Rafael
Mul sõidavad siin rongid.
Paar igatsevat vilistust ja mürin,
siis jälle vaikus, õrnroheliste lehtede sillerdus vaid.
Keedan vastu hommikut paar muna, siis väike puder, palju vett.
Ja palved. Viimasest joomingust on olemine veel habras.
Saatsin piiskopile sõimukirju, näppisin üht naist.
Selle joomingu käigus läksin viie inimesega tülli.
Üks sõimab mind saatanaks, raisk. Tunnen süüd,
ei tunne süüd. Ma ise kannatan selle all kõige enam.
Mul on oma enesekesksusest enamvähem kogu aeg süda paha.
Inimesed arvad, et olen paha, aga Jumal, minu Jumal seda nii ei näe.
Jumal on mu arm, mu ainus, Püha Vaim! Ja siis veel tema.
Millised on ta silmad, kui ta näeb, et olen jälle purjus!
Olen üksi, üksi, nii kohutavalt üksi!
Kogudust mul enam pole. Raisk! Ja mis munk ma ka olen.
Aga nüüd aitab, üks väike kohv ja siis hakkan Masingut lugema,
istun oma laua taha nagu vana Masing ise. Voh nii. Jeremija!
Või vahiks enne veidi porri? Ahh, lähen vaatan, mis sõbrad teevad,
Joakim ja tema naine.
Nemad on ometi täiskasvanud inimesed.
*
Anton
Ma ei tea, mida nüüd teha. Kas rääkida oma naisele või ei?
Ah, me teeme Lolaga nädalase moratooriumi. Külmutame oma õnne.
Ainult mõneks ajaks, ei saa ju niimoodi seljataga petta!
Aga ma olen nii armunud. Mu kullake! Tahaks pista oma pea su häbemeluule,
puhata seal, suudelda su põlve, raseerida häbet. Mu lepitus. Kuidas sa võtsid mind vastu,
võtsid mu kaissu, kui olin sisemiselt verest tühjaks jooksmas,
nii mõttetu näis kõik. Vein voolas sinu säärimööda alla, selle suudlesin kõik ära.
Väljastpoolt näib see meie lugu nii õudne, võib-olla ei lastagi meil siin linnas elada.
Peame kolima Haapsallu, ostma väikse maja vaatega merele. Aga seestpoolt,
seestpoolt on see kõik nii ilus, seda pole võimalik seletada, mis meid seob.
Me ei pea isegi rääkima. Me peade kohal kiherduvad erilised antennid,
värvilised hellad tundlad, kosmilised krimblid, millega haistame teineteisest kõik.
Ahh, kui magus sa olid eile tagant, mu õrn hirveke! Millal sa juba kirjutad?
Aga ma ei saa sellest kõigest oma naisele rääkida,
ma tean, et ta saab väga haiget.
esmaspäev, 30. aprill 2018
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Johannes Klimakusest, “Vooruste redelist”, pisarate annist ja armastusest Kristina Viin Õigeusu müstiline te...
-
Autorist Kirjanik Lao She Kodanikunimi Shu Qingchun Sündis 3. veebruaril 1899. aastal Pekingis vaesunud mandžu aadliku, keisri kaar...
-
Lugesin Aldous Huxley esseed "Taju uksed" (Vikerkaar 10/1991). 53. aastal manustas kirjanik indiaanlaste püha narkootikumi meskal...
-
Ehk hullus ja arutus. Käisime PARAlastega, no tegelikult üsna eakate härradega Tamperes näitust avamas. Vastuvõtt oli võrratu- palju süüa, p...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar