meie küla onu elmar, katsakümnene
hommikuti välejalgselt kepikõndi teeb
kelkis möödund juubelil
„ma noorõ naasõgi võiss võtta viil!“
talle sama reipalt viipame
me vastu metsateel
siis küsid, "elmar, no mis tiit?“
„ma pake surma iist!
pake surma iist är`!“
ju vanal varahommikuti
on kõige suurem nälg
ta vikat vilgub koidukiiris
nagu keravälk
kuniks meie kaikakülas
kepikõnd on au sees hoitud
ablas kontmees eal ei kolista
me elmar - kaval-antsu koikus
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar