kolmapÀev, 16. detsember 2009

Katan veranda ukse, oma lemmikruumi selles korteris, kus elan ja olen, paksu purpurpunase rĂ”ivaga kinni. Ehk aitab sooja kinni hoida. Aknad on kĂ”rged ja ruumi on, aga kĂŒlm tungib sisse. Vahel on ĂŒldse hea asju kinni katta, silma alt Ă€ra, ja mitte kĂŒlma vĂ”i hĂ€bi vĂ”i valu pĂ€rast. Vaid selleks, et teiseneda, luua uut ruumi, et unustada ja rÔÔmsa ĂŒllatusega taasavastada. Nagu nĂ€iteks skulptor Christo tegi, pakkides rahvale pimesikumĂ€ngu etendades kangasse mitte ainult monumente ja hooneid, aga ka terveid saarestikke ja jĂ”gesid. HĂ€sti unustatud vana on hea uus, eks ole.

Ilus on ikkagi. Inimesed tormavad tĂ€navatel, nina krae all nohisemas, mitte et just kiire oleks, aga karm pĂ”hjamaa talv on end tunda andmas ja unistus soojast toast, liikmed ahjupaistel ĂŒles sulamas, annavad koibadele samavĂ”rra hoogu juurde. NĂ”nda ruttan minagi veel hilja Ă”htul vĂ€lja, enda juurest Ă€ra, soov armsat sĂ”brannat nĂ€ha on veel kangem kui kĂŒlm. Kaks paarikest suudlevad samaaegselt ĂŒhel trepil, veel treppidest ĂŒles, iga hingetĂ”mbega vĂ€ljuv aurupahvakas tuletab meelde, et olen elu lĂ”puni vĂ€liskeskkonnaga ĂŒks ja sellest paratamatult sĂ”ltuv. Ma ei ole kuigi palju erinev kui on miski muu, mida tean. Siis jĂ”uan oma sĂ”branna juurde, kelle vanaema helistab ja ĂŒtleb, et jÀÀ homme koju, lubas 24 kraadi kĂŒlma. Vaatan ta ilusaid tarku silmi, naerame, ajan tĂ€ielikku möga, et kuidas oleks ikka suudelda armastatut, kes on kĂŒlm nagu metallpost pakases ja iga kord tuleb nahk maha ja veri vĂ€lja. Ja selleks, et terveks jÀÀks, tuleb temperatuurid ĂŒhtlustada.
Ikka on vaja vĂ€lja minna, valada kapinurgast leitud viinapĂ”hi JĂ€germeisteri pudelisse, minna Genklubisse. Seal on elavate kitarrivirtuooside meloodiad ja helgus, laual on hapukurgid ja salat ja palju noori inimesi. Ja koju. Üks tuntud muusik lĂ€heb ka. VĂ”iks ju tutvuda, aga ei tihka ja polegi mĂ”tet ja polegi midagi öelda, mida ta varem kuulnud poleks. Ja vaevalt et tal meilegi midagi uut öelda oleks. Ikka vana jama- ah, elu ja masendav ja vana ja vĂ€sinud... ja noh vĂ”tame? Pealegi on ta sama vĂ€sinud ja kĂŒlmakipras nagu meiegi. Ilmselt lĂ€heb kuhugi baari, vĂ”tab ĂŒhe konjaki ja soigub. Ka meie hĂŒppame korraks ĂŒhte baari sisse, et ĂŒlejÀÀnud koduteeks sooja koguda. Siis edasi. SĂ”branna on nii Ă”hinas, rÀÀkides luulest ja inimestest, et pean talle kĂ€e ette panema, et ta auto ette ei hĂŒppaks. Siis tĂ”mban talle kapuutsi pĂ€he, sest mĂŒtsi ju ei ole. Ta on nii ilus inimene, et ma vĂ”iks talle ka mĂŒtsi ja salli ja kindad Ă€ra anda. Ja ise jookseks, pĂ”sed jÀÀkirmes, ööga vĂ”idu lĂ€bi lĂ”ikava Ă”hu.

Ja homme raiun paekivi. Nagu tÀna ja eile ja veel mÔned pÀevad. TÀitsa mÔnus on. Graniit on mÀrksa jÀigem. Aga mine tea, ehk ei puutu niisuguse tööga enam kunagi kokku.

Kommentaare ei ole:

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.