĂ€ib hirmutav. PĂ€rast pikka aega avalikust ruumist eemal olemist hakkan kogelema kui keegi mind kĂ”netab, Ă”hk lĂ”ikab nahasse haavad ja silmad paistavad lĂ€bi. Aga tuleb minna. Ănneks on mul raamatukogus tĂ€htaeg juba nĂ€dal aega möödas, see on nĂŒĂŒd kĂŒll piisav stiimul oblomovlusest vĂ€ljumiseks.
Ilmselt tulevad peagi kiired ajad. Siis pole mahti niimoodi uneleda. Adrenaliini on vaja. Elada, vĂ”idelda ja surra. Ja elada. Reedel sĂ”idan Tallinna. Tuiskan nĂŒĂŒd...
MĂ”nus! KĂ€isin ka nĂŒĂŒd ĂŒle mitme pĂ€eva pĂ€evavalges vĂ€ljas. TĂ€itsa valgustumise tunne kohe. :) EmajĂ”e kĂ”ige tagumises rannas polnud ĂŒhtki jalajĂ€lge ega inimest ja lumi oli perseni. Soe, puhas, valge.
enese vÀÀrtust ja vÀÀrikust
enese vÀÀrtust ja vÀÀrikust
on imelihtne tÔsta
paned tapjakontsad alla
ja oled hetkega
kĂŒmme sentimeetrit
sirgem ja kÔrgem
siis lÀhed ja piinad ennast
haiglase mÔnuga
selle eest et sa
nii pehme ja soe ja
maavillane oled
tipid uneledes
punase tule alla
keset ristmikku
jÀÀd peaaegu auto alla
kukud tÀnavale pikali
nikastad jala
pole viga
kĂŒll keegi koju viib
mÔne aja pÀrast
oled jÀlle
piisavalt suur
et punastes ketsides
porilombis pilvi
puruks trampida
on imelihtne tÔsta
paned tapjakontsad alla
ja oled hetkega
kĂŒmme sentimeetrit
sirgem ja kÔrgem
siis lÀhed ja piinad ennast
haiglase mÔnuga
selle eest et sa
nii pehme ja soe ja
maavillane oled
tipid uneledes
punase tule alla
keset ristmikku
jÀÀd peaaegu auto alla
kukud tÀnavale pikali
nikastad jala
pole viga
kĂŒll keegi koju viib
mÔne aja pÀrast
oled jÀlle
piisavalt suur
et punastes ketsides
porilombis pilvi
puruks trampida
teisipÀev, 18. jaanuar 2011
paar korda elus
paar korda elus
mÔni erkpunane rong
kihutab sinust lÀbi
ega tule enam
kunagi tagasi
ma mÀletan
nĂŒĂŒd vana laisa jĂ”e
tahmunud sooned
on ammu
jÀÀsse kĂŒlmunud
see linn on mind jÀtmas
enam ei hoia mind
vangis ta varesejalad
siin mageneb vesi
siin tumeneb taevas
ja Ôhk on otsa saamas
paar korda elus
mÔni erkpunane rong
kihutab sinust lÀbi
ega tule enam
kunagi tagasi
mÔni erkpunane rong
kihutab sinust lÀbi
ega tule enam
kunagi tagasi
ma mÀletan
nĂŒĂŒd vana laisa jĂ”e
tahmunud sooned
on ammu
jÀÀsse kĂŒlmunud
see linn on mind jÀtmas
enam ei hoia mind
vangis ta varesejalad
siin mageneb vesi
siin tumeneb taevas
ja Ôhk on otsa saamas
paar korda elus
mÔni erkpunane rong
kihutab sinust lÀbi
ega tule enam
kunagi tagasi
kolmapÀev, 5. jaanuar 2011
Tellimine:
Postitused (Atom)
Orientalistikaring
Septembrist alustas Tartu Ălikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.

