teisipÀev, 28. aprill 2009

Lugesin just raamatut, mis algas sĂ”nadega "ma ei tea, kes ma olen". Sellega seoses meenus mĂ”ne aasta tagune sĂ”nelemine ĂŒhega oma "isadest". See ei olnud esimene, pĂ€ris isa, vaid teine. Mitte ka kolmas ega neljas. Mul alati olnud ĂŒks vanem ja targem inimene, kelle juures olen istumas kĂ€inud. Ei oska kuidagi teisiti olla. VĂ”i siis- pole viitsinud Ă”ppida omaenese Ă”petajaks.

Tollal kĂ€isin tema juures. Tema Ă”petas mulle nĂ€iteks seda, et kĂ”ige rohkem tĂ”reletakse just selle lapsega, keda kĂ”ige enam armastatakse. Tema on minu ajusagarate vahele toppinud nĂ€iteks sellised toredad paatoslikud mĂ”tted nagu "professionaalsus on pĂŒhendumine" ja "kunst on ainus, mis sulle lĂ”puni truuks jÀÀb" ja "kunstiharidus peaks tegelema ande arendamisega ja loovusega, mitte niivĂ”rd kĂ€sitööliku vilumusega" ja "tĂ”de on vaja maapĂ”uest vĂ€lja peksta(midagi sellist kirjutas vist Tammsaare" ja nii edasi.

Ükskord tema juures teed juues kukkusin uhkelt ja kĂ€tega ĆŸestikuleerides seletama, missugune ma olen ja missugune mitte ja mis mulle meeldib ja mis mitte. See ajas tema, vana kavala koleeriku keema. Siis ta rĂ€uskas mulle teeseldud raevuga nĂ€kku (nagu tal ikka kombeks on): "Rumal! Kuidas sa vĂ”id öelda, et sa oled selline ja selline kui sa pole Ă”ieti elanudki veel? Sa ei tea ju ise ka veel, kes sa oled, jĂ€ta see endale meelde!"

Nojah. Ma ei tea, kes ma olen. Aga aiman. Ja niikaua kui ma ei kinnista eneses lĂ”plikku arvamust iseendast, olen vĂ”imeline arenema ja liikuma selle poole, kes olla tahaksin. Sellest ajast peale pole ma enam suurt sĂ”na vĂ”tnud, et missugune ma olen vĂ”i mitte. VĂ”i kes. Muutun ajas, eriti praegu, varastes kahekĂŒmnendates. Niisamuti nagu avastan ennast, ei meeldi mulle ka teisi paika panna. Inimestes ilmneb hĂ€mmastavaid kihte eri hetkedel ajas ja ruumis. Eelarvamused on pahad.

Temaga aga pĂŒĂŒan viimasel ajal vĂ”imalikult harva kohtuda. Ma lihtsalt ei lĂ€he talle kĂŒlla, kuigi ta seda vĂ”ib-olla vĂ€ga ootab. Osalt seetĂ”ttu, et justkui pole enam millestki rÀÀkida. Teisalt kardan, et ta vĂ”ib minus pettuda. Et ma pole nii palju edasi liikunud kui mulle meeldiks. Et mitmed pahed, mida ta mulle nina alla hÔÔrus, on pigem sĂŒvenenud (ja tema saaks sellest kohe aru). Et mulle meeldib Ă”udselt meeldida. Ikka veel...

2 kommentaari:

AnonĂŒĂŒmne ĂŒtles ...

mulle vÀga meeldis see sissekanne.
siiras ja otsene.ja kohati ka natuke tuttav muster - vanema ja targema inimese vajadus - aind mul on need vanemad & targemad osutund tavaliselt just meesteks, kes aga tegelt ei taha endale vĂ”tta seda rolli, milles mina neid nĂ€ha olen soovind. nad on tahtnud hoopis armukesteks hakata. see tĂŒĂŒtu korduv skeem on mind sellistest otsingutest nĂŒĂŒd eemale peletanud. selle asemel mĂ€ngin iseendaga kabet.

Kristina Viin ĂŒtles ...

Nojah. Kui oled kena noor naine, siis loomulikult tekivad ka MUUD HUVID, ei saa salata. Samas, kerge seksuaalne pinge ei tee ju paha. Pigem lisab sÀrtsu pÔnevaks keskusteluks. No kes teab.
Siinkohal meenub selline tore film nagu "Holy Smoke"...

Minul nĂ€iteks oligi 25 aastat vanem kunstiprofessorist peika, keda vĂ”iksin ka samahĂ€sti oma ÕPETAJAKS pidada. Poolteist aastat olime koos, ent minusugust hullu oli vist raske ohjes hoida. Ja argine koosolemine, mida varem polnud kogenud, ei vastanud vist minu ettekujutlusele sellest. VĂ”i olin liiga noor. Ja need "tĂ”sisemad" ja "sĂŒgavamad" teemad jĂ€id ikka tahaplaanile...

MÔnes mÔttes isegi kahetsen, et laiali lÀksime, olime parimad sÔbrad ja seltsilised. Armastas, hoolis. Saame tÀnaseni hÀsti lÀbi ja muljetame elusid.

Mnjah. Iseendaga ka tore kabet mÀngida.

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.