pĂŒhapĂ€ev, 28. september 2008

Lugesin Aldous Huxley esseed "Taju uksed" (Vikerkaar 10/1991). 53. aastal manustas kirjanik indiaanlaste pĂŒha narkootikumi meskaliini, olles katsejĂ€nes psĂŒhholoogiliste uuringute tarbeks. Mitmete tajumuutuste seas pidas ta olulisimaks visuaalset tunnetust.

"Kaks lauda ja tool ĂŒhinesid, nagu mĂ”nes Braque'i vĂ”i Juan Gris' kompositsioonis, objektiivse maailmaga Ă€ratuntavalt seostuvaks natĂŒĂŒrmordiks, millel puudus sĂŒgavus, igasuguse fotograafilise realismi taotlus. Ma ei vaadanud oma mööblit mitte utilitaristina, kes peab istuma toolidel vĂ”i kirjutama laua taga, ega ka mitte fotograafina vĂ”i teadusliku kirjeldajana, vaid puhta esteedina, keda huvitavad ainult vormid ja nende suhted vaatevĂ€ljas vĂ”i pildiruumis. Kuid nii vaadates asendus see puht-esteetiline kubisti vaateviis millegagi, mida ma vĂ”iksin kirjeldada ainult kui sakramentaalset visiooni reaalsusest./.../Ma veetsin mitu minutit- vĂ”i olid need sajandid?- mitte lihtsalt neid bambusjalgu vaadates, vaid tegelikult need olles, vĂ”i, et olla tĂ€psem (sest "mina" ei olnud asjaga seotud, nagu teatud mĂ”ttes ka "nemad"), olles minu mitte-ise selles mitte-ises, mis oli tool."

"Roos on roos on roos. Kuid need toolijalad olid toolijalad olid toolijalad olid Miikael ja kĂ”ik inglid. /... /See oli van Gogh, ja pilt, mille kohal raamat avanes, oli "Tool"- see hĂ€mmastav portree "asjast iseeneses", mida hull kunstnik nĂ€gi iseĂ€raliku jumaldava jubedustundega ja lĂ”uendil pĂŒĂŒdis edasi anda. Kuid see oli ĂŒlesanne, milleks isegi geeniuse jĂ”ud osutus tĂ€iesti vĂ”imetuks. Tool, mida van Gogh nĂ€gi, oli ilmselt samasugune, nagu minu nĂ€htud tool. Ent kuigi vĂ”rreldamatult reaalsem kui tavalise taju tool, ei olnud tool tema pildil midagi rohkem kui fakti ebaharilikult vĂ€ljendusrikas sĂŒmbol. Faktiks oli olnud ilmutatud Seesugusus, pilt oli ainult embleem. Sellised embleemid on Asjade Olemuse tĂ”elise tundmise allikad, ja see tĂ”eline tundmine vĂ”ib aidata vaimu ette valmistada vahetuiks iseseisvaiks sĂŒvanĂ€gemisteks. Ja see ongi kĂ”ik. SĂŒmbolid ei saa kunagi olla asjad, mida nad esindavad, ĂŒkskĂ”ik kui vĂ€ljendusrikkad nad ka oleksid."

"Draperiid, nagu ma nĂŒĂŒd olin avastanud, on kaugelt rohkem kui abinĂ”ud mittekujutavate vormide tootmiseks naturalistlikesse maalidesse ja skulptuuridesse. Mida meie, teised, nĂ€eme ainult meskaliini mĂ”ju all, seda vĂ”ib kunstnik sĂŒnnipĂ€raselt nĂ€ha kogu aeg. Tema taju pole piiratud sellega, mis on bioloogiliselt vĂ”i sotsiaalselt kasulik. VĂ€ike osa Avara Vaimu teadmisest nĂ”rgub aju ja ego piiravast ventiilist mööda tema teadvusse. See on teadmine, et kĂ”igel oleval on oma seesmine tĂ€hendus. Kunstnikule nagu ka meskaliini kasutajale on draperiid elavad hieroglĂŒĂŒfid, mis esindavad mingil iseĂ€ralikul vĂ€ljendusrikkal viisil puhta olemise Ă€raarvamatut mĂŒsteeriumi. Isegi rohkem kui tool, kuigi vĂ”ib-olla vĂ€hem kui need tĂ€iesti ĂŒleloomulikud lilled, olid mu hallide flanellpĂŒkste voldid kĂŒllastunud "on-usest".

Ja viimaks kirjutab ta: "Kurja hulk, vĂ€itis Pascal, vĂ”iks tunduvalt vĂ€heneda, kui inimesed suudaksid Ă”ppida vaid vaikselt oma tubades istuma. MĂ”tisklejal, kelle taju on puhastatud, pole tarvis oma tuppa jÀÀda. Ta vĂ”ib kĂ€ia tegemas oma toimetusi, olles nii tĂ€ielikult rahuldunud nĂ€gemast asjade jumalikku korda ning olemast osa sellest, et tal iial ei teki isegi kiusatust anduda "maailma rĂ€pastele sepitsustele", nagu Traherne neid nimetas. Kui me tunneme, et oleme universumi ainulised pĂ€rijad, kui "meri voolab meie soontes... ja tĂ€hed on meie kalliskivid", kui me kĂ”iki asju tajume lĂ”pmatutena ja pĂŒhadena, siis mis pĂ”hjust vĂ”ib meil olla saamahimuks vĂ”i endaupitamiseks, vĂ”imuihaks, vĂ”i naudinguhimu sĂŒngemaiks vormideks"/...
/

Huxley lootis pĂ€rast droogi manustamist nĂ€ha vĂ”imsaid hallutsinatsioone, vĂ€rvikirevaid tulejugasid jne, kuid ei. Ta nĂ€gi neidsamu asju, mis olid varemgi ruumis, ent nendele lisanus sĂŒgavam tĂ€hendus, ta laskus nende olemusse.Ta nĂ€gi asjade taha. Siiski, vĂ€rviaistingud teravnesid peadpööritavalt. Tema teadvusesse oli toodud loendamatul hulgal peeneid vĂ€rvivarjundeid, mille suhtes tavainimene on pime. Ja Ă”hkas siis:"Inimese kĂ”rgesti arenenud vĂ€rvimeel on bioloogiline luksus, hindamatu vÀÀrtusega talle kui intellektuaalsele olendile, kuid tarbetu tema kui looma edasielamise seisukohalt."

Olles manustanud meskaliini, ilmutus Huxley'le kui kirjamehele visuaalkunstniku maailm. Ta teadvustas endale, kuidas vĂ”ib maalikunstnik asju vaadelda, neist mĂ”elda. Ometi pole see minu arvates alati nii nagu Huxley kirjeldas. Taju avardub ja kitseneb ikkagi perioodiliselt. Kunstnikke on ka "lĂŒhinĂ€gelikke". MĂ”nele maalijale on natĂŒĂŒrmordiga ĂŒhele poole saamine ĂŒlemine piir tema arengus.

Esseed lugedes mĂ”tlesin oma lapsepĂ”lve. Millega ma ometi tegelesin, kui olin laps? Teistega eriti ei mĂ€nginud, lugeda ma ka eriti ei armastanud, koolis lonkas ikka paar kolme teistele hinnetele jĂ€rele. Laisk olin ma ka. KĂ”blata ei viitsinud ning tuba koristada samuti mitte. Ma lihtsalt istusin. Kas siis puu otsas vĂ”i kiige peal. Ja nĂŒĂŒd sai mulle selgeks: MA VAATASIN. Ma tegelesin vaatamisega. Vaatasin inimesi, nende ilmeid, puid, loomi, mulda, vaatasin sitta ja tiigivett. Vaatasin enda ĂŒmber toimuvat ja enese sisse. Ma ei istunud niisama kĂ”ik need aastad. Ma töötasin end visuaalkunstnikuks. Kuigi ma seda ei teadnud. Ja "töötan" ikka veel ja veel rohkem, ma loodan.

Ma vaatan praegu ka pĂ€ris palju. Alati ei kaasne sellega sĂ”naline tĂ€henduste kĂŒlgekleepimine, visuaalne mĂ”tlemine vĂ”ib olla ka mittemĂ”isteline. Ja nagu Huxley kirjutas oma narkokogemusest: "Visuaalsed muljed on tugevnenud ja silm saab tagasi midagi sellest taju sĂŒĂŒtusest, mis oli omane lapsepĂ”lvele, mil meeltesignaal ei olnud vahetult ja automaatselt allutatud mĂ”istetele. Huvi ruumi vastu on vĂ€henenud ja huvi aja vastu langeb peaaegu nullpunkti." Nii see on. Tihti leian end ĂŒsna sĂŒĂŒdimatult lĂ€hedaloleva inimese nĂ€olappi uurimast, pean end suisa sundima neid mitte nii palju vahtima, et teisel imelik ei hakkaks. TĂ”esti, ma ei pruugi vaadeldavast midagi mĂ”eldagi, ma uurin teda lihtsalt kui visuaalset objekti.

Teisalt vĂ”in ise kohmetuks muutuda, kui tajun, et keegi mind liiga palju jĂ”llitab. Ikka mĂ”tlen, et ei tea, mis ta nĂŒĂŒd sepitseb. Enamasti tundub mulle, et kaasinimesed ei vahi mind veeranditki nii palju kui mina neid. Eile kĂ€isin kirjanike maja saunas Andra Teede sĂŒnnipĂ€eval. NĂ€iteks mulle tundus, et Aapo oli ainus, kes mind VAATAS, teised olid rohkem sĂ”nalises mĂ”istetemaailmas. Aga see on ka loomulik, et mĂ€rkasin teda inimesi vaatavat, sest ta oli seltskonnas peale minu ja Alberti ainus, kes tegeleb ka visuaalloomega. Aga Albert ei vaadanud sel ajal loomulikult enam midagi. Teised hakkasid mind VAATAMA alles siis kui olin leiliruumist vĂ€ljunud ja paljana ringi tolknesin. Kui olin ALASTI. Ning loomulikult ilmusid ka fotoaparaadid, naklased on ju kirglikud aktifoto austajad. Ja mitmetest said kohe hopsti visuaalkunstnikud. :)

NÔndaviisi.

Foto: Ilves

3 kommentaari:

ilves@metsas.ee ĂŒtles ...

ma nÀgin

ilves@metsas.ee ĂŒtles ...

vaatasin, et see ilmselt on jah parim nendest uksel-piltidest. mĂŒrane kĂŒll, aga mida kottpimedast ikka oodata. korraks mĂ”tlesin, et sobiks raamatukaaneks, aga kirju ei oskaks enam kuhugi paigutada.

Kristina Viin ĂŒtles ...

Oo! Raamatukaaneks... miks mitte. Aga sel juhul vÔiks ju seda musta pinda photoshopis juurde kasvatada, et figuur ise vÔtaks vÀhem ruumi.

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.