kolmapÀev, 25. aprill 2018

21. aprill

Üks jutustab amor fatist, saatusearmastusest - kĂ”ik, mis meiega juhtub, on millekski hea, kannatused kasvatavad ja see sisendab rahu. Teine Ă€igab kĂ€ega, et ahh, pole siin elus midagi saatuslikku, millele inimene ise vastu seista ei saaks, isegi kui ta teab, et sureb viie aasta pĂ€rast vĂ€hki, on tal piisavalt palju aega ja valikuvabadust, mida ĂŒlejÀÀnud eluga ette vĂ”tta. Saatusearmastus seegi.
"Amor fati: let that henceforth be my love! I do not want to wage war with the ugly. I do not want to accuse, I do not want even to accuse the accusers. Looking aside, let that be my sole negation! And all in all, to sum up: I wish to be at any time hereafter only a yea-sayer!”
 "By the way, I am possessed with a fatalistic "devotion to God" - I call it amor fati, so that I would step into the jaws of a lion, not to mention - -" Fr. Nietzche. TĂ€iesti kristlase jutt justkui (vĂ”i budisti), kuigi amor fati kontseptsioon vist sofistidelt laenatud ja edasi arendatud. Kas saab rÀÀkida kristlikust Nietzchest? 

25. aprill

Mu arust lahe dokk, mida lapsega koos vaadata. Tal praegu palju suuri kĂŒsimusi, kuidas ikka maailm tekkis ja kuidas sai ĂŒrginimesest inimene. Mul ka vĂ€ike valgustus igas pĂ€evas. Loodusliku valiku ja evolutsiooni teema justkui lihtlabane, aga aju ĂŒhendas praegu Ă€ra sisuliselt ĂŒhe lihtsa seose (mida oled samas muidugi alati teadnud; ja siin on kĂŒll metsikud lihtsustus ja ĂŒhe hetke vĂ€ljavĂ”tt aga) - mitte et ĂŒhed kohastusid ja teised ei kohastunud ja surid katastroofide ja jÀÀaja tulekul vĂ€lja, vaid just see jutt vĂ”i lause: meie (mingid vĂ€iksemad loomad) jĂ€ime ellu justnimelt TÄNU dinosaurustele, kehvem pidi aja jooksul muutuma pisemaks, vĂ€ledamaks, sofistikeeritumaks, pĂŒsisoojaseks, teravdama ja arendama oma tajusid, peituma jahedasse ja pimedasse kaljulĂ”hesse (ja mingid imetajad jĂ€id ellu vees), kui vastas oli niivĂ”rd suur ja ebavĂ”rdne massiivne tohutute lĂ”uapĂ€radega elukas, kelle kĂ€es oli vĂ”im ja kes EI olnud sunnitud pika aja vĂ€ltel suurt teisenema. Meie oleme need looduse kavalantsud, oma kaugete esivanemate haprad sofistikeeritud jĂ€reltulijad. Kui su elus vĂ”i sus eneses on midagi sinust vĂ”imsamat ja tumedamat, mis sind murrab, ja samaga ju ei saa, siis ole ise teistsugune, peenene, muudkui peenene ja teisene ja arene ja astu vĂ€lja... ja edasi tekivad juba miskid omad inside seosed kurjuse probleemi teemal. Kes tahab kesta, peab muutuma. Maailm on ikka imeline, kĂ”ik on areng. Ja mingid faktilised pĂ”hiasjad (kuigi ka evolutsiooniteooria on teooria, eks), on nii geniaalselt lihtsalt, et sa ei pane neid sisuliselt tĂ€helegi. Ühte ja sama asja vĂ”ib korduvalt taasavastada, kasvĂ”i seda, et ahhaa, mul selge on A. 

https://www.youtube.com/watch?v=StqZI9pMq0U&list=FLCz6IxOPD4i0r--zeEuL8Cw&t=1388s&index=1



Kommentaare ei ole:

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.