Neljapäev, 11. august 2022

 

 

  Johannes Klimakusest, “Vooruste redelist”, pisarate annist ja armastusest

 

Kristina Viin

 

 

 

   Õigeusu müstiline teoloogia on poeetiline ja romantiline, mitmeid mõttekatkendeid võib lugeda justkui armastuskirju. Armastuskirju ja isalikust hoolest kantud manitsevaid lugusid Vaimu- või rõõmsa kurbuse pisaratest, jumalikust valguse sädelusest palvetaja ümber või “südame pühamust” hesühhasti meeles. Ja kuigi õigeusklik siseneb taevariiki psühhosomaatilise tervikuna, peab niisuguste erilise rahu, mõistmise ja armastuse seisunditeni jõudmiseks harjutama ranget askeesi vaimuliku isa valvamise all, suretama oma liha ning loobuma patusest, langenud “minast”. Nõnda võib kohata siiski kristlikku dualismi, ihu “vihkamist” ja salgamist, selle vajaduste sublimeerimist vaimlisteks ja küsida, miks nii, kas tõesti peab loobuma kõigest. Ei pea, midagi ei pea. Kuid munga reaalsus on Jumala reaalsus, ta ainus siht on Jumal.

  Kui Evagrius oli esimene õigeusu müstilise teoloogia esindaja, kes süstematiseeris kõrbemunkade kogemuse ja kirjutas vastavasisulisi “käsiraamatuid” praktiliseks eluks kõrbes (Veltson, 2015), siis Johannes Klimakus arendas sarnaseid ideid edasi, ehitades Siinai mäel, Katarina kloostris, üles omamoodi redeli taevase õndsuseni jõudmiseks, käsiraamatu, mis õpetab maisest elust lahti laskma, hülgama oma pahed, kuuletuma vaimulikule isale ning edenema kontemplatiivse elu vooruslikus vaikuses ja palvetes ekstaasi ning jumaliku armastuseni.

  Siinai kloostrijuhi, kreeka kiriku isa Püha Johannes Klimakuse ehk Redelikirjutaja elust teatakse vähe. Kreekas on ta tuntud kui Ioannis tis Klimakos (ladina Scala Paradisi) “Redeli Johannes” tema raamatu “Vooruste redeli” ehk “Jumaliku tõusu redeli järgi”. Ladinapäraselt on ta teisendatud Joannes Climacuseks. Ka on teda kreekapäraselt nimetatud Scholasticoseks, mis vihjab laiale lugemusele. (Ware, 1982: 2)

  Klimakuse täpne sünniaeg pole välja selgitatud, ent arvatavasti võiks teda pidada pigem seitsmenda kui kuuenda sajandi autoriks, olles Bütsantsi teoloogia isa, Maximus Usutunnistaja (580-662), kaasaegne. (Samas, 3) Juba 16-aastaselt saabus ta Siinai kloostrikeskusesse, kus valitses koinobiitlus ehk ühiseluline munklus iguumeni, higoumenose käe all. Kuid tolle kandi kõrbetesse olid laiali pillutatud ka eremiidid, kes elasid üksiklase elu ning kolmandaks mungad, kes järgisid keskteed anahoreetliku ja koinobiitliku eluvormi vahel ühes vaimuliku isaga. Johannes koges elu jooksul neid kõiki ja pidas kõige etemaks kolmandat, “paari-kolme kaaslasega jagatud vaikuse-elu”, mis on vaba isolatsiooni ohtudest, aga samas annab ruumi vaikusele ja mõningasele vabadusele. Niisiis võttis ta omaks kesktee ja elas kolm aastat abt Martyriuse käe all. (Samas, 3) Martyrius tegi talle tonsuuri Moosese mäel, kui Klimakus oli umbes 20-aastane, naides ta Jumalaga. Ühel teekonnal kohtasid nad üksiklast Johannes Sabbaiiti, kes ei teinud Martyriusest väljagi, ent suudles Klimakuse kätt ja pesi ta jalgu. See olevat prohvetlik ja skandaalne, kuna nimetas hoopis õpilast, Klimakust Siinai abtiks. Pärast Martyriuse surma eemaldus Klimakos Tholasesse eremiitlusse, 8,5 kilomeetri kaugusele peakloostrist. Biograaf Raithu Danieli järgi omandas ta neil aastail pideva palve armust “pisarate anni”, magas väga vähe, paastus ja sai omamoodi vaimseks juhiks, keda külastasid tihti teised mungad. Pärast neljakümmet aastat erakuelu valiti ta Siinai kloostrikeskuse juhiks. Selles ametis, oma viimasel eluperioodil, kirjutaski ta “Vooruste redeli” Raithu kloostri Johannese palvel, kes andis mõista, et mungad soovivad teada, missuguseid jumalikke nägemusi on paljunäinud eremiit ja erudiit saanud. Klimakus vastas, et ta alles õpib, ent kuulekuses võttis selle teekonna siiski ette. Enne oma surma olevat ta tahtnud veel eraklust nautida ning eemaldus ametist. Kuid pole andmeid, mille järgi võiks arvata, et Klimakus kunagi preestriks ordineeriti. (Samas, 3-6) Klimakos on õigeusu pühak ja tänase päevani peetakse temast ja tema teosest väga lugu, sest see on avaldanud suurt mõju. Johannes Redelikirjutajat mälestatakse paastu 4. pühapäeval ehk suure paastu ajal ja 30. märtsil. (Samas, 66)

    Johannes Klimakuse teose struktuur toetub metafoorsele pildile, Jaakobi kirjeldatud redelile (1Ms 28:12): “Ja ta nägi und, ja vaata, maa peal seisis redel, mille ots ulatus taevasse, ja ennäe, Jumala inglid astusid seda mööda üles ja alla.” (12) Spirituaalse arengu teekond jaguneb kolme suuremasse etappi. Kolmel esimesel astmel kõneleb Johannes suhete katkestamist maailmaga, loobumisest nii sisemiselt kui väliselt. Astmetel 4-6 kirjeldab ta vooruste praktiseerimist kui “aktiivset elu” ning kirgi, mis tuleb välja juurida. Viimased neli astet on pühendatud kontemplatiivsele elule – vaikusele, palvele ja ühendusele Jumalaga. Nii algab kuuletuja teekond sisemise muutusega, järgneb vooruste ja pahede analüüs ning lõppeb müstilise ühendusega. (Ware, 1982: 12)

   “Vooruste redelit” on küll kritiseeritud nii selle “lubamatu tõsiduse” ja “pessimismi” kui ilmse individualism tõttu. Lisaks ei olevat seal midagi juttu õigeusu kirikust ega episkopaadist. (Samas, 34) Ent heites pilgu Klimakuse peateemale, elule kloostris, pole ta kindlasti individualist. Külastades Egiptust, oli Klimakus ülimalt vaimustunud sealsete munkade armastavast kaastundest, mida üksteisele osutati. Aleksandria kloostrielu oli Johannese silmis kloostrielu mudeliks. “Kandke üksteise koormaid, nõnda te täidate Kristuse seadust,” (Gal. 6:2) selle moto all olevat lahendatud sealsed tülid. Mitte keegi ei tohtivat Klimakuse sõnutsi astuda erakluse teele, kui pole eelnevalt kogenud ühiselu teistega. “Vooruste redeli” 4. astmel rõhutab ta läbivalt head ettevalmistust üksindusse tõmbumise eel, et olla kaitstud võimalike ohtude eest. Klimakus rõhutas eriti vennalikku armastust ja kuulekust, kusjuures armastus vormib redeli viimase, 30. astme – armastus Jumala ja oma ligimese vastu, kuna need on lahutamatud. Ühes vennaliku armastusega peab ta ülitähtsaks kuulekust nii Kristusele kui vaimsele isale. Ning kindlasti ei tohiks “Redeli” teekonda ette võtta isolatsioonis, vaid teejuhi vahetu suunamise all. (Ware, 1982: 35,36)

   Üheks langenud oleku suureks paheks peab Klimakus, nagu paljud teisedki kristlikud mõtlejad, uhkust. “Enamus iidse kiriku kirjanikke räägivad, et Aadam langes uhkuse tõttu: „Kus toimus pattulangemine, seal asus varem uhkus, - räägib vaga Johannes Klimakos. – Karistus uhkele – langemine, tüütaja – deemon…Selle ühe kire pärast, ilma ühegi teiseta, langes keegi (kurat) taevast alla“. (Illarion, 2017: 41) Uhkus – see on sein inimese ja Jumala vahel. Uhkuse juureks on egotsentrism, enesekesksus, enesearmastus, enesetahtmine. Kuni pattulangemiseni oli inimese ainsaks armastuse objektiks Jumal. (Samas, 115)

  “Pääsemise algus on enesesüüdistamises,” oli Evagrius Pontikus öelnud, kõneledes meeleparandusest, metanoiast. (Ware, 2001: 113) Samamoodi alustab Klimakus. Tuleb lahti öelda maailmast, langenud olekust ja asuda Vaimu teele.

  Evagriuse järgi on teoloog see, kes tõeliselt palvetab. Teoses “De oratione” on Evagrios öelnud: “Kui sa oled teoloog, siis palveta tõeliselt, ja kui sa tõeliselt palvetad, siis sa oledki teoloog. Ning teoses “Kõrbeisade ütlused”: “Issanda rind on teadmine või tundmine (gnosis) Jumalast. Teda, kes on ennast sellele asetanud, saab nimetada teoloogiks. (Tölpt, 2022)[i]

  Klimakus toetub Evagriosele aktiivse ja kontemplatiivse elu eristamisel, kuid ei järgi päris sama süsteemi. Kontrastina Evagriosele leiab ta, et spirituaalse elu ülim tipp on armastus, nagu juba eespool mainitud, ja mitte kontemplatsioon või gnosis. (Ware, 1982: 12) Armastus seisab kõrgemal kõigist visioonidest ja ektsaatilistest seisunditest, millest ülemat ei ole. Selles punktis nõustub ta Maximus Usutunnistajaga. “Armastus on see,” õpetab Johannes, “mis teeb inimolendi Jumala sarnaseks, niipalju kui see on võimalik.” (Samas, 58)

