neljapÀev, 20. jaanuar 2011

MÔnikord

MĂ”nikord tĂ”mbun nii enesesse, nagu oleksin justkui musta sulapigina reaalsusest vĂ€lja voolamas. Kuhugi mÀÀramatusse. Umbes nĂ€dal aega olin nĂ”rk ja tĂ”bine. Teine ja varsti kolmaski nĂ€dal on möödumas koduselt oma asju nokitsedes ja muretsedes. UnerĂŒtm on ka sassis. Öösel joonistan oma pooleliolevaid töid ja illustratsioone ja olen internetist sĂ”ltuvuses, siis jĂ€lle ei suuda otsustada, millist raamatut pooleliolevate vĂ”i veel alustamata olevate vahel tĂ€pselt lugeda tahan, millisel teemal peaksin end harima. PĂ€rastlĂ”unal tuleb uni peale. Istun justkui oma elu malelaua taga, pĂ€ev tĂ”useb ja pimeneb, ega suuda ikka Ă”iget kĂ€iku vĂ€lja mĂ”elda.
 Inimestega suhtlemine on tundub vĂ€sitav. Korterikaaslastega muidugi lobisen, aga see on kuidagi orgaaniline ja enesestmĂ”istetav. Tegelikult tahaksin suhelda kĂŒll, aga vĂ€hestega. Aga ĂŒhed on Tallinnas ja teised armsad Taimaal reisimas ja RĂ€pinas ja eiteakus ja kolmandal- neljandal on lihtsalt kiire elu vĂ”i olen lasknud neil nii kaugeks jÀÀda, et justkui ei tahagi ennast jagada. Ja kes siin Tartus nii vĂ€ga ongi- vĂ€hesed on jÀÀnud, vĂ€hesed, aga vĂ€ga kallid. Ja siis ringkond vĂ€hem tuttavaid meeldivaid vĂ”itluskaaslasi, kellele pigem eemalt pöialt hoian. Olen suur pidudel kĂ€ija, armastan pidusid, veini ja napsu, nĂŒĂŒd ei ole juba mĂ”nda aega eneselegi ĂŒllatuseks pĂ€he tulnud, et ennast mĂ”nele ĂŒritusele kohale vedada vĂ”i vĂ€hemalt Genklubissegi sisse pĂ”igata.
Igatsen EmajĂ”e ÀÀrde, nende Supilinna paplite alla, mida tĂ€nasel pĂ€eval Ă€hvardatakse maha raiuda. Aga ka selline kĂ€ik nĂ€ib hirmutav. PĂ€rast pikka aega avalikust ruumist eemal olemist hakkan kogelema kui keegi mind kĂ”netab, Ă”hk lĂ”ikab nahasse haavad ja silmad paistavad lĂ€bi. Aga tuleb minna. Õnneks on mul raamatukogus tĂ€htaeg juba nĂ€dal aega möödas, see on nĂŒĂŒd kĂŒll piisav stiimul oblomovlusest vĂ€ljumiseks.
Ilmselt tulevad peagi kiired ajad. Siis pole mahti niimoodi uneleda. Adrenaliini on vaja. Elada, vĂ”idelda ja surra. Ja elada. Reedel sĂ”idan Tallinna. Tuiskan nĂŒĂŒd...

MĂ”nus! KĂ€isin ka nĂŒĂŒd ĂŒle mitme pĂ€eva pĂ€evavalges vĂ€ljas. TĂ€itsa valgustumise tunne kohe. :) EmajĂ”e kĂ”ige tagumises rannas polnud ĂŒhtki jalajĂ€lge ega inimest ja lumi oli  perseni. Soe, puhas, valge.

Kommentaare ei ole:

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.