Rafael
Mul sõidavad siin rongid.
Paar igatsevat vilistust ja mürin,
siis jälle vaikus, õrnroheliste lehtede sillerdus vaid.
Keedan vastu hommikut paar muna, siis väike puder, palju vett.
Ja palved. Viimasest joomingust on olemine veel habras.
Saatsin piiskopile sõimukirju, näppisin üht naist.
Selle joomingu käigus läksin viie inimesega tülli.
Üks sõimab mind saatanaks, raisk. Tunnen süüd,
ei tunne süüd. Ma ise kannatan selle all kõige enam.
Mul on oma enesekesksusest enamvähem kogu aeg süda paha.
Inimesed arvad, et olen paha, aga Jumal, minu Jumal seda nii ei näe.
Jumal on mu arm, mu ainus, Püha Vaim! Ja siis veel tema.
Millised on ta silmad, kui ta näeb, et olen jälle purjus!
Olen üksi, üksi, nii kohutavalt üksi!
Kogudust mul enam pole. Raisk! Ja mis munk ma ka olen.
Aga nüüd aitab, üks väike kohv ja siis hakkan Masingut lugema,
istun oma laua taha nagu vana Masing ise. Voh nii. Jeremija!
Või vahiks enne veidi porri? Ahh, lähen vaatan, mis sõbrad teevad,
Joakim ja tema naine.
Nemad on ometi täiskasvanud inimesed.
*
Anton
Ma ei tea, mida nüüd teha. Kas rääkida oma naisele või ei?
Ah, me teeme Lolaga nädalase moratooriumi. Külmutame oma õnne.
Ainult mõneks ajaks, ei saa ju niimoodi seljataga petta!
Aga ma olen nii armunud. Mu kullake! Tahaks pista oma pea su häbemeluule,
puhata seal, suudelda su põlve, raseerida häbet. Mu lepitus. Kuidas sa võtsid mind vastu,
võtsid mu kaissu, kui olin sisemiselt verest tühjaks jooksmas,
nii mõttetu näis kõik. Vein voolas sinu säärimööda alla, selle suudlesin kõik ära.
Väljastpoolt näib see meie lugu nii õudne, võib-olla ei lastagi meil siin linnas elada.
Peame kolima Haapsallu, ostma väikse maja vaatega merele. Aga seestpoolt,
seestpoolt on see kõik nii ilus, seda pole võimalik seletada, mis meid seob.
Me ei pea isegi rääkima. Me peade kohal kiherduvad erilised antennid,
värvilised hellad tundlad, kosmilised krimblid, millega haistame teineteisest kõik.
Ahh, kui magus sa olid eile tagant, mu õrn hirveke! Millal sa juba kirjutad?
Aga ma ei saa sellest kõigest oma naisele rääkida,
ma tean, et ta saab väga haiget.
esmaspäev, 30. aprill 2018
pühapäev, 29. aprill 2018
Kevad
Täna sain meie uue Munga tänava ateljee, minu jaoks päris esimese ateka võtmed kätte. Tartus oli esimene äike. Eile riisusime L-iga Aleksandrite kiriku aias lehti, laps jooksis ümber kiriku ja kõrvalasuva mänguväljaku vahet. Kevad müttab kolinaga.
lõokannused kiriku aias
Evar on vägev, minu arust geniaalne artist
Pärast Vennaskonna kontserti leidsin palitu küljest haaknõela
Glittermuda Herne tänava aias
Näitus
Mihkel, suure pere isa, katoliiklik idüll :-)
Mihklil ja Kärdil on hästi
Esimene pikne
Paar minu vana pilti Herne tänava hoovis
(Jaak Kikase fotod)
lõokannused kiriku aias
Evar on vägev, minu arust geniaalne artist
Pärast Vennaskonna kontserti leidsin palitu küljest haaknõela
Glittermuda Herne tänava aias
Näitus
Mihkel, suure pere isa, katoliiklik idüll :-)
Mihklil ja Kärdil on hästi
Esimene pikne
Naabritüdrukud koos multikat vaatamas
(Jaak Kikase fotod)
laupäev, 28. aprill 2018
27. aprill
Kui lahe oli vaadata, ja selles oli justkui midagi imelikku, et kamp noori lõbusaid kutte ei ostnudki õhtusel ajal poest alkoholi, vaid kohvi, puuvilju, Coca Cola't ja mahla.
