Lommaaž

häbelik ja häbematu
häbetav ja häbras
hüvitav ja hüübimatu
hümar, hürmav, hüll

Edukale esietendusele järgnenud mitmepäevane äfterpartii on nüüdseks möödas. Jättes kõrvale muud hullused ja arutused, päädis mu päädpööritav tormijooks Karlova Õigeusu Kirikus. Lõkke ääres anti külluslikult süüa ja juua. Süütasin õlilambid ikoonide ees. Siis, päevasel ajal ja hiljem, kella kaksteistkümne paiku öösel lõin pikalt ja iluga kirikukellasid paasapühade auks, mina, jumalakauge ja ärajoonud hing. Samal hetkel mõtlesin muidugi, et olen õudselt hea inimene ja salamisi isegi religioosne. Sealt sain selga suure sooja sineli, mis, nagu hiljem selgus, kuulub ühele mu heale kunstnikust tuttavale.

Koduteel juhtus imelikke asju. Akadeemia tänaval ehmatas mind karjatus: "Kiisu!" Vaatasin üles. Ainus, mis akendest paistis, oli üks must kass, kes seisis tagajalgadel, esikäpad laiali. (Murdosa sekundi vältel tekkis paranoia, et see on Peemot ise ja kohe-kohe seisab Woland minuga silmitsi.) Järgneval silmapilgul langes üks klaas ja purunes otse mu tõttavate kandade taga kildudeks. Hea, et pähe ei saanud. Keset Rüütli tänavat seisis minuga vastamisi fotoaparaat statiivil. Keegi pildistas parasjagu. Loodan, et ööd, mitte mind. Paremal askeldas kamp noori ja joonestas värviliste kriitidega sillutisele tantsusamme. Müstika! Korraks kahtlesin seisundite vahel deliirium-ärkvelunenägu-ilmutus-skisofreenia. Hiljem mõtlesin jällegi juhuse ja ettemääratuse peale. Ja et mis tähendus neil sümbolitel olla võiks. Aga ilmselt olin sel hetkel lihtsalt ärgas tavalistele nähtustele erilisi tähendusi omistama.

Botaanikaaias õitsevad hurmavalt lõhnavad hüatsindid ja muud kenad taimed. Metsades, maakohtades rohkemgi veel. Aga nüüd lülitan end jälle töisemale režiimile, et päästa oma nahk. Sest töö kiidab tegijat ja siis tuleb ka armastus ja kõik need muud head asjad. :)