kolmapäev, 25. jaanuar 2017

Märkmeid



Leid Buddhist Humor´i lehelt. Kommentaar: "And don´t look back!"




Mu nelja-poolene laps küsis täna, kas ma tean, mis tähendab "what to do now?", ning vastas ise, et see tähendab "mis nüüd teha?" Siis hakkasin teda küsitlema ning selgus, et kutt teab palju rohkem, kui ma arvatagi oskaksin. Küsisin temalt inglise keeles värve, kehaosi, loomi, ilmastikunähtusi, köögivilju, pereliikmeid ja kõiksugu muidu üldtuntumaid asju ning suureks üllatuseks oskas ta enamusi ka tõlkida, lasi nagu varrukast. Laps on ise multikaid vaadates kuuldu endale eesti keelde pannud. See põlvkond saab keele ikka väga kiirelt kätte ja paistab, et et ei lähe palju aastaid, kui poiss minust ette jõuab. Ehk peaks siis huvi pärast nt prantsuskeelseid multikaid ette söötma - et mis sealt tuleb. :-)

16 January at 06:46 PM

Kõike, mida sa ütled, võidakse kasutada sinu vastu. "Nii, emme, kui sa mulle arrutit ei anna, siis... mine nüüd sinna vannituppa ja mõtle järele! Sa pead sõber olema! See ei ole sinu arrut!"

https://www.youtube.com/watch?v=VRHGhsPNbrM

Kuulasin nüüd ka Lepajõe kõne ära, on tõesti jälle nii hea kõne. "Kui aga koole ei rajata, on issanda ristisurm mõttetu." Enne seda kuulasin üht filosoofi, kus oli aga nii palju vahtu, et midagi ei saanud aru, kuhu ta siis õieti sihtis. Kommenteeriksin Lepajõe ettekannet Dhammapadaga: "Kasututest sõnadest kokkupandud tuhandest kõnest on parem üksainus kasulik sõna, mille kuulamine rahustab. Kasututest sõnadest kokku pandud tuhandest luuletusest on parem üksainus luuletus, mille kuulamine rahustab." Tõesti hea ja mõnus kuulata. Ilmus viimases Akadeemias ka.

Unerežiim on segamini, juba mitu ööd olen uinunud kella viie paiku. Laps on vanaema juures, minul on sess, aga niipalju mõttetut uimerdamist ja jampsimist tuleb sinna vahele, et leida asendustegevusi, et mitte tegeleda sellega, mida PEAB. Eile tegin silmad lahti kell kaks päeval ja korraks nägin päikesevalgust läbi kardinate helkimas. Siis aga uinusin taas ja ärkasin uuesti kell neli. Päikese asemel paistis tänavavalgustuslamp hämarduvas taevas. Ja praegu, peaaegu kell pool viis öösel pole tunnetki, et peaks magama minema. Religioonifilosoofia, Pauluse tõlgendused ja hunnik muud kraami. Pimedus, pimedus, pakane...




„emmekene-emmekene, too mulle õuna!.“ „mine võta ise köögist.“ „oo, ei jõua, kõht on nii täis.“ emme (muigab. paistab, et õuna veel mahub): „ma toon siis.“ laps, ohates: „no olgu, no too siis.“



25 December 2016
arstile oma muret kurtes tuleb meil mõnikord oma valu kirjeldada, et saaks täpsemat diagnoosi määratleda. valu on mitmesugust: on näriv valu, tume valu, torkav valu, tugev valu, pigistav valu, spastiline valu, äge valu, häiriv valu, hingemattev valu, terav valu, kiirgav valu, kõrvetav valu... hingevalu, südamevalu, kaotusvalu, solvumisvalu... soovin, et kellelgi seda valu ei oleks. kui siis ainult seda õrna, hella ja magusat... aga ainult õige pisut. rahulikku aega! <3
Jõulu eelõhtu kodus. Täna jõudsime konsensusele, et armastus on jõuluvana. Objekt väike a. Nii nagu naine või mees võib olla kuitahes tark, seksikas, ilus ja hea, aga kui temas ei jää meie jaoks midagi müstilist, tabamatut, hoomamatut, nii et me usuksime temasse, nagu lapsed usuvad jõuluvanasse, siis jääb sellest väheks. Nagu ka religioon, mille võlu seisneb teaduslikult tõestamatutes müsteeriumites ja sakramentides. Nõnda leppis ka Linnart sellega, et jõuluvanal oli habe nööriga, aga ta ei esitanud kordagi argumenti, et tal võiks olla seost onu Valpriga, kes külas oli. Kui Laura ütles Linnartile, et mine vaata aknast, kuidas jõuluvana minema lendab, Linnart selle järele täies usus kohe jooksis. Valper oli varsti tagasi ja hoopis teine.
  Armastuse kehastus Jõulu-Valper. Viimasel momendil selgus, et meil ei ole habet ja enam kuskilt ei saa. Siis leidsin kapist villase lõnga rulli ja lõimisin ja lõikusin selle kiiresti habemeks.


Poliitkorrektne jõulupuu. Vähemalt budism, kristlus ja maausk on esindatud.


Mul tulevad jõulud hantlite, võimlemise ja Uue Testamendi tekstidega. Ühedki püksid ei lähe enam jalga, pole kunagi varem nii järsku nii palju pekki kogunud kui nüüd järsku hiljaaegu. See on kõik väga naljakas - tantsida hantlitega raadiost tulevate jõululaulude saatel. Puhas eneseiroonia.


Palupõhja glasuur

19. detsember


 Jüri, Linnart, Aare





üks tore kompliment tänases päevas, m. lepajõe minu viimatise maali kohta, mille all hulganisti teemat oli: „esimest korda ma näen, et naist on kujutatud totaalselt subjektina, mitte objektina.“

Elu on nii tihe. Just meenus, et mul on eilsest hommikust pesu masinas. Aare läks eile lapsele lasteaeda järele ja hakkas seal lapse saapaid jalga panema. Minul oli õhtuni digitaalse maali tund ja läksin sealt otse kooli peole. Sinna ilmus Aare üleni karmusena, nagu oleks lõkkeõhtult tulnud keset talve. Ütles, et oli enne lasteaeda minekut põleval ahjul siibri kinni pannud ja terve elamine oli tossu täis. Me oleme mõlemad pisut väsinud vist, kaks hajameelset vaimuinimest n-ö.
Usuteaduskonna jõulupeol pani Linnart kõvasti tantsu tädi Anuga ja tegi igasugu mustkunstitrikke. Tõeline seltskonnahing. Tädi Anu teadis, ka, mida tähendab abrakadabra. Emme ei teadnud. Hiljem, kui pidulist tõukeratta peal, üks ühelt, teine teiselt poolt koju tirisime, jõudis kutt vahepeal veel lume sisse O-sid ja A-sid ning L-e joonistada ning muudkui pärida: mis selle tädi nimi oli, kellega ma tantsisin? Ahaa, Anu. Mis selle onu nimi oli, kellega ma abrakadabra tegin? Ahhaa, Siim. Mis selle teise onu nimi oli?... Siiamaani magab nüüd.


Valik minu uusi tekste Värskes Rõhus.

Käisin täna Veljestos magamas kahe loengu vahel. Aju on nii üles erutatud, et öösel ei saavutanud hetkekski uneseisundit. Päris magus uni oli pärast uimase peaga koristamist. Sain just seltside mõttest aru - hea turvaline koht, kus võiks käia loengute vahel õppimas ja vajadusel ka magamas, ise endale odavat kohvi tegemas, mitte kohvikutes pillamas. Mnjaa...



Sünnipäev Veljestos


Peeter ja Aare. Konservatiiv ja vasakliberaal kõrvuti koos. Väidetavalt nad ei maga, vaid mõtlevad. 

kuskilt tuli see, me kumbki Aarega ei tea, kust: sääsk on üks tühisemaid ja vastikumaid olendeid maailmas. keegi teda ei armasta. mis võiks olla küll tema olemasolu mõte? järelikult peab teda keegi ikkagi armastama. järelikult on jumal olemas.

 
"Veel üks tendents, mida ma olen märganud: kunst tahab meeldida. Tahab meeldida ajakirjanikele, sest nemad kirjutavad. Tahab meeldida poliitikutele, sest nende käest tahetakse raha. Tahab meeldida publikule, sest tahetakse täis saale. Tahab meeldida kolleegidele, sest tahetakse kuuluda seltskonda. Aga meeldida tahtmine on just nimelt see, mida kunst ei peaks tegema. Kunst peab raputama, mitte tahtma meeldida. See kõik teeb kunstist mingi fake mulli ja ka midagi väga kodanlikku."
(Belgia teatritegelane Frie Leysen intervjuus Laur Kaunissaarele ajalehes Tsoon nr 7)



uhh. ei oskagi midagi arvata. inimesena olen veidrik, tuleb välja, et kunstnikuna olen ka veidrik. kui see maal, mis mul taustapildiks on, sisemiselt sügavalt läbitunnetatud asi, tartu kunstnike suure ülevaatenäituse valikusse ka ei mahu, on asi ikka väga veider. mingit väljakuulutatud keskset kontseptsiooni ei ole ja ka seda, et ainult kaasaegse kunsti peavoolu trende taga aetakse. liiga alternatiivne. ja kui ma selle asemel näen 2 päevaga üles visatud plärakat, tekib minu silme ette suur küsimärk. noh tõesti, peavoolu ei järgi, trende taga ei aja, kontorites kohvi joomas ja sõbrustamas ei käi. veider.

Kommentaare ei ole:

      Johannes Klimakusest, “Vooruste redelist”, pisarate annist ja armastusest   Kristina Viin           Õigeusu müstiline te...