  Kuigi Klimakus on maininud Evagriust ainult korra, ja siiski vaid negatiivses võtmes, on “Redelis” Evagriuse mõjutusi päris ohtralt näha. Nii praxise ja theoria eristamine, tema demonoloogia kui pahede analüüs meenutab paljuski Evagriost. Samas on ta minetanud viimase spekulatiivse kosmoloogia, ta on vähem süstemaatiline kui Evagrios ning rõhutab palju rohkem isiklikku ja teadlikku (jumaliku) armu kogemust. “Vooruste redel” on varaseim teos, mis sulandab endas nii evagrioslikud kui makariaslikud lähenemised. See ühendab endas kristliku ida kaks suurt peamist lõime – Pontuse Evagriuse intellektuaalse ning püha Makariuse kogemusliku lähenemise(“50 spirituaalset homiiliat”[ii]) (Võõbus, 1989) Sünteesijana meenutab Klimakus vägagi Maximus Usutunnistajat. “Mida Maxiumus saavutas kristoloogia alal, seda teostas Klimakus askeesiteoloogias. (Ware, 1982: 60) Johannese allikaiks on lisaks kindlasti “Kõrbeisade ütlused” ehk “Gerontikon” või ladinapäraselt “Apophtegmata Patrum” ning ennekõike Piibel. (Samas, 59)

  Nii 4. sajandi eremiit Evagrius Ponticus kui Johannes Redelikirjutaja olid müstilise askeesiteoloogia esindajad. Evagrius leidis, et kui askeet mõistab, et on kaugenenud Jumalast, peab ta ette võtma spartaliku teekonna, askeetliku võitluse, et ratsionaalne nous, vaba tahtega vaim, saaks kontrolli alla hinge irratsionaalsed osad. Selleks lõi ta oma süsteemi, milles tuli vabaneda 8 pahest ehk logismist (λογισμοὶ) ning omandada 8 voorust, mis neile vastanduvad. Klimakose süsteem on pisut erinev ja laiem. Lisaks taotlevad mõlemad ἡσυχία´t, vaikust ja rahu, et konstantses palveseisundis vabaneda diskursiivsest mõtlemisest ning saavutada jumalikustumine, theosis, teadvustatud õnneseisund jumalike energiate armus. Need askeedid pidasid oluliseks võitlust ihulike vajaduste rahuldamise vastu, ihu tuli suretada. Munk on surnud elule, ainus ihaldatud reaalsus on Jumal.

  Klimakose järgi seisavad algajad vastamisi peamiselt lihalike, materialistlike pattudega: õgardluse, seksuaalse iha ja ahnuse või aplusega. Edasijõudnumad pistavad rinda peenemate, vaimsemate pahedega, näiteks edevuse ja uhkusega. Ta teeb kaheksa pahe järgi inimese kolmeosalise eristuse: seal on himudega seotud, teiseks ülesärritavad ning kolmandaks mõistusega seotud aspektid. Näiteks õgardlus, himu ja ahnus esimestega; rusutus, viha ja lootusetus või ahastus teistega ning edevus ja uhkus intelligentsi aspektiga. (Samas, 63) Nii nagu voorused vormivad redeli, moodustavad pahed nööri: viha viib pahatahtlikkusse, pahatahtlikkus veab laimamisse, laimamine veab jutukusse ja jutukus veab valesse. Ahastus veab lõbujanuni ja õgardlus himude ja tundetuseni. Tundetus (uskmatus) ja edevus veavad hirmuni, edevus ka uhkuseni, uhkus omakorda pühaduseteotuseni. (Samas, 65)

Piltlikult rühivad mungad mööda redelit, taevatreppi üles, mille tipus ulatab Kristus neile käe. Redelist paremal julgustavad neid inglid, vasakul aga püüavad deemonid neid maha kiskuda. Kõige all ootab neid aga kuristik, kaosedraakon oma avatud lõugadega. (Samas, 11)

Siinkohal esitatakse vooruste redeli struktuur. Klimakuse jaoks on esimeseks sammuks maailmast lahtiütlemine, sellele järgneb kõik muu:


I Loobumine

1. Lahtiütlemine

 2. Eraldumine

 3. Eksiil


II Vooruste harjutamine ehk aktiivne elu:

1)      Baasvoorused:

 4. Kuulekus

 5. Patukahetsus ja meelparandus

 6. Surma meelespidamine

7. Kahetsusvalu


2) Kirgede vastu võitlemine

 

a) põhiliselt mittefüüsilised kired:

8. Viha

9. Pahatahtlikkus

10. Laim

11. Jutukus

12. Valskus

13. Rusutus

 

b) Füüsilised ja materiaalsed kired

14. Õgardlus

15. Iha

16.-17. Ahnus

 

c) Järgnevad mittefüüsilised kired

 