28. aprill
Kuna aju ei tuvastatud nutitelefoni sumedat äratusemeloodiat äratusena ja magab edasi (või tuvastab, aga see ei kõla tema jaoks piisavalt veenvalt ja laseb sest lahti), siis nüüd ostsin päris vanakooli äratuskella. Tulin teadvusele siiski pisut varem, telefoni maheda pala peale vist kraad ärksamaks ja pidin juba pettumusega pooluimas vanduma, et see pilapoest ostetud kell ei töötagi, kuni see peletis äkitsi üürgama hakkas ja mina voodist ehmatusega üles kargasin. "Tirrrrr!" Õudne küll, aga töötab. Nii et olen õnnelik oma uue kellaga.
*
Paar asja, mis ühendab armukadedaid ja salakadedaid naisi, kes igatsevad sul tegelikult vaipa jalge alt tõmmata (mida noor ja naiivne üldse ei märka): inimene, kes seltskonnas koheselt sulle külje alla kargab, on ülisõbralik ja väga uudishimulik. Pakub oma n-ö usaldusväärsust. Teiseks tükivad nad kõik sulle kingitusi tegema ja omi vanu asju ja riideid sulle selga toppima. Pärast näed hullu vaeva, et energeetikast lahti saada. Mõtlen tagasi, see viimane ühendab neid kõiki, esimene ka.
*
L. Kunagi oli sellenimeline šampoon vist. Tänu temale tean, mida tähendab kõnekäänd "madu põues soojendama".
*
Mõned naljatavad, et mis rahvusloomi taga aetakse, ja miks peaks inimese eeskujuks olema mingi loom. Loomad on vägevad alateadvuslikud sümbolid, mul on elus olnud looduses seoses oma elukäikudega teatavate loomadega täiesti maagilisi ja tähenduslikke hetki, mis jäävad saatma ja mingit rolli mängima. Taaskohtumised ja märgid. Täna nägin unes midagi täiesti uut - rõõmsat sõbralikku ahvi, kelle vanaema oli ostnud ja kes ronis mu õlale, teatasin, et ohh, olen alati endale ahvi tahtnud. Pärast mure, et tema peremees ei jätaks alati kaasaskäivat looma (kes nüüd oli väliselt pigem kass) hajameelselt pimedasse keldrisse luku taha. Käisin ja kontrollisin üle. Lahe, hakkasin kohe netis sõbralike ahvide kohta võimalikku unenäosümboolikat uurima. :)
Üks osa on seotud tegevusega FBs. Päevad läbi enamasti vaikin või räägin ainult lapsega, aga nii kui Facebooki lahti teen, hakkab kohe mingi mulin pihta, nagu see olekski ainus suhtluskanal, side maailmaga. Näost-näkku niisama suhelda eriti ei viitsi ka.
Siit tulevad Peeter ja Aare, n-ö "paremäärmuslane" ja "vasakäärmuslane".
Kui lahe oli vaadata, ja selles oli justkui midagi imelikku, et kamp noori lõbusaid kutte ei ostnudki õhtusel ajal poest alkoholi, vaid kohvi, puuvilju, Coca Cola't ja mahla.
28. aprill
Kuna aju ei tuvastatud nutitelefoni sumedat äratusemeloodiat äratusena ja magab edasi (või tuvastab, aga see ei kõla tema jaoks piisavalt veenvalt ja laseb sest lahti), siis nüüd ostsin päris vanakooli äratuskella. Tulin teadvusele siiski pisut varem, telefoni maheda pala peale vist kraad ärksamaks ja pidin juba pettumusega pooluimas vanduma, et see pilapoest ostetud kell ei töötagi, kuni see peletis äkitsi üürgama hakkas ja mina voodist ehmatusega üles kargasin. "Tirrrrr!" Õudne küll, aga töötab. Nii et olen õnnelik oma uue kellaga.
*
Paar asja, mis ühendab armukadedaid ja salakadedaid naisi, kes igatsevad sul tegelikult vaipa jalge alt tõmmata (mida noor ja naiivne üldse ei märka): inimene, kes seltskonnas koheselt sulle külje alla kargab, on ülisõbralik ja väga uudishimulik. Pakub oma n-ö usaldusväärsust. Teiseks tükivad nad kõik sulle kingitusi tegema ja omi vanu asju ja riideid sulle selga toppima. Pärast näed hullu vaeva, et energeetikast lahti saada. Mõtlen tagasi, see viimane ühendab neid kõiki, esimene ka.
