Katan veranda ukse, oma lemmikruumi selles korteris, kus elan ja olen, paksu purpurpunase rõivaga kinni. Ehk aitab sooja kinni hoida. Aknad on kõrged ja ruumi on, aga külm tungib sisse. Vahel on üldse hea asju kinni katta, silma alt ära, ja mitte külma või häbi või valu pärast. Vaid selleks, et teiseneda, luua uut ruumi, et unustada ja rõõmsa üllatusega taasavastada. Nagu näiteks skulptor Christo tegi, pakkides rahvale pimesikumängu etendades kangasse mitte ainult monumente ja hooneid, aga ka terveid saarestikke ja jõgesid. Hästi unustatud vana on hea uus, eks ole.

Ilus on ikkagi. Inimesed tormavad tänavatel, nina krae all nohisemas, mitte et just kiire oleks, aga karm põhjamaa talv on end tunda andmas ja unistus soojast toast, liikmed ahjupaistel üles sulamas, annavad koibadele samavõrra hoogu juurde. Nõnda ruttan minagi veel hilja õhtul välja, enda juurest ära, soov armsat sõbrannat näha on veel kangem kui külm. Kaks paarikest suudlevad samaaegselt ühel trepil, veel treppidest üles, iga hingetõmbega väljuv aurupahvakas tuletab meelde, et olen elu lõpuni väliskeskkonnaga üks ja sellest paratamatult sõltuv. Ma ei ole kuigi palju erinev kui on miski muu, mida tean. Siis jõuan oma sõbranna juurde, kelle vanaema helistab ja ütleb, et jää homme koju, lubas 24 kraadi külma. Vaatan ta ilusaid tarku silmi, naerame, ajan täielikku möga, et kuidas oleks ikka suudelda armastatut, kes on külm nagu metallpost pakases ja iga kord tuleb nahk maha ja veri välja. Ja selleks, et terveks jääks, tuleb temperatuurid ühtlustada.
Ikka on vaja välja minna, valada kapinurgast leitud viinapõhi Jägermeisteri pudelisse, minna Genklubisse. Seal on elavate kitarrivirtuooside meloodiad ja helgus, laual on hapukurgid ja salat ja palju noori inimesi. Ja koju. Üks tuntud muusik läheb ka. Võiks ju tutvuda, aga ei tihka ja polegi mõtet ja polegi midagi öelda, mida ta varem kuulnud poleks. Ja vaevalt et tal meilegi midagi uut öelda oleks. Ikka vana jama- ah, elu ja masendav ja vana ja väsinud... ja noh võtame? Pealegi on ta sama väsinud ja külmakipras nagu meiegi. Ilmselt läheb kuhugi baari, võtab ühe konjaki ja soigub. Ka meie hüppame korraks ühte baari sisse, et ülejäänud koduteeks sooja koguda. Siis edasi. Sõbranna on nii õhinas, rääkides luulest ja inimestest, et pean talle käe ette panema, et ta auto ette ei hüppaks. Siis tõmban talle kapuutsi pähe, sest mütsi ju ei ole. Ta on nii ilus inimene, et ma võiks talle ka mütsi ja salli ja kindad ära anda. Ja ise jookseks, põsed jääkirmes, ööga võidu läbi lõikava õhu.

Ja homme raiun paekivi. Nagu täna ja eile ja veel mõned päevad. Täitsa mõnus on. Graniit on märksa jäigem. Aga mine tea, ehk ei puutu niisuguse tööga enam kunagi kokku.