18.-20. Tundetus, jumalatus

21. Hirm

22. Edevus, eneseuhkus

23. Uhkus (ka pühaduseteotus)

 

2)      „Aktiivse elu“ kõrgemad voorused

 

24. Lihtsus

25. Alandlikkus

26. Läbinägelikkus, taiplikkus

 

III Ühendus Jumalaga ( Siirdumine „Kontemplatiivsesse elusse“)

27. Tasasus

28. Palve

29. Kiretus

30. Armastus

(Samas, 12-13)

 

  Vooruste 5. samm, meeleparandus on nii kõige algus kui ka lõpp, jumaliku nägemise kõrval. (Samas, 16) Patukahetsus ja meeleparandus on ristimise uuendamine ja leping Jumalaga, alustamaks uut elu. Sellele eelneb muidugi kuulekus. (Samas, 121) Hesühhast ja askeet on ka Jeesuse imiteerija, õigupoolest iga kristlane, ütleb Klimakus. „Järgida Kristust tähendab saada tema sarnaseks ja meenutada teda jumalikus armus“. (Samas, 17)

  Hesühhasti tee on vaikuse ja palve teekond. Klimakus ütleb, et palve on oma loomult dialoog ja ühendus Jumalaga ning ühtlasi universumi alustala: „Selle toime on hoida maailma koos. Palve näitab ka, kus inimene asub, see on munga peegel. Kui palve on õige, on kõik õige. Tänuavaldamisele ja kahetsusele järgneb alles palve, oma soovi avaldamine. (Ware, 1982: 43)     

  Õige palve on lühike ja lihtne, selles me sulgeme oma mõtted. (Samas, 44) Hea palvenäide on jeesuspalve, seda ka Klimakus soovitab. Ühtlasi näib ta olevat esimene, kes seda terminit kasutab (Samas 46), kuigi ei esita mingit standardit ning leiab, et igaühele peaks jääma vaba valik erinevate vormistuste seast. Standardvorm jeesuspalvest ortodoksi vaimsuses kõlab küll nii: Issand Jeesus Kristus, Jumala poeg, heida armu minu peale!“ Jeesuspalve on seotud ka surma mäletamisega. Lisaks on see justkui relv deemonite vastu. Ja kolmandaks soovitatakse seda uinumise künnisel. (Samas, 47) Ent terve munga elu peaks olema palve, igal hetkel, ka magades. „Las Jeesuse mäletamine olla kohal igas hingetõmbes,“ ütleb Klimakus. (Samas, 48)

  Püsivus Jeesuse mäletamises on viis sisemise vaikuse saavutamiseks. Jeesuspalve aitab saada mungal hesühhastiks, selleks, kes valdab „südame vaikust“. (Sams, 50) Tema teekond pole väline, füüsiline, vaid sisemine ja spirituaalne, ta liigub südame pühamusse. See on omamoodi mentaalne palve, noera ergasia. (Samas, 51) Ta palvetab kogu oma südamega, hinge ja vaimuga, kogu oma olemusega, teadvuse ja alateadvusega, ta identifitseerub oma palvega. (54) Palve kõrgeim tase on ekstaas ja õnnetunne Jumalas. Kummalisel kombel ei kasuta ta Kreeka kirikuisade seal levinud terminit „jumalikustumine“ või „theosis“, (kuigi sellele viitab). (Samas, 54)

 Valgustumine areneb „Redelis“ astmeliselt järgmiselt: Kui karskusega on ületatud hingeline lõbujanu, saavutatakse mitte-materiaalne valgus (aylon). Südamepuhtus viib valgustumiseni, mis on kirjeldamatu aktiivsus või energia ja mida tunnetatakse ebateadlikult ning on nähtamatuna nähtav. Tõeliselt kuulekas munk muutub oma palvetes sageli kiirgavaks ja juubeldavaks. Ta on tellest jumalikust kingitusest teadlik. Iga hing, kes on saanud vabaks vanadest harjumustest ning kellele on andeks antud, on seda rikkalikku jumalikku valgust näinud. Nendele lisakas tunnetab ta ekstaasi, meele teed, mis kandub müstiliselt Jeesuse valgusse. Mõned tunnetavad end palvest väljudes lausa sädelevana. Kui süda on rõõmus, siis nägu kumab. Jumala armastusega üleujutatud inimene hiilgab nagu Mooses, kui ta seisis silmitsi Jumalaga (2Ms 34:29-35). Viimaks kirjeldab Klimakus karjust, kes saab Moosese-näoliseks. (Ware, 1982: 55) Moosese võrdpilti kasutab Klimakus ka vaimse isa kirjeldamisel. Iga munk vajab „Moosest“, kes teda „tõotatud maale“ juhiks. (Samas, 37) Tasub märkida, et kirjeldatud valgus pole kujundlik ega ka füüsiline või loodud, vaid spirituaalne ja väljaspool loomist. (Samas, 56) Jumalik, seega.

   Vastavalt eelkirjeldatule, saame asetada vaga Klimakuse ühte patta „valguse müstikute“ traditsiooni kandjatega kristlikus idas – püha Makariuse, Gregorius Palamase ja Püha Siimeoniga. Kuigi „Redelist“ ei leia me selget eristust Jumala olemuse ja tema energiate vahel, näib ta nõustuvat nende õpetustega selles, et jumalikkus ilmned mitteloodud valgusena ning et inimene saab selles valguses osaleda mitte ainult kujundlikult, vaid otseselt ja mitte tulevases, vaid praeguses elus, mitte ainult hinge vaid koos kogu kehaga. (Samas, 56)
  Klimakus elas ka ajal, mil monoteleedid tõstsid pead Kristuse kahe loomuse teemal ning sellesse tülisse oli segatud Maximus Usutunnistaja. Monoteleedid väitsid, et kuigi Jumalal on kaks loomust, on tal ainult üks tahe. Selle vastu vaidles Maximus, kes leidis, et inimloomus ilma inimliku tahteta on vaid ebareaalne abstraktsioon. Kui Kristus on tõesti inimene, siis on tal kaks tahet nagu ka kaks loomust. Johannese seisukoht on sarnane. (Samas, 19) Nõnda saab inimene püüelda jumalikku tahet ning teeb ühtlasi vajalikuks nii surma mäletamise kui palve. „Jeesus kartis surma, kuid ta polnud kabuhirmus. See näitab selgelt, et tal on kaks loomust,“ kirjutas Klimakus „Redeli“ kuuendas astmes. (Samas, 18)



  Huvitav on „pisarate ande“ kontseptsioon. On kolme sorti pisaraid, mida Klimakus eristab ning neil pole sugugi üks kaal. Seitsmendas astmes, mis kõneleb kahetsusvalust ja nutust, avaldub Klimakuse dialektiline lähenemine. Jumalakartlik pisarate and on tähtis, siin avaldub ka Klimakuse optimism (kuigi eelnevalt oli mainitud, et teda pessimismis on süüdistatud): Jumal lõi meid, et naeraksime, mitte pisarate jaoks. Lahuta endast ainult patt, ja valupisarad muutuvad tarbetuks. Pisarad väljendavad tihti vaid langenud inimese igatsusvalu patu järele. (Ware, 1982: 23) Tõelise, pattu kahetseva kristlase pisarad on aga rõõmuga läbi põimunud. Ta nimetab seda rõõmsaks kurbuseks (charmolypi). „Inimene, kes on parandanud meelt, on nagu laps, kes nutab, ent naeratab pisarate vahel. Spirituaalne patukahetsus viib spirituaalse naeruni, see on pulmarüü, matuse“, ütleb ta. (Samas, 24)

  Pisaraid võib jaotada kolmeks: Esiteks on kontranaturaalsed pisarad, langenud „ise“ väljendused, mis on patused ja kahjustavad. Need võivad olla näiteks frustratsiooni, viha, armukadeduse või enesehaletsuse pisarad. Teine tüüp on loomulikud pisarad, spontaansete inimlike tunnete väljendus, ja need on pigem neutraalsed ja puhastavad. Pisarad, mida valame, kui mälestame näiteks lahkunuid. Kolmandaks on spirituaalsed või supranaturaalsed (Vaimu)pisarad, mis on otseses ja erilises mõttes „Jumala poolt antud“. „Loomus eeldab armu, ja arm ehitub loomusele üles, nii et on võimalik, et naturaalsed pisarad arenevad spirituaalseiks, kuigi nutja ei pruugi seda üleminekut tihti eristada.“ Vaimupisarad ei sünni ainult hinges, vaid osalevad kogu keha ja füüsiliste meelde spiritualiseerumisprotsessis. (Samas, 25) Olles saanud päriselt spirituaalseiks, uuendavad pisarad inimese ristimist ning seisavad ristimisest isegi kõrgemal. Rõõmus kurbus viib meid uude ellu, nii nagu ristiminegi on patust loobumine ja uuestisünd. Need väljendavad lepitust Jumalaga, kuigi võivad leinata ka patte. Sarnane kontseptsioon oli Isaak Süürlasel, Klimakose nooremal kaasaegsel, keda ta küll tõenäoliselt ei tundnud. „Pisarad,“ on ta öelnud, „märgivad üleminekut praegusest ajastust tulevasse. Vastsündinu nutab siia ilma sündides, ja samal moel nutab kristlane, kui ta on sündinud tulevasse aega.“ (Samas, 26)

  „Vooruste redel“ sai õigeusus ülimalt populaarseks selle lööva redeli kujundi tõttu, mis läbis tervet raamatut ning kindlasti ka Klimakuse kavalusest, huumorist, oskusest lõimida palju erinevaid teemasid ühte sünteesi ning eelkõige tema sügava spirituaalse sisepilgu tõttu. Nõnda kirjeldab Klimakust raamatu eessõna autor Kallistos Ware. (Ware 1982: 66) „Johannes Klimakus oli askeetlik autor par excellence, kelle kirjutised tagasid standardmudeli kogu õigeusu kiriku jaoks. Seda raamatut loetakse õigeusu kloostrites igal aastal paastu ajal. Tagatipuks on ta avaldanud suurt mõju paljudele järgnevatele autoritele. (Samas, 67)