*
L. Kunagi oli sellenimeline šampoon vist. Tänu temale tean, mida tähendab kõnekäänd "madu põues soojendama".
*
Mõned naljatavad, et mis rahvusloomi taga aetakse, ja miks peaks inimese eeskujuks olema mingi loom. Loomad on vägevad alateadvuslikud sümbolid, mul on elus olnud looduses seoses oma elukäikudega teatavate loomadega täiesti maagilisi ja tähenduslikke hetki, mis jäävad saatma ja mingit rolli mängima. Taaskohtumised ja märgid. Täna nägin unes midagi täiesti uut - rõõmsat sõbralikku ahvi, kelle vanaema oli ostnud ja kes ronis mu õlale, teatasin, et ohh, olen alati endale ahvi tahtnud. Pärast mure, et tema peremees ei jätaks alati kaasaskäivat looma (kes nüüd oli väliselt pigem kass) hajameelselt pimedasse keldrisse luku taha. Käisin ja kontrollisin üle. Lahe, hakkasin kohe netis sõbralike ahvide kohta võimalikku unenäosümboolikat uurima. :)
Üks osa on seotud tegevusega FBs. Päevad läbi enamasti vaikin või räägin ainult lapsega, aga nii kui Facebooki lahti teen, hakkab kohe mingi mulin pihta, nagu see olekski ainus suhtluskanal, side maailmaga. Näost-näkku niisama suhelda eriti ei viitsi ka.
Siit tulevad Peeter ja Aare, n-ö "paremäärmuslane" ja "vasakäärmuslane".
kolmapäev, 25. aprill 2018
21. aprill
Üks jutustab amor fatist, saatusearmastusest - kõik, mis meiega juhtub, on millekski hea, kannatused kasvatavad ja see sisendab rahu. Teine äigab käega, et ahh, pole siin elus midagi saatuslikku, millele inimene ise vastu seista ei saaks, isegi kui ta teab, et sureb viie aasta pärast vähki, on tal piisavalt palju aega ja valikuvabadust, mida ülejäänud eluga ette võtta. Saatusearmastus seegi.
"Amor fati: let that henceforth be my love! I do not want to wage war with the ugly. I do not want to accuse, I do not want even to accuse the accusers. Looking aside, let that be my sole negation! And all in all, to sum up: I wish to be at any time hereafter only a yea-sayer!”
"By the way, I am possessed with a fatalistic "devotion to God" - I call it amor fati, so that I would step into the jaws of a lion, not to mention - -" Fr. Nietzche. Täiesti kristlase jutt justkui (või budisti), kuigi amor fati kontseptsioon vist sofistidelt laenatud ja edasi arendatud. Kas saab rääkida kristlikust Nietzchest?
25. aprill
Mu arust lahe dokk, mida lapsega koos vaadata. Tal praegu palju suuri küsimusi, kuidas ikka maailm tekkis ja kuidas sai ürginimesest inimene. Mul ka väike valgustus igas päevas. Loodusliku valiku ja evolutsiooni teema justkui lihtlabane, aga aju ühendas praegu ära sisuliselt ühe lihtsa seose (mida oled samas muidugi alati teadnud; ja siin on küll metsikud lihtsustus ja ühe hetke väljavõtt aga) - mitte et ühed kohastusid ja teised ei kohastunud ja surid katastroofide ja jääaja tulekul välja, vaid just see jutt või lause: meie (mingid väiksemad loomad) jäime ellu justnimelt TÄNU dinosaurustele, kehvem pidi aja jooksul muutuma pisemaks, väledamaks, sofistikeeritumaks, püsisoojaseks, teravdama ja arendama oma tajusid, peituma jahedasse ja pimedasse kaljulõhesse (ja mingid imetajad jäid ellu vees), kui vastas oli niivõrd suur ja ebavõrdne massiivne tohutute lõuapäradega elukas, kelle käes oli võim ja kes EI olnud sunnitud pika aja vältel suurt teisenema. Meie oleme need looduse kavalantsud, oma kaugete esivanemate haprad sofistikeeritud järeltulijad. Kui su elus või sus eneses on midagi sinust võimsamat ja tumedamat, mis sind murrab, ja samaga ju ei saa, siis ole ise teistsugune, peenene, muudkui peenene ja teisene ja arene ja astu välja... ja edasi tekivad juba miskid omad inside seosed kurjuse probleemi teemal. Kes tahab kesta, peab muutuma. Maailm on ikka imeline, kõik on areng. Ja mingid faktilised põhiasjad (kuigi ka evolutsiooniteooria on teooria, eks), on nii geniaalselt lihtsalt, et sa ei pane neid sisuliselt tähelegi. Ühte ja sama asja võib korduvalt taasavastada, kasvõi seda, et ahhaa, mul selge on A.
https://www.youtube.com/watch?v=StqZI9pMq0U&list=FLCz6IxOPD4i0r--zeEuL8Cw&t=1388s&index=1
Üks jutustab amor fatist, saatusearmastusest - kõik, mis meiega juhtub, on millekski hea, kannatused kasvatavad ja see sisendab rahu. Teine äigab käega, et ahh, pole siin elus midagi saatuslikku, millele inimene ise vastu seista ei saaks, isegi kui ta teab, et sureb viie aasta pärast vähki, on tal piisavalt palju aega ja valikuvabadust, mida ülejäänud eluga ette võtta. Saatusearmastus seegi.
"Amor fati: let that henceforth be my love! I do not want to wage war with the ugly. I do not want to accuse, I do not want even to accuse the accusers. Looking aside, let that be my sole negation! And all in all, to sum up: I wish to be at any time hereafter only a yea-sayer!”
"By the way, I am possessed with a fatalistic "devotion to God" - I call it amor fati, so that I would step into the jaws of a lion, not to mention - -" Fr. Nietzche. Täiesti kristlase jutt justkui (või budisti), kuigi amor fati kontseptsioon vist sofistidelt laenatud ja edasi arendatud. Kas saab rääkida kristlikust Nietzchest?
25. aprill
Mu arust lahe dokk, mida lapsega koos vaadata. Tal praegu palju suuri küsimusi, kuidas ikka maailm tekkis ja kuidas sai ürginimesest inimene. Mul ka väike valgustus igas päevas. Loodusliku valiku ja evolutsiooni teema justkui lihtlabane, aga aju ühendas praegu ära sisuliselt ühe lihtsa seose (mida oled samas muidugi alati teadnud; ja siin on küll metsikud lihtsustus ja ühe hetke väljavõtt aga) - mitte et ühed kohastusid ja teised ei kohastunud ja surid katastroofide ja jääaja tulekul välja, vaid just see jutt või lause: meie (mingid väiksemad loomad) jäime ellu justnimelt TÄNU dinosaurustele, kehvem pidi aja jooksul muutuma pisemaks, väledamaks, sofistikeeritumaks, püsisoojaseks, teravdama ja arendama oma tajusid, peituma jahedasse ja pimedasse kaljulõhesse (ja mingid imetajad jäid ellu vees), kui vastas oli niivõrd suur ja ebavõrdne massiivne tohutute lõuapäradega elukas, kelle käes oli võim ja kes EI olnud sunnitud pika aja vältel suurt teisenema. Meie oleme need looduse kavalantsud, oma kaugete esivanemate haprad sofistikeeritud järeltulijad. Kui su elus või sus eneses on midagi sinust võimsamat ja tumedamat, mis sind murrab, ja samaga ju ei saa, siis ole ise teistsugune, peenene, muudkui peenene ja teisene ja arene ja astu välja... ja edasi tekivad juba miskid omad inside seosed kurjuse probleemi teemal. Kes tahab kesta, peab muutuma. Maailm on ikka imeline, kõik on areng. Ja mingid faktilised põhiasjad (kuigi ka evolutsiooniteooria on teooria, eks), on nii geniaalselt lihtsalt, et sa ei pane neid sisuliselt tähelegi. Ühte ja sama asja võib korduvalt taasavastada, kasvõi seda, et ahhaa, mul selge on A.
