meie kĂŒla onu elmar, katsakĂŒmnene
hommikuti vÀlejalgselt kepikÔndi teeb
kelkis möödund juubelil
„ma noorĂ” naasĂ”gi vĂ”iss vĂ”tta viil!“
talle sama reipalt viipame
me vastu metsateel
siis kĂŒsid, "elmar, no mis tiit?“
„ma pake surma iist!
pake surma iist Ă€r`!“
ju vanal varahommikuti
on kÔige suurem nÀlg
ta vikat vilgub koidukiiris
nagu keravÀlk
kuniks meie kaikakĂŒlas
kepikÔnd on au sees hoitud
ablas kontmees eal ei kolista
me elmar - kaval-antsu koikus