Õigeusu müstilist teoloogiat on mõjutanud platonism. Hesühhastliku õpetuse üheks rajajaiks on olnud Palamas. Võib püüda mitmeti klassifitseerida, kuhu Klimakus õieti kuulub. Ent ise peab ta kõrgeimaks intellektuaalseks seisundiks vaikust, pööramata erilist tähelepanu maailma filosoofiatele. Klimakos on öelnud: „ Pole kuigi palju väljapaistvaid eksperte ilmalikus filosoofias. Kuid ütleksin, et tõelised asjatundjad on need, kes on asjatundjad vaikuse (tasasuse) (stillness) filosoofias. Mis tähendab mõtete ja soovide minetamist. (Kaldellis, Sinioussoglou, 23) Ülitähtis on vahetu kogemus, selles mõttes on ta ka müstik par excellence. Ning kuigi teda on peetud rangeks ja nõudlikuks (isegi pessimistlikuks), tuleb möönda, et temas on inimlikku nõtkust ja avarust: „Võti, mõistmaks eshatoloogilise perspektiivi viimset võimalust – kõigi inimeste päästet, peitub ehk Johannes Klimakuse sõnades: „Kuigi kõik inimesed ei saa olla täielikult pattudest vabad, pole võimatu, et kõik võivad saada päästetud ja lepitatud Jumalaga. Inimesed võivad oma vaimses täiuslikkuses olla erinevatel astmetel, aga see ei tähenda, et nad ei võiks päästetud saada. Issand ütles: „Minu Isa majas on palju eluasemeid,“ (Jh 14:2). (Alfejef, 2009: 117)

  Munkinimene eitab ihulikku maailma, tema teekond on palve ja tema sihtpunkt on Jumal. Siiski pole see enesekeskne ja ignorantne tee, sest armastus tähendab ka suhet teise inimese, kogu looduga (mida õpetab ka armastuse kolmikkäsk). Võiks ju kritiseerida õigeusu askeesi ja Klimakuse rangust, seda ihu-vaimu dualismi, kus ei käida tervislikku , mõõdukat keskteed, vaid eitatakse kõike loomulikku, et jõuda jumalike energiateni. On mõistetav, et niisugune meelelise ja ihuliku vähemväärtuslikuks pidamine on pärit neoplatonistlikest arusaamadest, kus ülimaks peetakse vaimu, nousi. Loomulikult ei tee askees aga üksi kedagi pühaks, vaid hinge puhtus väljendub ka suhtlemises teise inimesega. Klimakos oli tegelikult väga järjekindel armastuse esmatähtsuse rõhutamisel (on see ju ka hesühhasti lõpp-eesmärk). „Igavik on protsess, kirjutas ta, sest igavik on armastus. Ja suhe kahe inimese vahel pole kunagi staatiline…, vaid hõlmab alati eneses värske kasvu, liikumist, avastamist. Nõnda on see inimeste vahel, jumalike isikute vahel pühas kolmainsuses, nõnda on see inimhinge ja Jumala vahel. Millegi kõrgema nimel peab alati millestki loobuma. Aga armastus on jumalanäoline, inimene on päästetud, kui kõik on päästetud. Langenud inimese pisarad ja ahastus asenduvad selles kirkuses rõõmu ja Vaimu pisaratega. „Redel“ lõppeb Armastuse ülemlauluga: „Ent nüüd jääb usk, lootus armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus“. (1Kor. 13:13)

 



[i] Kirjavahetuses Tauri Tölptiga, 16. 01.2022

[ii] https://www.eao.ee/wp-content/uploads/2015/08/Arthur-V%C3%B5%C3%B5bus.-Uusi-perspektiive-Euroopa-vaimuloo-uurimisel.pdf

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kasutatud kirjandus:

 

 

 

 

Alfejev, H. (2009) The Cambridge companion to Orthodox Christian Theology. Cambridge University Press.

Climacus, J. Ware, K. (1982) The Ladder of Divine Ascent, New York: Paulist Press.

Illarion (2017) USU SALADUS. Sissejuhatus õigeusu teoloogiasse. Tallinn, Tarbeinfo OÜ.


Kaldellis, A, Siniossoglou (2017) The Cambridge Intellectual History of Byzantium
. Philosophy and Theology in Middle Byzantinum. Cambridge University Press.

Tölpt, T, Vestluses e-kirja teel, 16.01.2022.

Veltson, P, (2015) Põgus pilguheit ühe neljanda sajandi kõrbehereetiku ellu: Evagrios Pontosest. Kirik & Teoloogia. https://kjt.ee/2015/04/pogus-pilguheit-uhe-neljanda-sajandi-korbehereetiku-ellu-evagrios-pontosest/

Võõbus, A (1989) Uusi perspektiive Euroopa vaimuloo uurimisel. Sõnumitooja 11-12.

Ware, K. (2001). Õigeusu tee. EAÕK kirjastustoimkond.

[ii] Kirjavahetuses Tauri Tölptiga, 16. 01.2022

[ii] https://www.eao.ee/wp-content/uploads/2015/08/Arthur-V%C3%B5%C3%B5bus.-Uusi-perspektiive-Euroopa-vaimuloo-uurimisel.pdf

 

 

Reede, 20. september 2019

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. 

Kirjanikud pakkusid festivalil välja tulevikustsenaariume

Reportaaž Tartu Postimehele
https://tartu.postimees.ee/6758684/kirjanikud-pakkusid-festivalil-valja-tulevikustsenaariume


Liivi muuseumis toimunud kirjandusfestivalil pakuti välja tulevikustsenaariume

Rupsi külas Liivi muuseumi niiskelt vetruval ja päikeselisel taluõuel jalutavad kirjanikud, nende ümber sagib kari lapsi. Näiteks Hasso Krull oma tütrega, Vahur Afanasjev oma väikse tütrega, muuseumi perenaine Mari Niitra lapsevankriga ja teised. Pisut eemale ehitatud varjualuse alla on tekitatud välikohvik, kus pakutakse seljankat, kohvi ja saiakesi. “Hakkame pihta, ei ole siin midagi venitada, olen aastaid pedagoog olnud!” talutab üks iga-aastase kirjandusfestivali korraldajatest, kirjanduskriitik Mihkel Kunnus rahvast rehielamu avaramasse osasse arutelupaneeli kuulama. Nurga taga seisab kirjanik Indrek Hargla, kes otsustab, päikeseprillid ees, tagasihoidlikult õue jääda. Tõepoolest, mõtlen ma, mingi põlvkond on jälle küpseks saanud, kirjanikud on üsna ontlikud pereinimesed. Lustakas kirjandusfestival Eesti Kirjanik, mille lõpetab traditsiooniliselt Sensatsiooniline Tartu Kevadbänd eesotsas bioloog Kristjan Piirimäe (muuseumi juhataja kaasa) onubellaliku jauramise ja arhailise jauramiga, ei meenuta kuidagi näiteks kunagisi Tartu NAKi suvepäevade hiilgeaegu, kuhu õlut veeti kohale kastidega ja visati hambutuid nalju. Õhtul pärast formaalset osa löövad muusika saatel ainukestena tantsu kunstiteadlane Krista Piirimäe ja tema poeg, seesama Kristjan, ja nemadki ei vaja heaks olemiseks lisanduvaid mõnuaineid. “Nagu kaks tilka vett, vahel on tore, et käbi kännust kaugele ei kuku”, muhelen imetlusega, tõeliselt kompleksivabad inimesed.

Ja eks noored joovadki tänavu vähem, see pole enam moes. Nii kommenteerin Mihkel Kunnuse poolnaljaga välja käidud ettepanekut: inimesed võiksid alkoholi asemel minna üle psühhedeelikumidele, siis nad tarbiksid vähem ja tšilliksid rohkem oma sisemaailmas.

