Üks jutustab amor fatist, saatusearmastusest - kõik, mis meiega juhtub, on millekski hea, kannatused kasvatavad ja see sisendab rahu. Teine äigab käega, et ahh, pole siin elus midagi saatuslikku, millele inimene ise vastu seista ei saaks, isegi kui ta teab, et sureb viie aasta pärast vähki, on tal piisavalt palju aega ja valikuvabadust, mida ülejäänud eluga ette võtta. Saatusearmastus seegi.
"Amor fati: let that henceforth be my love! I do not want to wage war with the ugly. I do not want to accuse, I do not want even to accuse the accusers. Looking aside, let that be my sole negation! And all in all, to sum up: I wish to be at any time hereafter only a yea-sayer!”
"By the way, I am possessed with a fatalistic "devotion to God" - I call it amor fati, so that I would step into the jaws of a lion, not to mention - -" Fr. Nietzche. Täiesti kristlase jutt justkui (või budisti), kuigi amor fati kontseptsioon vist sofistidelt laenatud ja edasi arendatud. Kas saab rääkida kristlikust Nietzchest?
25. aprill
Mu arust lahe dokk, mida lapsega koos vaadata. Tal praegu palju suuri küsimusi, kuidas ikka maailm tekkis ja kuidas sai ürginimesest inimene. Mul ka väike valgustus igas päevas. Loodusliku valiku ja evolutsiooni teema justkui lihtlabane, aga aju ühendas praegu ära sisuliselt ühe lihtsa seose (mida oled samas muidugi alati teadnud; ja siin on küll metsikud lihtsustus ja ühe hetke väljavõtt aga) - mitte et ühed kohastusid ja teised ei kohastunud ja surid katastroofide ja jääaja tulekul välja, vaid just see jutt või lause: meie (mingid väiksemad loomad) jäime ellu justnimelt TÄNU dinosaurustele, kehvem pidi aja jooksul muutuma pisemaks, väledamaks, sofistikeeritumaks, püsisoojaseks, teravdama ja arendama oma tajusid, peituma jahedasse ja pimedasse kaljulõhesse (ja mingid imetajad jäid ellu vees), kui vastas oli niivõrd suur ja ebavõrdne massiivne tohutute lõuapäradega elukas, kelle käes oli võim ja kes EI olnud sunnitud pika aja vältel suurt teisenema. Meie oleme need looduse kavalantsud, oma kaugete esivanemate haprad sofistikeeritud järeltulijad. Kui su elus või sus eneses on midagi sinust võimsamat ja tumedamat, mis sind murrab, ja samaga ju ei saa, siis ole ise teistsugune, peenene, muudkui peenene ja teisene ja arene ja astu välja... ja edasi tekivad juba miskid omad inside seosed kurjuse probleemi teemal. Kes tahab kesta, peab muutuma. Maailm on ikka imeline, kõik on areng. Ja mingid faktilised põhiasjad (kuigi ka evolutsiooniteooria on teooria, eks), on nii geniaalselt lihtsalt, et sa ei pane neid sisuliselt tähelegi. Ühte ja sama asja võib korduvalt taasavastada, kasvõi seda, et ahhaa, mul selge on A.
https://www.youtube.com/watch?v=StqZI9pMq0U&list=FLCz6IxOPD4i0r--zeEuL8Cw&t=1388s&index=1
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar