Kristina Viin on 1985. aastal sündinud Võrumaalt pärit kunstnik, illustraator ja luuletaja. Ta on lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli skulptorina. Õpingud EKA magistrantuuris jäid pooleli, praegu õpib ta Tartu Ülikoolis usuteadust ning kõrvalerialana Ida-Aasia kultuure ja keeli.
KV: „Kaasaegses kunstis on palju küsimusi, kriitikat ja valu. Kuna olen sellest kõigest (ka elus) pisut väsinud, püüan praegu maalides pigem vastuseid leida, kujutada positiivset – meelerahu seisundit ja ja mittedualistlikku kõiksusetunnetust näiteks. See maal ongi tehtud teadlikult väga hea tunde ja mõttega, positiivse energiaga töötades. Konkreetne visioon tekkis tegelikult läinud kevad-talvel jooga tunnis savasana – asendis täielikus meelerahus keset pimedat ruumi lesides. Tundsin ennast nagu vaikne, tasase pinnaga metsajärv niiskelt lõhnavade samblamätaste vahel. Niisiis püüdsin seda nägemust akrüülvärvidega lõuendile luua. Kuna olen suur metsa-armastaja, siis selline see siis saigi, pisut ka inspireerituna tiibeti tankadest. Mulle meeldis hea õpetaja ja religiooniloolase, klassikalise filoloogi Marju Lepajõe kommentaar maali kohta: „esimest korda ma näen, et naist on kujutatud totaalselt subjektina, mitte objektina.“ Nõnda ma püüdsin ka tõepoolest kujutada. Mida ma aga Marjule ei öelnud, kuid mis on tõenäoliselt ilmne – tegelikult polegi minu jaoks oluline, kas inimest markeerib pildil mees või naine. Maalil on inimene täiuslikus olemises, sugu pole oluline. Erootikaga pole siin suurt pistmist. See, et tegemist on naisega, on puhas juhus – sest ma ise olen naine. „
Maal „Ma olen vaikne järv“ oli esmakordselt eksponeeritud kunstirühmituse Delegatsioon K ühisnäitusel Tartu Genialistide klubis eelmise aasta sügisel ja pälvis tähelepanu sotsiaalmeedias seoses Tartu kunsti aastanäitusega 2016. Ühepildinäitus on sissejuhatuseks 2017 sügiseks kavandatud KV näitusele Physicumi galeriis.
Vaga vesi, sügav põhi.
Maal „Ma olen vaikne järv“ oli esmakordselt eksponeeritud kunstirühmituse Delegatsioon K ühisnäitusel Tartu Genialistide klubis eelmise aasta sügisel ja pälvis tähelepanu sotsiaalmeedias seoses Tartu kunsti aastanäitusega 2016. Ühepildinäitus on sissejuhatuseks 2017 sügiseks kavandatud KV näitusele Physicumi galeriis.
Vaga vesi, sügav põhi.
Artikkel Tartu Postimehes.
http://tartu.postimees.ee/3982977/zuerii-karm-otsus-toi-uehepildinaeituse
Täistekst:
"Tasaselt voolanud Tartu kunstielujõgi muutus detsembri keskel üsna tormiliseks. Rahulolematuse põhjustas Tartu kunsti aastanäituse žürii karm otsus, mille tulemusel pääses vaatajate ette teoseid 59 kunstnikult. Näitusele soovis oma loominguga saada aga 96 autorit. Järellainetusena tekkis esmaspäeval Physicumi galeriis ühepildinäitus. Välja on pandud ainult üks teos – maal «Ma olen vaikne järv», mida žürii kunstimajas toimunud aastanäitusele vastu ei võtnud.
"Tasaselt voolanud Tartu kunstielujõgi muutus detsembri keskel üsna tormiliseks. Rahulolematuse põhjustas Tartu kunsti aastanäituse žürii karm otsus, mille tulemusel pääses vaatajate ette teoseid 59 kunstnikult. Näitusele soovis oma loominguga saada aga 96 autorit. Järellainetusena tekkis esmaspäeval Physicumi galeriis ühepildinäitus. Välja on pandud ainult üks teos – maal «Ma olen vaikne järv», mida žürii kunstimajas toimunud aastanäitusele vastu ei võtnud.
Ühepildinäituse taiese autor Kristina Viin valas jõulukuul oma kibeda pettumuse suhtlusmeedias välja ja avaldas seal ka teose repro.
Andekas mitmel alal
Ühepildinäituse autorit tutvustades tõi Physicumi galerii eestvedaja, Tartu ülikooli füüsikainstituudi direktor Jaak Kikas välja Kristina Viina andekuse mitmel alal: ta on akadeemilise hariduse poolest skulptor, tegutseb illustraatorina ja on avaldanud aastal 2014 luulekogu «Nõtkel elevandisammul».
Maali «Ma olen vaikne järv» korraldamist Physicumi galerii ühepildinäituseks põhjendas Kikas sellega, et teos on saanud palju tähelepanu, kuid on ka iseenesest mõjuv. «Ega see pilt päris üksikuks jää,» lisas ta. «Me oleme harjunud, et kunstinäitus toimub kompaktselt ühes ajas, sel on algus ja lõpp. Kristina ühepildinäitusele tuleb aga sügisel järg õige mitme pildina.»
Kristina Viin tegi enda sõnul teose «Ma olen vaikne järv» teadlikult väga hea tunde, mõtte ja positiivse energiaga töötades. Maalides püüab ta pigem vastuseid leida ja kujutada head, näiteks meelerahu ja mittedualistlikku kõiksusetunnetust, sest on elus ette tulevast kriitikast ja valust väsinud.
Kõnealuse pildi maalimisele eelnenud visioon tuli kunstnikul joogatunnis savasana-asendis täielikus meelerahus keset pimedat ruumi. «Tundsin ennast nagu vaikne, tasase pinnaga metsajärv niiskelt lõhnavate samblamätaste vahel,» kirjeldas ta. «Niisiis püüdsin seda nägemust akrüülvärvidega lõuendile luua.»
Silver Vahtre blogist
Kunstnik Silver Vahtre on üks neist peaaegu 40 kunstnikust, kelle tööd žürii Tartu kunsti aastanäitusele ei võtnud. Ta avaldas oma blogis Lahtiveeretaja 10. jaanuaril üsna krõbedalt kriitilise postituse, kus ta osutas aastanäituse kujunduslikele vajakajäämistele, aga ka sisulistele küsitavustele.
«Kas oleksin viitsinud kirjutada, kui mu tööd oleks näitusel väljas? Vaevalt. Kas oleksin sama kriitiline olnud? Ei ütle,» kirjutab ta blogis. «Igatahes ei tohiks grupp seltsimehi «Tartu kunsti aastanäitus 2016» nime all pakkuda administreeritud (lubatud ainult paberitega kunstnikule!), autorinäituse maiguga väljapanekut, selleks on neil vabad käed tervel jooksval aastal. Sellise nimega näitus peaks ju pigem näitama, mis asi on «tartu kunst».»
Kristina Viina ühepildinäitust kommenteerides ütles Vahtre eile, et see on muu hulgas hea selle pärast, et võib ehk anda aimu kunstimaja näituse etteantud formaadist, kujunduse laadist, millest žürii pidi lähtuma aastanäituse piltide valikul.
Galeriis veel üks näitus
Physicumi galeriis saab praegu vaadata ka üht täiesti erilaadset väljapanekut. «Tekkis idee, et füüsikainstituudi laborid võiksid oma kokkuvõtted aasta lõpuks teha sedapuhku kunstilises vormis,» selgitas direktor Jaak Kikas. «Žanriliselt on see näitus mitmekesine ja ulatub minimalismist realismini.»"
Raimu Hanson
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar