Kultuuriklubis Promenaadiviis, aadressil Ülikooli 1, on 12. märtsini avatud Sven Antsoni näitus "Projektsioon pasuna ja redeliga". Antsoni elulugu on kirju. Tartu hipiringkondades liikunud Antson on paljude muude ametite kõrval töötanud näiteks Jaan Toominga stuudiost välja kasvanud Lasteteatri näitlejana, kitarristina erinevates bändides, puidurestauraatorina ERM-is , masinakirjutajana TRÜ käitumishäirete laboris ja nii nagu ta oma näituse kaaskirjas vaimukalt ütleb: ka kalevipojana Soomes. Sealsamas lisab kunstnik, et aastal 2008 tegi ta lõpu alkoholiga ning asendas selle maalimisega. Ise nimetab ta ennast kunstihariduse puudumise tõttu tagasihoidlikult asjaARMASTAJAKS.
Justnimelt asjaARMASTAJA ta ongi. Kuid seejuures kindlasti mitte amatöör. Antson on täiesti väljakujunenud kunstnik, ta maalib oskuslikult ning tema teosed on valminud silmnähtavalt suure armastuse ja naudinguga. Neis peegeldub kirg maalimise enda vastu. Niisugune väheambitsioonikas tõepoolest „asja (st. maalimist) armastav“ kunstiviljelemine on kaasaegses projektipõhises kunstimaailmas pigem haruldane. Kunstnikud rabelevad enest uusi ideid välja pressides taotlusi kirjutada, et olla kunstnikud, et püsida skeenel.
Sven Antsoni maalid on valminud seevastu meditatiivses rahus. Tema pildid on naivistikud, neis on tunda mõjutusi näiteks Navitrollalt, Rousseau´lt, Toomas Vindilt. Rõõmsale koloriidile vaatamata on Antsoni töödes metafüüsilisele maalile iseloomulik terav valguse ja varju kontrast ning müstiline atmosfäär. Kujutatud õhustik kaldubki pigem maagilisse realismi, psühhedeeliasse, Lewis Carrolli „Alice Imedemaal“ fantastilisse maailma. Antsoni maalid sobiksid suurepäraselt ka lasteraamatuid illustreerima. Õigupoolest ongi kunstnik joonistanud kümme aastat pilte ajakirja „Kodukiri“ lasteleheküljele. Antsoni maalidel on alati soe aastaaeg, suvi, kevad, või sügise algus. Teoses nimega „Blues“ valitseb suisa lõunamaine ilm. Saviseintele, puudele ja kaevule paistab sumesoe hispaania valgus. Pealtnäha samasugune sume õhtu on maalil „Augustiöö“- suured laternatevalguses pallikujulised puud Supilinna jõeäärt meenutaval promenaadil, puude taga kõrgub aga tundmatu lipuga riigihoone, ülal paisumas apokalüptiline ähvardav pruun pilvemass.
Pehmed vormid, kirkad toonid ning lapselikult stiliseeritud konnad, tiigrid, jänesed ja kakukesed jutlustavad maailma imelisust ja zenbudistlikku rahu, ometi on neis tunda ka eluraskust- kunstnik on oma töödesse sublimeerinud kogu oma olemuse, ka viinavea, nii nagu ta oma näituse „Projektsioon pasuna ja redeliga“ juurde kuuluvas kaaskirjas tunnistab. See on suur võit.
„Promenaadiviies“ on väga hea näitusepind, kunstiteosed on hästi valgustatud veini- või kohvitassi juures on hea õdusas keskkonnas pilte vaadata. Kahjuks on tegemist aga suhteliselt kinnise klubiga, kord on uks avatud, teinekord mitte, sisse pääsemiseks peab koputama aknale, et avataks kiibiga suletud uks. Eks minge ja proovige õnne!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar