esmaspÀev, 23. veebruar 2015

Mul tekib Ă”ud kui sĂ”idan Tartus rattaga linnupeletite alt mööda. Kas inimesed ei mahu enam lindudegagi koos elama? Mind isiklikult pole hakikisa kunagi hĂ€irinud, pigem on selles mingi iselaadne vĂ”lu. Kunagi olid kĂ”ik tĂ€navad hobuserooja tĂ€is, kedagi ei hĂ€irinud. NĂŒĂŒd ei vĂ”i isegi pargipingil linnusitta nĂ€ha. Isegi koertel on juba kaelarihmad, mis annavad elektrit nii kui ta haukuda maldab. Kelleks inimesed endid Ă”ieti peavad? Peaks Ă€kki mĂ”nele kodanikule kah kohe elektrit andma nii kui ta laulda proovib vĂ”i liiga julgelt kusagil sĂ”na vĂ”tab? See on nii nagu antidepressantidegagi, kĂ”ige tundlikumad tehakse tuimaks, et ĂŒhiskond saaks vĂ”imuhierarhia tippude soovide jĂ€rgi toimida. Tahaks minna maale elama, kasvatada kĂ”ik ise, valmistada kĂ”ik eluks vajalik ise- kuid see on pelgalt ilus unenĂ€gu, eskapism, reaalsuse eest ei pÀÀse. KĂ”ik inimesed vĂ”iksid pöörata oma pilgud looduse poole, selle asemel, et mingi jampsiga tegeleda.

24.09.2014



Kommentaare ei ole:

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.