https://tartu.postimees.ee/6758684/kirjanikud-pakkusid-festivalil-valja-tulevikustsenaariume
Liivi muuseumis
toimunud kirjandusfestivalil pakuti välja tulevikustsenaariume
Rupsi külas Liivi
muuseumi niiskelt vetruval ja päikeselisel taluõuel jalutavad
kirjanikud, nende ümber sagib kari lapsi. Näiteks Hasso Krull oma
tütrega, Vahur Afanasjev oma väikse tütrega, muuseumi perenaine
Mari Niitra lapsevankriga ja teised. Pisut eemale ehitatud varjualuse
alla on tekitatud välikohvik, kus pakutakse seljankat, kohvi ja
saiakesi. “Hakkame pihta, ei ole siin midagi venitada, olen aastaid
pedagoog olnud!” talutab üks iga-aastase kirjandusfestivali
korraldajatest, kirjanduskriitik Mihkel Kunnus rahvast rehielamu
avaramasse osasse arutelupaneeli kuulama. Nurga taga seisab kirjanik
Indrek Hargla, kes otsustab, päikeseprillid ees, tagasihoidlikult
õue jääda. Tõepoolest, mõtlen ma, mingi põlvkond on jälle
küpseks saanud, kirjanikud on üsna ontlikud pereinimesed. Lustakas
kirjandusfestival Eesti Kirjanik, mille lõpetab traditsiooniliselt
Sensatsiooniline Tartu Kevadbänd eesotsas bioloog Kristjan Piirimäe
(muuseumi juhataja kaasa) onubellaliku jauramise ja arhailise
jauramiga, ei meenuta kuidagi näiteks kunagisi Tartu NAKi
suvepäevade hiilgeaegu, kuhu õlut veeti kohale kastidega ja visati
hambutuid nalju. Õhtul pärast formaalset osa löövad muusika
saatel ainukestena tantsu kunstiteadlane Krista Piirimäe ja tema
poeg, seesama Kristjan, ja nemadki ei vaja heaks olemiseks
lisanduvaid mõnuaineid. “Nagu kaks tilka vett, vahel on tore, et
käbi kännust kaugele ei kuku”, muhelen imetlusega, tõeliselt
kompleksivabad inimesed.
Ja eks noored
joovadki tänavu vähem, see pole enam moes. Nii kommenteerin Mihkel
Kunnuse poolnaljaga välja käidud ettepanekut: inimesed võiksid
alkoholi asemel minna üle psühhedeelikumidele, siis nad tarbiksid
vähem ja tšilliksid rohkem oma sisemaailmas.
Tänavuse
kirjandusfestivali teemaks on “võimatud ja võimalikud tulevikud”.
Selles
vestlusringis,
suitsupääsukesed
sädistamas taustal,
püütakse
leida
toimivaid majandusmudeleid ja uuritakse,
kuivõrd
saab
ilukirjandus kaasa
rääkida põletavate tulevikunägemuste puhul nagu näiteks
kliimakriis ja üldine ebaselgus tuleviku ees. Arutletakse,
kas separatism on parem kui kollektivism, kas kapitalism oleks
lahendus või siis
hoopis
universaalne
baassissetulek. Kõik
on viisakad, omavahel tülli ei minda.
Vahepeal
teatab publiku seast Margus Kiis, et Eesti võiks lõpetada hiina
kaupade impordi.
Kirjandusteadlase
Jaak Tombergi sõnul on kunst hädavajalik, sest see
aitab
luua väljapääse, ideid paremast maailmast ja
mõjutab
viise, kuidas on võimalik mõelda. Kriis
on ainult kollektiivselt lahendatav. Ta
toob välja, et on
olemas juba uued žanrid, näiteks kliimakirjandus. Paraku
on
kirjandus tänapäeva elutempo juures liiga aeglane, kui
ka midagi ärksat ilmub, on aktuaalsed juba uued teemad.
Keskkonnateadlane
Aveliina Helm leiab,
et
meie suhetes keskkonnaga on
tegemist
pigem moraalse
kui
kliimakriisiga.
On vajalik positiivse narratiivi loomine ja
väärtusruumi nihe tervikuna. Selleks aitab meid kunst.
Helm pakub
välja
stsenaarime: näiteks
globaalne
koostöö, et keegi ei saaks toota keskkonnakahjulikult; tugevad
lokaalsed kogukonnad või regionaalsete kindluste ehitamine,
isoleerimaks
majandusi eri riikide vahel.
Oluline
on keskkonnateadlik kommunikatsioon. Kristjan
Piirimäe kirjeldab nn sinimajandust
kui üht varianti. Hasso
Krull rõhutab
aga elavat
eeskuju,
näiteks
bušmanide
näol nende
paindliku
moraali
ja nõukoguga.
Tuleks
leida õige müüt, luua
individualismi
asemel paindlikud kogukonnad. Ta
tõstab
esile
laiskuse kui omaette ressursi
siplevas ühiskonnas. Ühiselt
leitakse,
et igal
juhul tuleks kriisi
suhtuda kui käesolevasse ja
rahunemine tuleks viia suurettevõtete tasandile. Kunnus rõhutab
Valdur
Mikita
lingvistikasaaga panust meie
keskkonnateadlikkusse,
armastust armetu vastu, mis on inimesi pannud tarbimist eitama
ja väärtustama olemasolevat. Tomberg
lõpetab
vestlusringi
tuntud sõnadega: “Võtsime planeedi laenuks oma lastelt, mitte ei
pärinud vanematelt.”
Sel
kaunil suvepäeval antakse välja ka aasta
kirjaniku tiitel, mille pälvib seekord Andrei Hvostov oma raamatu
“Kirjad Maarale” eest. Teoses Hvostov küll omapoolset
tulevikunägemust ei esita, ent püüab ette aimata küsimusi, mille
tema lapselaps talle sajandi keskel esitada võiks.
Mihkel
Kunnus kommenteerib,
et see suvine kirjandusfestival püüab elus hoida seda vaimu, mis
tegi suureks A.H. Tammsaare: meid huvitab inimene, vaim ja eesti
kultuur. Hvostovi “Kirjad Maarale” liigub just selles
süvahoovuses. Teos pole küll rangelt võttes ilukirjanduslik, aga
see on kirjutatud verega ja puudutab laiemalt olulisi teemasid, üks
keskseid neist on soo- ja rahvusküsimus. Hvostovi “ümberlõikamine”
on saanud põlvkondi ületavaks protsessiks - ta on veel ise Hvostov,
aga poeg on juba eesti nimega ning nüüd on jõutud lapselaps
Maarani, tuleviku Maarani, kellele on jäetud dokument ühest
sügavalt inimlikust katsumusest. Valgetes
pükstes pisut morni olemisega Hvostov teatab, et tema elab
matriarhaadis, mis on väga mugav ning soovitab seda ka teistele.
Krista
Piirimäe, kes minu kõrval istub, leiab, et “Kirjad Maarale” on
rohkem publitsistika kui ilukirjandus, Hvostov analüüsib seal oma
suhteid naistega ja tema meelest teos võitu ei vääriks.
Kirjanik
Peeter Helme, kes ulmeteosega “Haakrist ja ajarelv” küll
valituks ei osutu,
kirjeldab
oma
raamatut
kui
ühe maailma groteskset
kunstipärast
kujutlust,
klišeede
klišeed,
provokatsiooni. Ta
nendib,
et lood on ohtlikud asjad, mis panevad meid uskuma väljamõeldisi,
mitte tegelikkust, samas need ühendavad meid. Hetkel Postimehe
peatoimetajana
töötav Helme
tõdeb,
et ega töö kõrvalt praegu
palju
aega lugeda ei ole, rääkimata kirjutamisest. Lohutuseks
anti Helmele pidulikult kätte ajamasinaga saabunud kiri Juhan
Liivilt, milles öeldi, et ajakirjandus on ajalik ja kaduv, aga
kirjandus pisut vähem ning paluti Peeter Helmel kirjanduse juurde
jääda.
Jumeka
esinemise teeb Kristiina Ehin. Muuhulgas loeb ta ette ühe pika
metafooridest koosneva luuletuse. Enne küsib ta publikult kelmikalt,
et arvake ära, millest on jutt. “See on armastus!” hüüab
Krista Piirimäe (mõtlen
sama, ent see oleks liiga lihtne). Õige vastus on reklaam. Kristiina
arvab, et maailm muutuks palju paremaks paigaks kui inimesed
loobuksid reklaamist. Ta küsib seltskonnalt, kas see oleks valmis
sellest
loobuma,
ka enesereklaamist. Seltskond just
ei
nõustu, iseäranis kirtsutab nina Vahur Afanasjev. Kristiina Ehini
sinine pitskleit, skandinaavialik ilu ja hooletu elegants on ju ka
luuletaja enesereklaam. Mul oleks kahju, kui seda glamuuri poleks.
Siis
aga talutab õbluke Kristiina Sensatsioonilise Kevadbändi mehed
talle saateks beatbox´i
mängima ning teeb vägeva etteaste, esitades kord ühes “Naised
Köögis” pundiga Ringvaatele improkorras paari tunniga praamil
koostatud laulu, mis kõneleb päevauudistest. Inimeste südamed
sulavad.
Õhtu
jooksul esinevad veel Kai Kask, Kertu Sillaste ning
debüütluulekogudega Berit Petolai ja Maarja-Liis
Mölder.
Mina
sauna ei jää. Võtan lapse ja otsustan Tartusse sõita. Pakun küüti
ka aktiivsele kultuuriürituste väisajale Helle-Viivi Tolgile, kes
jutustab terve tee oma kassist ja
nutijalgratastest,
millega
on mugav ühes kassiga ringi sõita,
sekka mälestame Marju Lepajõed ning varsti olemegi kohal.
Kristina
Viin
kirjanik,
kunstnik, usuteaduskonna tudeng
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar