laupÀev, 27. september 2008

MĂ”nd ilu, hĂ€mmastavat peent ja kurba hing leiab, ilma et ta ĂŒldse otsiks...
Eile sĂ”itsime Mehisega jalgratastega mööda emajĂ”e luhaÀÀri ja sĂŒgisesi teid, kaasas termosetĂ€is teed rummiga. Jorutasime "RĂ€ndaja Ă”htulaulu" ja muid viisijupikesi, pĂ€ike paistis, lehti langes, lasksime soojal sĂŒgispĂ€eval end emmata.

MÔni hetk on elus liiga ilus, et suudaks seda vÀlja kannatada. MÔni ilu teeb haigeks. Siis ei teagi, mida kÔige selle iluga peale hakata, kas nutta vÔi naerda, hulluda, vaikida vÔi karjuda. Ja maailmas pole muud kui vaid see hetk, see joovastus. KÔik need sÔjad ja koolitulistamised ja majanduslangused on mingite totrate töllide vÀljamÔeldised. Neid pole olemas.

NĂŒĂŒd istun taas arvuti taga ja mĂ”tlen, et blogipidamine on kĂŒll kĂ”ige mĂ”ttetum asi maailmas, millele oma aega kulutada. Jah, praegu tundub mulle nii. Kuid miks ma seda kirjutan? KĂŒllap on see mulle millegipĂ€rast ikkagi vajalik.

1 kommentaar:

Kristina Viin ĂŒtles ...

Ma ei ole hipi. ;)

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.