https://www.youtube.com/watch?v=StqZI9pMq0U&list=FLCz6IxOPD4i0r--zeEuL8Cw&t=1388s&index=1
teisipäev, 24. aprill 2018
Kummaliselt liiguvad energiad. On olnud kehvemad ajad, väsinud olemine. Päevarütm segamini, öösiti istun viieni üleval ja tõlgin vihikusse vanakreekat, sellega juba kiire, kõrvale chatin vahel Facebookis mõne sõbraga. Täna tegin öösel ladina keele koolitöid. Tahtsin juba magama minna, aga siis jäi laps haigeks, oksendas mitu korda. Asjatasin temaga ja und ei tulnudki enam. Seejärel jäin telefonis sõbrale P. E.-le internetist naljakat sünnipäevakaarti otsima ja läkski õues valgeks. Kooli ei jõuagi, kahju huvitavast loengust ilma jääda, neist M. L.-i innustavatest lugudest. Olen hoopis väikses palavikus lapsele hea. Ja nüüd on järsku tohutu energiatulv peal, nagu oleks üle tüki aja eitea kust talveunest ärganud - kõigepealt metsik söögiisu, hakkasin joonelt süüa tegema; siis tahaks pesu ära triikida (ei viitsi sellega kunagi eriti tegeleda, kõige igavam tegevus), koristada, tõlkida, lugeda, igasugust tööd teha... Kas unetus teeb maniakaalseks või käis miski muu positiivne nõks ära kuskil sfäärides (misiganes välis- või sise-)? Igatahes üritan päeval mitte magada ja oma unerütm paika saada. Aga ära sa hõiska...
Huvitav on jälgida, kuidas olemine on, kuidas süsteemid päevade lõikes muutuvad.
Huvitav on jälgida, kuidas olemine on, kuidas süsteemid päevade lõikes muutuvad.
pühapäev, 15. aprill 2018
Märkmeid
30. märts
1) Emme, kust raha saadakse? Ma tean! Tuleb poodi minna ja seal antakse inimestele raha.
2) Kuule, kui sa poodi lähed, kas sa jätad oma telefoni koju? Ma arvan, et sa pead telefoni ikka minu kätte jätma, sest kui poodis sulle helistatakse, siis poodi-inimesed kuulevad ja sa pead vaikseks panema.
6. aprill
Tänasest linnaskäigust:
1) Mulle meeldib hambaarsti juures. Ikka jõle põnev on, mis tehakse. Tahaks kõigest aru saada, aga kahjuks peab oma fantaasia, aistingute ja mingisuguse kreeka keele oskuse põhjal erialaterminitest tuletama ja ette kujutama, mida parajasti tehakse. Tahaks näha seda protsessi. Teiseks füüsiline kontakt, hea, kui keegi tegeleb. Pärast küsin hästi palju küsimusi röntgeni põhjal jms. Arve 71 eurot, järgmiseks korraks aeg kinni.
2) Õnnetunne Pauluse kiriku raamatupoes religioosse kirjanduse keskel (Ostsin Tillichi raamatu ja veel midagi). Mind ikka tõmbab kogu see värk, nagu magnetiga. Tahaks olla hullult usuga seotud inimene, aga kahjutunne, et pärinen hoopis teisest keskkonnast ja häbi oma teadmatus(t)e pärast.
3) Ostsin lapsele "Hiina poest", st UniversaalUniversumist ksülofoni. Nimelt kategoriseerib laps kõik Aastaga seotud asjad ühtselt Hiina alla, Aasia restoranid, Jaapani multikad või võitluskunstid, India sitari muusika vms on tal kõik hetkel Hiina. Pean talle kultuuriprogrammi tegema, koolitama last asjus, mis mind paeluvad.
4) Mingi seesmise õnnetunde peale tärkab mõte, et peab Düreri "Melanhoolia" FB taustapildiks panema. Kummaline inimene ikka. Ah, ei hakka.
10. aprill
Kes on targad, ei pruugi olla head. Head ei pruugi olla targad. On sõbrad, kes sinu elust osa saada tahavad siis, kui sul läheb hästi; mõned tulevad suisa sinu kohta endale võtma. On sõbrad, kes ilmuvad välja, kui sul läheb halvasti. On vaenlased, kes ilmuvad välja, kui sul hakkab kiiva kiskuma. Ja siis on need, kes alati kuskil ohutus kauguses sõbralikult virvendavad, aga ära ka ei lähe. Ja mõni peaaegu võõras, kes tõttab hädas põhjalikku nõu andma, ise midagi vastu soovimata. On mõni, kes sinuga millegipärast tohutult sõprust otsib, sinuga imelikult on hea on, aga intuitsioon ütleb, et sa isegi ei meeldi talle. Jah, see ei peta, armukadedus ja salavimm. On mõni, kes sinuga hirmus halvasti ümber käib, kannatuste põhjustamise läbi hinge ja tahtejõudu kasvatab, aga intuitsioon ütleb, et pagan, ta hoolib. Ei imesta siin elus millegi üle, kõike saab näha. Reetmist, petmist, andeksandi. Laabumist ja luhtumist. "Sõbrast saanud vaenlane - värske toitki roiskub solgiks. Kurja vilju ise lõikad, kindel varjupaik vaid headus!"
12. aprill
Kaunis meloodias, pillimängus on väga palju toone, ometi põhineb see nootide ja löökide täpsusel. Kristlik teoloogia on üks laialivalguv ja hägus teadus, ometi tugineb see distsipliin kindlatele baasuskumustele. Elusloodus on lakkamatult edasikanduv ja metsik, ometi on igal putukal ja lehekesel oma kindel geomeetria, igas seemnes oma kood. Armastus võiks tähendada väga suurt vabadust, ometi on selles kord, armastusetegu on segu lõputust suurusest ja tunnetuslikust täpsusest. Nii käituda on tihti keerulisim ülesanne... Pettuda eneses oma väiksuse ja disharmooniliste emotsioonide tõttu, jah, sellises olekus on midagi tõeliselt jumalakauget.
See, kes lausus minu meelest kauneima lause, mille võtsin isegi oma motoks: "lõppkokkuvõttes jooksevad kõik asjad ikkagi ühele peenele nõelaotsale kokku: mis on õige südame jaoks, mis kasvatab südame suureks ega jäta teda kiduma", on mind jätnud (või mina tema). Jah, me jooksime nõelaotsalt maha, plaat ei mänginud enam.
13. aprill
öösel feispukki vaatan kuni lihtsalt hakkab paha
näpin tinderit und ei ole ühtki meest ei taha
endast instagrammi voodis ühe pildi panin just
ärkan kohe vaatan kes mind laikis tere hommikust
kes meist dostojevski teisikustki miskit enam teab
aega lugeda ei ole sõrm vaid mööda delfit veab
selle zuckerbergi käes on kogu informatsioon
mis ma sõin ja kus ma käisin mis on minu missioon
(ka mu vanaema teab ju millal õpin millal joon
kogu internet on suur ja armas turvalisustsoon)
tööl on inimestel igav siis nad kohe vaatavad
netist uudist mis saab homme usast ja venemaast
ka ma tean mis inimesed palgalõhest arvavad
einstein ütles nüüdsest võivad naistel karvad kasvada
seda sama kuskil netis ju vist buddha ütles ka
kõige tähtsam on et sina iseennast armastad
aga mul ei ole oma elu pole armastust
ainult internetist saan ma sotsiaalset lohutust
1) Emme, kust raha saadakse? Ma tean! Tuleb poodi minna ja seal antakse inimestele raha.
2) Kuule, kui sa poodi lähed, kas sa jätad oma telefoni koju? Ma arvan, et sa pead telefoni ikka minu kätte jätma, sest kui poodis sulle helistatakse, siis poodi-inimesed kuulevad ja sa pead vaikseks panema.
6. aprill
Tänasest linnaskäigust:
1) Mulle meeldib hambaarsti juures. Ikka jõle põnev on, mis tehakse. Tahaks kõigest aru saada, aga kahjuks peab oma fantaasia, aistingute ja mingisuguse kreeka keele oskuse põhjal erialaterminitest tuletama ja ette kujutama, mida parajasti tehakse. Tahaks näha seda protsessi. Teiseks füüsiline kontakt, hea, kui keegi tegeleb. Pärast küsin hästi palju küsimusi röntgeni põhjal jms. Arve 71 eurot, järgmiseks korraks aeg kinni.
2) Õnnetunne Pauluse kiriku raamatupoes religioosse kirjanduse keskel (Ostsin Tillichi raamatu ja veel midagi). Mind ikka tõmbab kogu see värk, nagu magnetiga. Tahaks olla hullult usuga seotud inimene, aga kahjutunne, et pärinen hoopis teisest keskkonnast ja häbi oma teadmatus(t)e pärast.
3) Ostsin lapsele "Hiina poest", st UniversaalUniversumist ksülofoni. Nimelt kategoriseerib laps kõik Aastaga seotud asjad ühtselt Hiina alla, Aasia restoranid, Jaapani multikad või võitluskunstid, India sitari muusika vms on tal kõik hetkel Hiina. Pean talle kultuuriprogrammi tegema, koolitama last asjus, mis mind paeluvad.
4) Mingi seesmise õnnetunde peale tärkab mõte, et peab Düreri "Melanhoolia" FB taustapildiks panema. Kummaline inimene ikka. Ah, ei hakka.
10. aprill
Kes on targad, ei pruugi olla head. Head ei pruugi olla targad. On sõbrad, kes sinu elust osa saada tahavad siis, kui sul läheb hästi; mõned tulevad suisa sinu kohta endale võtma. On sõbrad, kes ilmuvad välja, kui sul läheb halvasti. On vaenlased, kes ilmuvad välja, kui sul hakkab kiiva kiskuma. Ja siis on need, kes alati kuskil ohutus kauguses sõbralikult virvendavad, aga ära ka ei lähe. Ja mõni peaaegu võõras, kes tõttab hädas põhjalikku nõu andma, ise midagi vastu soovimata. On mõni, kes sinuga millegipärast tohutult sõprust otsib, sinuga imelikult on hea on, aga intuitsioon ütleb, et sa isegi ei meeldi talle. Jah, see ei peta, armukadedus ja salavimm. On mõni, kes sinuga hirmus halvasti ümber käib, kannatuste põhjustamise läbi hinge ja tahtejõudu kasvatab, aga intuitsioon ütleb, et pagan, ta hoolib. Ei imesta siin elus millegi üle, kõike saab näha. Reetmist, petmist, andeksandi. Laabumist ja luhtumist. "Sõbrast saanud vaenlane - värske toitki roiskub solgiks. Kurja vilju ise lõikad, kindel varjupaik vaid headus!"
12. aprill
Kaunis meloodias, pillimängus on väga palju toone, ometi põhineb see nootide ja löökide täpsusel. Kristlik teoloogia on üks laialivalguv ja hägus teadus, ometi tugineb see distsipliin kindlatele baasuskumustele. Elusloodus on lakkamatult edasikanduv ja metsik, ometi on igal putukal ja lehekesel oma kindel geomeetria, igas seemnes oma kood. Armastus võiks tähendada väga suurt vabadust, ometi on selles kord, armastusetegu on segu lõputust suurusest ja tunnetuslikust täpsusest. Nii käituda on tihti keerulisim ülesanne... Pettuda eneses oma väiksuse ja disharmooniliste emotsioonide tõttu, jah, sellises olekus on midagi tõeliselt jumalakauget.
See, kes lausus minu meelest kauneima lause, mille võtsin isegi oma motoks: "lõppkokkuvõttes jooksevad kõik asjad ikkagi ühele peenele nõelaotsale kokku: mis on õige südame jaoks, mis kasvatab südame suureks ega jäta teda kiduma", on mind jätnud (või mina tema). Jah, me jooksime nõelaotsalt maha, plaat ei mänginud enam.
13. aprill
öösel feispukki vaatan kuni lihtsalt hakkab paha
näpin tinderit und ei ole ühtki meest ei taha
endast instagrammi voodis ühe pildi panin just
ärkan kohe vaatan kes mind laikis tere hommikust
kes meist dostojevski teisikustki miskit enam teab
aega lugeda ei ole sõrm vaid mööda delfit veab
selle zuckerbergi käes on kogu informatsioon
mis ma sõin ja kus ma käisin mis on minu missioon
(ka mu vanaema teab ju millal õpin millal joon
kogu internet on suur ja armas turvalisustsoon)
tööl on inimestel igav siis nad kohe vaatavad
netist uudist mis saab homme usast ja venemaast
ka ma tean mis inimesed palgalõhest arvavad
einstein ütles nüüdsest võivad naistel karvad kasvada
seda sama kuskil netis ju vist buddha ütles ka
kõige tähtsam on et sina iseennast armastad
aga mul ei ole oma elu pole armastust
ainult internetist saan ma sotsiaalset lohutust
Tellimine:
Postitused (Atom)
Johannes Klimakusest, “Vooruste redelist”, pisarate annist ja armastusest Kristina Viin Õigeusu müstiline te...
-
Autorist Kirjanik Lao She Kodanikunimi Shu Qingchun Sündis 3. veebruaril 1899. aastal Pekingis vaesunud mandžu aadliku, keisri kaar...
-
Lugesin Aldous Huxley esseed "Taju uksed" (Vikerkaar 10/1991). 53. aastal manustas kirjanik indiaanlaste püha narkootikumi meskal...
-
Ehk hullus ja arutus. Käisime PARAlastega, no tegelikult üsna eakate härradega Tamperes näitust avamas. Vastuvõtt oli võrratu- palju süüa, p...