laupÀev, 5. mai 2012

kas sa tead kui ilus tĂŒdruk on raja teele

Mul on alati olnud kusagil ĂŒks koer, kellega koos saan veeta kvaliteetaega, uidata mööda metsi, konnata nĂ€htamatuid radu, koukida rĂ€gastikes kui mitteteadvuses. MĂ”tlesin, kui keegi kĂŒsiks mult Ă”nne jĂ€rele, millises kujutluspildis tunnen end tĂ”eliselt hĂ€sti, valguvad koheselt mu silme ette mina, mets ja koer ja kĂ€mblatĂ€is udupeent lund kĂ”rgetelt okstelt alla sĂ€delemas.
MĂ”ni pĂ€ev tagasi vĂ”tsime koeraga jĂ€lle ĂŒhe pikema retke ette, mĂ”nuga ronisime ĂŒle koprakraavide nagu merehĂ€dalised, kaardistasime tundmatuid maid. MĂ€rkasime tĂ€rkavat kevadet. Tavaliselt ma ei eksi metsas mitte kunagi Ă€ra, linnas kĂŒll ja alatasa, aga metsas mitte. Ma tĂ”siselt naudin seda kui saab panna tööle Ă€rksamad meeled, ja mingi sĂŒgavama tajuga sujuvalt Ă”igele teele loogelda. Sel korral jĂ”udsin kĂŒll hetkeks tĂŒhiseisu, olin jĂ”udnud vĂ€lja lagendikule, kus vedeles lagunenud saun ja eemal kĂ”rge katusega eluhoone kahe kĂŒnka vahele pitsitatud. TĂŒkk aega seisin tĂ€iesti nĂ”utult, Ă”hk igas kaares ĂŒhtemoodi karge, metsatukad ĂŒhtemoodi vÔÔrad. Ent siis pöörasin ĂŒmber ja ja vĂ”tsin nĂ”uks leida kraav, millest mĂ”ni aeg tagasi ĂŒle ronitud sai.
Hiljem jutustati mulle koha kirjelduse jĂ€rgi, et seal, kus kus vana saunalagu mĂ€dand laudu taeva poole viibutas, oli omal ajal elanud Haava Kadi, ravitseja ja Ă€mmaemand. Naisterahvas, kes ka Kaika Laine omal ajal vastu vĂ”ttis ja nĂ€htud risti, ussi ja karika mĂ€rgi jĂ€rgi lapsukese laubal ta oma mantlipĂ€rijaks kuulutas: "see, kes kannab risti minu matustel, ongi minu mantlipĂ€rija." Imetohter Kadi Aab oli surnud 1956. aastal, Lainest saigi aga eesti austatuim ravitseja, eile, 4. mail oli tema 85. sĂŒnnipĂ€ev.
Koeraga on huvitav see, et niikaua kui teekond viib vÔÔrsile, olen teejuhiks ikka mina, aga nii kui ringist saab mingil suvalisel hetkel kodutee, vĂ”tab koer kuidagi intuitiivselt teejuhi rolli ĂŒle. VĂ”i lasen mina tal seda teha. "LÀÀmi kodo Ă€r!" ĂŒtlesin seekord rohkem endale kindluse saavutamiseks kui koerale, ja imekombel vĂ”i siis ĂŒsna harilikul kombel valisime ĂŒhtejalga samaaegselt sama suuna.
Koeraga on ikka parem klapp kui inimestega. Koer on tema parim sĂ”ber, aga inimene, vana tĂ”hk, pĂ”hjustab ainult valu ja vaeva. Koeraga matkamine lĂ€heb ladusalt, midagi ei pea seletama, sĂ”natu ĂŒksmeel, rÔÔm ja kaastunne ja tingimatu koostöö looma ja inimese vahel. :-)
See on nagu mĂ”nes hiina, jaapani vĂ”i korea filmis, kus ĂŒldise olemislaadi taustaks on zen- budistlik kultuur. Ma olen ikka vaadanud mĂ”nda Kim Ki Duki, Kurosawa, Zhang Yimou vĂ”i kellegi teise filmi ja imestanud, kui vĂ€he sĂ”nu nad kasutavad, ja vaatamata mĂ”nikord pĂ€ris julmadele stseenidele, saavad nad ĂŒksteisest koheselt aru, mĂ”istmine on. Inimene tajub, mida teine tunneb, mĂ”istab, mida kaaslane mĂ”tleb. KĂ”ik on sĂ”natult selge. Mitte nagu meil siin lÀÀnes, kus kĂ€ib katkematu loba ja ĂŒksteisest ĂŒle rÀÀkimine, aga keegi suurt kellestki aru ei saa. Inimene aina ehitab tundmuste summasse tardunult oma niigi suurele egole kaitsevalli teise eest.
kas koeral on buddhaloomus?

1 kommentaar:

Eba Terane ĂŒtles ...

tead, ma olen korduvalt jÔudnud samale veendumusele, et mu koeras on kÔvasti rohkem inimest kui peaaegu igas teises inimeses

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.