teisipÀev, 17. veebruar 2009

Minust sai nĂŒĂŒd supilinlane. Kaks pĂ€eva arvasin, et elan siin tĂ€itsa ĂŒksi. Aga kus sa sellega! Kus on, sinna tuleb juurde. TĂ€na Ă”htul keegi kolistas kapi taga. Imelik, mĂ”tlesin. Uksed- aknad on ju kinni, kes see siis nii mĂ€rkamatult sisse trĂŒgis? Noojah. Seal ta oligi. Üks vĂ€ike olend jĂ”llitas pĂ€rani silmi mulle otsa ja siis mu makarone ja siis jĂ€lle mind ja siis mu makarone. Tema nimi on vist Nipitiri. Hea kĂŒll, tĂ€na ööseks vĂ”ib jÀÀda. VĂ€ljas ju kĂ€re talveilm. Peaasi, et kaissu ei poe. See oleks temast kĂŒll ĂŒsna jultunud!

4 kommentaari:

Kristina Viin ĂŒtles ...

Nipitiri: "tÀna ööseks vÔin jÀÀda
mis vÔiks olla ilusam..."

Edmund ĂŒtles ...

PÀris tore blogi sul. Just avastasin. Siit on nii mÔndagi huvitavat ja toredat lugeda.

Noh, mis siis vĂ€ikesest olevusest ka sai? Ja kurat, talvine ilm on tĂ€esti kĂ€re, isegi jĂ€in jĂ€lle ĂŒle mitme kuu taas vĂ€he tĂ”biseks (deem!). Kuid loodetavasti pÀÀstev kevad on taas pea platsis.

konnula contra ĂŒtles ...

jÀidki koerad majja
seadsid ennast sisse
omakorda vÔtsid sÔpru korterisse

kinnitussÔna on muide:
panti

Kristina Viin ĂŒtles ...

Hehh.
Ma ei tea, mis hiirest sai, aga nĂŒĂŒd sisenes mu tuppa ĂŒks kĂ”uts, kes ei kavatsegi lahkuda...

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.