Raul Oreškini kureeritud Voronja galerii XXII korterinäitusel "Sügis tuumavarjendis"

Kristina Viin, Kudrun Vungi, Kairo, Kärt Rebane. 

"Hing lendab koju", õli lõuendil 2018.

"Valgus", õli lõuendil 2018. 

"Paremäärmuslane ja vasakäärmuslane", söepliiats 2018.

"Sacred heart/ scared heart", segatehnika 2018. 

Kingitus hobimesinikule O. Pilvele.

Illustraatorid vol. 3

Mu elu on sama halb, aga ma olen õnnelikum

Minge näitust vaatama!

"Mu elu on sama halb, aga olen õnnelikum." Avatud detsembrini Aparaaditehase restoranis Tartus, Kastani 42. 

"Käes on aeg tuua rahva ette Delegatsioon K viies ülevaatenäitus pealkirjaga "Mu elu on sama halb, aga ma olen õnnelikum".

Delegatsioon K koosneb neljast Tartuga seotud naiskunstnikust: Kairo, Kristina Viin, Kärt Rebane ja Kudrun Vungi.

Kairo ütleb ise, et eelmiseks ülevaatenäituseks suutis ta lõpetada vaid kaks maali ja vaevles olmeängistuse käes. Vahepeal on ta saanud rohkem maatoitu, päikesepaistet ja L-türoksiini. Pilte valmis pauhti 12, mitme näituse jagu, paljud uutest ripuvad praegugi Ruhnu rahvamajas. Kairo tänab möödunud aastat metseeni eest, kellele kuulub lõviosa eksponeeritud töödest. Elagu!

Kristina Viin on jätkanud illustreerimistöödega, aga õppinud ka hulgaliselt võõrkeeli ja sukeldunud orientalistikasse. Delegatsioon K mullusel ülevaatenäitusel rippunud Kristina töö põhjustas Tartu kunstielumaastikul eelmise aasta lõpus pisitormi veeklaasis, sellise armsa ja nunnu. Saavutuseks saab lugeda seda, et Kristina tegi oma esimese ja eduka raamatuküljenduse.

Kärt Rebane on viimase aasta jooksul "pööraselt, hardcore'ilt, märatsevalt, katustlennutavalt edevalt ja kuulsust ihaledes" üheksast viieni tööl käinud, vanem õde ja tädi olnud, kanu toitnud, käe kipsi kukkunud ning mõned asjaarmastaja maalid teinud.

Kudrun Vungi elu on läinud möödunuga võrreldes ülesmäge. Kudrun surfab õnnelainel ja küllap kajastub see ka tema dekoratiivsetes, värviküllastes piltides. Õitseb õnn, õitseb armastus ja õitsevad kaunid naised lõuendil."

(Tekst: Kärt Rebane. toim).

Öö valgustab kui päev

"Öö valgustab kui päev"/ "The night is as bright as the day" Autoportree. Õli lõuendil 2017. 

Kui ma ütleksin: "Katku pimedus mind ja valgus mu ümber saagu ööks!"
Siis pimeduski pole pime su ees,
öö valgustab kui päev
ja pimedus on nagu valgus. 
(Psalmid)

Delegatsioon K näituse "Mu elu on sama halb, aga ma olen õnnelikum" avamine Tartus Aparaaditehases 7. oktoobril 2017. Fotod: Aare Pilv

Seksivad tudengid villastes sokkides

Supilinna Päevade raames toimunud näituse "Naised Supilinnas" jaoks tegin kiirkorras ühe mahehumoorika maali. Seksivad tudengid Supilinnas villastes sokkides. Ühe sõbra sõber saatis sõbrale maali peale kohe sõnumi: "Vanad ajad tulevad meelde. Ainult et voodit ei olnud, lihtsalt madrats." Selle pildi müüksin hea meelega ära.

Vanu leidpilte

Ühele illustraatorite raamatule pilte otsides leidsin vanast arvutist unustatud, poolikuid, avaldamata koolitöid kunstikooli ajast ja muidu naljakaid faile, mille asukohta isegi ei tea ja mis pole kusagil olnud.

üks kunagine koolitöö. eksisteeris vaid hetkeliselt.

mingi modell, koolitöö

koolitöö. modelleerisin ja valasin endale plastikust kiivri. 

koolitöö. suvepraktika botaanikaaias. 

pastellkriit. 

üks õlimaalikatsetus esimesel kursusel. ei teagi, mis selle mõte oli. 

                                                  Kasemaa

vist mingi bändi albumikaane jaoks tehtud. ei läinud käiku

üks õlimaalike

akrüülmaal

koolitöö

koolitöö 

koolitöö

proovisin oma tuttavaid-sõpru visandada

paekivist raiutud padi

koolitöö

kipsist malendite kavand. koolitöö. 

terrakotaingel. koolitöö. 

poolikuks ta jäigi. eksistentsiaalne ängistus. 

purskkaevu kavand. koolitöö 

koolitöö. monumendi savist kavand fotol. "Sünnitab iseennast"

"Sünnitab iseennast"

"Sünnitab iseennast"

Üks illustratsioon, mis ei läinud käiku. 

üks illustratsioon, mis ei läinud käiku 

Ühepildinäitus Physicumi galeriis

Ühepildinäitus
Physicumi galeriis
16. – 30. jaanuar 2017
Kristina Viin „Ma olen vaikne järv“

Kristina Viin on 1985. aastal sündinud Võrumaalt pärit kunstnik, illustraator ja luuletaja. Ta on lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli skulptorina. Õpingud EKA magistrantuuris jäid pooleli, praegu õpib ta Tartu Ülikoolis usuteadust ning kõrvalerialana Ida-Aasia kultuure ja keeli.

KV: „Kaasaegses kunstis on palju küsimusi, kriitikat ja valu. Kuna olen sellest kõigest (ka elus) pisut väsinud, püüan praegu maalides pigem vastuseid leida, kujutada positiivset – meelerahu seisundit ja ja mittedualistlikku kõiksusetunnetust näiteks. See maal ongi tehtud teadlikult väga hea tunde ja mõttega, positiivse energiaga töötades. Konkreetne visioon tekkis tegelikult läinud kevad-talvel jooga tunnis savasana – asendis täielikus meelerahus keset pimedat ruumi lesides. Tundsin ennast nagu vaikne, tasase pinnaga metsajärv niiskelt lõhnavade samblamätaste vahel. Niisiis püüdsin seda nägemust akrüülvärvidega lõuendile luua. Kuna olen suur metsa-armastaja, siis selline see siis saigi, pisut ka inspireerituna tiibeti tankadest. Mulle meeldis hea õpetaja ja religiooniloolase, klassikalise filoloogi Marju Lepajõe kommentaar maali kohta: „esimest korda ma näen, et naist on kujutatud totaalselt subjektina, mitte objektina.“ Nõnda ma püüdsin ka tõepoolest kujutada. Mida ma aga Marjule ei öelnud, kuid mis on tõenäoliselt ilmne – tegelikult polegi minu jaoks oluline, kas inimest markeerib pildil mees või naine. Maalil on inimene täiuslikus olemises, sugu pole oluline. Erootikaga pole siin suurt pistmist. See, et tegemist on naisega, on puhas juhus – sest ma ise olen naine. „
Maal „Ma olen vaikne järv“ oli esmakordselt eksponeeritud kunstirühmituse Delegatsioon K ühisnäitusel Tartu Genialistide klubis eelmise aasta sügisel ja pälvis tähelepanu sotsiaalmeedias seoses Tartu kunsti aastanäitusega 2016. Ühepildinäitus on sissejuhatuseks 2017 sügiseks kavandatud KV näitusele Physicumi galeriis.
Vaga vesi, sügav põhi.

Artikkel Tartu Postimehes. 

http://tartu.postimees.ee/3982977/zuerii-karm-otsus-toi-uehepildinaeituse

Täistekst:
 "Tasaselt voolanud Tartu kunstielujõgi muutus detsembri keskel üsna tormiliseks. Rahulolematuse põhjustas Tartu kunsti aastanäituse žürii karm otsus, mille tulemusel pääses vaatajate ette teoseid 59 kunstnikult. Näitusele soovis oma loominguga saada aga 96 autorit. Järellainetusena tekkis esmaspäeval Physicumi galeriis ühepildinäitus. Välja on pandud ainult üks teos – maal «Ma olen vaikne järv», mida žürii kunstimajas toimunud aastanäitusele vastu ei võtnud.

Ühepildinäituse taiese autor Kristina Viin valas jõulukuul oma kibeda pettumuse suhtlusmeedias välja ja avaldas seal ka teose repro.

Andekas mitmel alal

Ühepildinäituse autorit tutvustades tõi Physicumi galerii eestvedaja, Tartu ülikooli füüsikainstituudi direktor Jaak Kikas välja Kristina Viina andekuse mitmel alal: ta on akadeemilise hariduse poolest skulptor, tegutseb illustraatorina ja on avaldanud aastal 2014 luulekogu «Nõtkel elevandisammul».

Maali «Ma olen vaikne järv» korraldamist Physicumi galerii ühepildinäituseks põhjendas Kikas sellega, et teos on saanud palju tähelepanu, kuid on ka iseenesest mõjuv. «Ega see pilt päris üksikuks jää,» lisas ta. «Me oleme harjunud, et kunstinäitus toimub kompaktselt ühes ajas, sel on algus ja lõpp. Kristina ühepildinäitusele tuleb aga sügisel järg õige mitme pildina.»

Kristina Viin tegi enda sõnul teose «Ma olen vaikne järv» teadlikult väga hea tunde, mõtte ja positiivse energiaga töötades. Maalides püüab ta pigem vastuseid leida ja kujutada head, näiteks meelerahu ja mittedualistlikku kõiksusetunnetust, sest on elus ette tulevast kriitikast ja valust väsinud.

Kõnealuse pildi maalimisele eelnenud visioon tuli kunstnikul joogatunnis savasana-asendis täielikus meelerahus keset pimedat ruumi. «Tundsin ennast nagu vaikne, tasase pinnaga metsajärv niiskelt lõhnavate samblamätaste vahel,» kirjeldas ta. «Niisiis püüdsin seda nägemust akrüülvärvidega lõuendile luua.»

Silver Vahtre blogist

Kunstnik Silver Vahtre on üks neist peaaegu 40 kunstnikust, kelle tööd žürii Tartu kunsti aastanäitusele ei võtnud. Ta avaldas oma blogis Lahtiveeretaja 10. jaanuaril üsna krõbedalt kriitilise postituse, kus ta osutas aastanäituse kujunduslikele vajakajäämistele, aga ka sisulistele küsitavustele.

«Kas oleksin viitsinud kirjutada, kui mu tööd oleks näitusel väljas? Vaevalt. Kas oleksin sama kriitiline olnud? Ei ütle,» kirjutab ta blogis. «Igatahes ei tohiks grupp seltsimehi «Tartu kunsti aastanäitus 2016» nime all pakkuda administreeritud (lubatud ainult paberitega kunstnikule!), autorinäituse maiguga väljapanekut, selleks on neil vabad käed tervel jooksval aastal. Sellise nimega näitus peaks ju pigem näitama, mis asi on «tartu kunst».»

Kristina Viina ühepildinäitust kommenteerides ütles Vahtre eile, et see on muu hulgas hea selle pärast, et võib ehk anda aimu kunstimaja näituse etteantud formaadist, kujunduse laadist, millest žürii pidi lähtuma aastanäituse piltide valikul.

Galeriis veel üks näitus

Physicumi galeriis saab praegu vaadata ka üht täiesti erilaadset väljapanekut. «Tekkis idee, et füüsikainstituudi laborid võiksid oma kokkuvõtted aasta lõpuks teha sedapuhku kunstilises vormis,» selgitas direktor Jaak Kikas. «Žanriliselt on see näitus mitmekesine ja ulatub minimalismist realismini.»"

Raimu Hanson

Täiuslik kerajas inimene