Tänavuse kirjandusfestivali teemaks on “võimatud ja võimalikud tulevikud”. Selles vestlusringis, suitsupääsukesed sädistamas taustal, püütakse leida toimivaid majandusmudeleid ja uuritakse, kuivõrd saab ilukirjandus kaasa rääkida põletavate tulevikunägemuste puhul nagu näiteks kliimakriis ja üldine ebaselgus tuleviku ees. Arutletakse, kas separatism on parem kui kollektivism, kas kapitalism oleks lahendus või siis hoopis universaalne baassissetulek. Kõik on viisakad, omavahel tülli ei minda. Vahepeal teatab publiku seast Margus Kiis, et Eesti võiks lõpetada hiina kaupade impordi.
Kirjandusteadlase Jaak Tombergi sõnul on kunst hädavajalik, sest see aitab luua väljapääse, ideid paremast maailmast ja mõjutab viise, kuidas on võimalik mõelda. Kriis on ainult kollektiivselt lahendatav. Ta toob välja, et on olemas juba uued žanrid, näiteks kliimakirjandus. Paraku on kirjandus tänapäeva elutempo juures liiga aeglane, kui ka midagi ärksat ilmub, on aktuaalsed juba uued teemad.
Keskkonnateadlane Aveliina Helm leiab, et meie suhetes keskkonnaga on tegemist pigem moraalse kui kliimakriisiga. On vajalik positiivse narratiivi loomine ja väärtusruumi nihe tervikuna. Selleks aitab meid kunst. Helm pakub välja stsenaarime: näiteks globaalne koostöö, et keegi ei saaks toota keskkonnakahjulikult; tugevad lokaalsed kogukonnad või regionaalsete kindluste ehitamine, isoleerimaks majandusi eri riikide vahel. Oluline on keskkonnateadlik kommunikatsioon. Kristjan Piirimäe kirjeldab nn sinimajandust kui üht varianti. Hasso Krull rõhutab aga elavat eeskuju, näiteks bušmanide näol nende paindliku moraali ja nõukoguga. Tuleks leida õige müüt, luua individualismi asemel paindlikud kogukonnad. Ta tõstab esile laiskuse kui omaette ressursi siplevas ühiskonnas. Ühiselt leitakse, et igal juhul tuleks kriisi suhtuda kui käesolevasse ja rahunemine tuleks viia suurettevõtete tasandile. Kunnus rõhutab Valdur Mikita lingvistikasaaga panust meie keskkonnateadlikkusse, armastust armetu vastu, mis on inimesi pannud tarbimist eitama ja väärtustama olemasolevat. Tomberg lõpetab vestlusringi tuntud sõnadega: “Võtsime planeedi laenuks oma lastelt, mitte ei pärinud vanematelt.”
Sel kaunil suvepäeval antakse välja ka aasta kirjaniku tiitel, mille pälvib seekord Andrei Hvostov oma raamatu “Kirjad Maarale” eest. Teoses Hvostov küll omapoolset tulevikunägemust ei esita, ent püüab ette aimata küsimusi, mille tema lapselaps talle sajandi keskel esitada võiks.
Mihkel Kunnus kommenteerib, et see suvine kirjandusfestival püüab elus hoida seda vaimu, mis tegi suureks A.H. Tammsaare: meid huvitab inimene, vaim ja eesti kultuur. Hvostovi “Kirjad Maarale” liigub just selles süvahoovuses. Teos pole küll rangelt võttes ilukirjanduslik, aga see on kirjutatud verega ja puudutab laiemalt olulisi teemasid, üks keskseid neist on soo- ja rahvusküsimus. Hvostovi “ümberlõikamine” on saanud põlvkondi ületavaks protsessiks - ta on veel ise Hvostov, aga poeg on juba eesti nimega ning nüüd on jõutud lapselaps Maarani, tuleviku Maarani, kellele on jäetud dokument ühest sügavalt inimlikust katsumusest. Valgetes pükstes pisut morni olemisega Hvostov teatab, et tema elab matriarhaadis, mis on väga mugav ning soovitab seda ka teistele. Krista Piirimäe, kes minu kõrval istub, leiab, et “Kirjad Maarale” on rohkem publitsistika kui ilukirjandus, Hvostov analüüsib seal oma suhteid naistega ja tema meelest teos võitu ei vääriks.
Kirjanik Peeter Helme, kes ulmeteosega “Haakrist ja ajarelv” küll valituks ei osutu, kirjeldab oma raamatut kui ühe maailma groteskset kunstipärast kujutlust, klišeede klišeed, provokatsiooni. Ta nendib, et lood on ohtlikud asjad, mis panevad meid uskuma väljamõeldisi, mitte tegelikkust, samas need ühendavad meid. Hetkel Postimehe peatoimetajana töötav Helme tõdeb, et ega töö kõrvalt praegu palju aega lugeda ei ole, rääkimata kirjutamisest. Lohutuseks anti Helmele pidulikult kätte ajamasinaga saabunud kiri Juhan Liivilt, milles öeldi, et ajakirjandus on ajalik ja kaduv, aga kirjandus pisut vähem ning paluti Peeter Helmel kirjanduse juurde jääda.

Jumeka esinemise teeb Kristiina Ehin. Muuhulgas loeb ta ette ühe pika metafooridest koosneva luuletuse. Enne küsib ta publikult kelmikalt, et arvake ära, millest on jutt. “See on armastus!” hüüab Krista Piirimäe (mõtlen sama, ent see oleks liiga lihtne). Õige vastus on reklaam. Kristiina arvab, et maailm muutuks palju paremaks paigaks kui inimesed loobuksid reklaamist. Ta küsib seltskonnalt, kas see oleks valmis sellest loobuma, ka enesereklaamist. Seltskond just ei nõustu, iseäranis kirtsutab nina Vahur Afanasjev. Kristiina Ehini sinine pitskleit, skandinaavialik ilu ja hooletu elegants on ju ka luuletaja enesereklaam. Mul oleks kahju, kui seda glamuuri poleks. Siis aga talutab õbluke Kristiina Sensatsioonilise Kevadbändi mehed talle saateks beatbox´i mängima ning teeb vägeva etteaste, esitades kord ühes “Naised Köögis” pundiga Ringvaatele improkorras paari tunniga praamil koostatud laulu, mis kõneleb päevauudistest. Inimeste südamed sulavad.
Õhtu jooksul esinevad veel Kai Kask, Kertu Sillaste ning debüütluulekogudega Berit Petolai ja Maarja-Liis Mölder.
Mina sauna ei jää. Võtan lapse ja otsustan Tartusse sõita. Pakun küüti ka aktiivsele kultuuriürituste väisajale Helle-Viivi Tolgile, kes jutustab terve tee oma kassist ja nutijalgratastest, millega on mugav ühes kassiga ringi sõita, sekka mälestame Marju Lepajõed ning varsti olemegi kohal.

Kristina Viin
kirjanik, kunstnik, usuteaduskonna tudeng




      Johannes Klimakusest, “Vooruste redelist”, pisarate annist ja armastusest   Kristina Viin           Õigeusu müstiline te...