oh sa püha lehm kes sa kõnnid

"Oh sa püha lehm, kes sa kõnnid nõtkel elevandisammul!"
Meile oleks see solvang, aga Indias on see suurim kompliment.
Jah, ma olen nii suur. Te ei kujuta ettegi kui suur,
sest loobusin kultuursetel seltskonnaüritustel ringi vedrutamast.
Nüüd hindan enam turvalist pesa kindlate koduseinte vahel.
Loen National Geographicut ja igatsen omale šimpansi.
Õnnetud ninasarvikud.
Haige maailm. Isegi koaaladel ei jätku enam elukohti.
"Kui armsad nad on, ma tahan omale koaalat!"
Hakkan loomakaitsjaks. Asun võitlema kõigi ohustatud liikide säilimise eest.
Hakkan maailmapäästjaks.
Võtan kätte Gerald Durrelli "Loomaaed saarel" ja unistan paljunduskolooniaist.
Miks ma ei õppinud hoopis zooloogiat?
Toidupoes silmitsen õrnusega seemnepakikesi.
Tahan pista sõrmed juurtena mulda, tahan panna midagi kasvama, tahan istutada lilli,
tunnete, kuidas ma juba õitsen niigi?
Hakkan isegi kuduma. (Esimest korda elus) Laenutan raamatukogust
käsitööõpikud ja kindakirja mustrid. Ostan mitut värvi lõngu, sukavardad
ja loomulikult hakkan kohe kaheksakandadega pihta.
Metsik matemaatika.
Kui ma kahekümne kuuendale reale jõudes
leian alt kolmandast esimese vea,
satun hüsteeriasse ja plahvatan jõuetult nutma:
"Ma ei suuda enam elada!"
Sellele järgneb kolm päeva letargilist hingevaakumist
kottpimedas patjade vahel.
Muudan oma suhtumist esiemadesse.
Nad olid ikka tõeliselt osavad ja targad.
Siis asun küpsetama pirukaid. (Esimest korda elus.)
Ähh, terve õhtu veedan õhetades tainast
tööpinnalt lahti kraapides.
Kuid mu rinnad on nii suured, te ei kujuta ettegi kui suured,
neist valgub nestet. Ja kõht on nii suur, et pean voodis keerama end hüppega
küljelt küljele. Inerts, mäletate? Koolis õppisin.
Täna hommikul halvas mind identiteedikriis,
kes ma olen kus ja miks.
Oh sa püha progesteroon,
ma saan emaks.