Ehk hullus ja arutus.
KĂ€isime PARAlastega, no tegelikult ĂŒsna eakate hĂ€rradega Tamperes nĂ€itust avamas. VastuvĂ”tt oli vĂ”rratu- palju sĂŒĂŒa, palju juua, palju kĂŒlastajaid. Avamisel tegin tutvust ĂŒhe noortekambaga, kes olid ilmselgelt kunstitudengid. Neid on kerge muust massist eristada. KĂŒsisin neilt, kas keegi tunneb Tiina Raaterovat, kes oli eelmisel aastal Tartu KĂ”rgemas Kunstikoolis vahetusĂŒliĂ”pilane. EnnĂ€e, neil oligi number varnast vĂ”tta, ja poole tunni pĂ€rast sain Tiinaga kokku.
JĂ€tkasime veinijoomist ööbimiskohas. Mina ja minu endine vana peika R suutsime end kogematakombel nii pildituks juua, et lĂ€ks suisa kĂ€sikĂ€hmluseks. Kui olime juba arutuseni vaielnud teemadel, millest kumbki midagi ei mĂ€leta, leidis ta, et nĂŒĂŒd oleks paras aeg minuga vahekorda astuda. Kuna mina aga keeldusin ja minu vastumeelsus teda veelgi enam sĂŒtitas, olin sunnitud teda nĂ€kku lööma. Mispeale R lajatas mulle paraja litaka vastu pĂ”ske.
Et mulle nĂ”nda hĂ€bitul kombel liiga oli tehtud, vĂ”tsin oma kompsud, tormasin ummisjalu vĂ€lja ja astusin sisse esimesse ettejuhtuvasse baari. Kui olin seal mĂ”nda aega vahtinud, leidsin, et ega mul seal suurt midagi teha pole ja tahtsin lahkuda. Kahjuks ei leidnud ma ĂŒhtegi ust, mis viitaks vĂ€ljapÀÀsule. Ma ei saanud sellest neetud urkast vĂ€lja. "EXCUSE ME, HOW CAN I GET OUT OF THIS BAR?" kĂŒsisin inimestelt inglise keeles, sest mina kui lĂ”unaeestlane ju soome keelt ei kĂ”nele. Kuna mitte keegi minu abipalvet tĂ”siselt ei vĂ”tnud,(arvasid vist, et tegin nalja), otsustasin ĂŒhe Ă”lle tellida ja seltskonda maha istuda.(Hiljem vaatasin tĆĄeki pealt, et see maksis 8,9 eurot.) Ja tĂŒtarlaste kambale jĂ€rgnedes ma sealt mĂ”ne aja pĂ€rast ka vĂ€lja pÀÀsesin.
Ăöbimispaika naastes haaras mind enneolematu ja ohjeldamatu kĂ€ttemaksutung. Minust oli saanud fuuria. Kuna R ja hĂ€rra Luuk magasid korteri ĂŒlemisel korrusel ja mina koos nende maise varaga alumisel, asusin segamatult asja kallale. Rebisin ribadeks sĂ€rgi, mida pidasin kahtlemata R omaks, seejĂ€rel haarasin ĂŒhed saapad ja valasin need kraani all vett tĂ€is. Viimaks pillasin asjad R kotist sĂŒdamerahus mööda tuba laiali. Korraks kĂ€is peast lĂ€bi mĂ”te ka lĂ€ptop aknast alla visata, aga Ă”nneks leidus minus veel inimlikkust. Oma koti aga vĂ”tsin igaks juhuks kaissu.
Hommik oli ilmutuslik. Ărgates aimasin midagi halba. Igaks juhuks ei pistnud enneaegselt pead teki alt vĂ€lja. JĂ€rsku kuulsin hĂ€rra Luugi nördinud hÀÀlt: "Kes mu sĂ€rgi Ă€ra on lĂ”hkunud? See oli minu ainus, ilus kollane sĂ€rk. MIKS MU SAAPAD MĂRJAD ON?"
Olin vist midagi sassi ajanud. Olin vist öösel hulluks lĂ€inud. Need ei olnud mitte R, vaid Luugi saapad ja sĂ€rk. Ja ohvriks langes tĂ€iesti sĂŒĂŒtu inimene.
Ănneks kannatanu vĂ€ga ei pahandanudki. Pigem oli kĂ”igil naljakas. EeskĂ€tt R, kes ĂŒtles, et ta polnud juba ammu nii palju naernud. Rga olime sĂ”brad edasi, nagu poleks midagi juhtunudki. Tegova irvitas ja mina ei suutnud naerupurskeid terve pĂ€eva tagasi hoida. Aga hĂ€bi oli kĂŒll. Ăudselt piinlik. Vaese hĂ€rra Luugi ees, kes pidi korduvalt ajalehti saabastesse toppima ja kĂŒlma Soome talveilma niisketes jalanĂ”udes taluma. Aga ma kingin talle ĂŒkskord uue ja ilusa sĂ€rgi. Kindlapeale.
Kuidas ma nĂŒĂŒd oma kuriteosse suhtuma peaksin, pole veel otsustanud. Mis tehtud, see tehtud. Aga nĂŒĂŒd tean, et vĂ”in mĂ”nikord ka vĂ€ga kuri olla. Ent siiski- oli see ju sĂŒrrealistliku nĂ€ituse avamine.
NĂŒĂŒd ma sukeldun Harmsi.


Kiasma

HĂ€rra doktorant Luuk ja
JĂŒri Palmi maal

.jpg)
.jpg)