laupÀev, 16. august 2008

Inno tÀhismaa ja pÔlev siga

PĂ€evad mööduvad TARTUFFi tĂ€he all. Õhtul peab ikka kolm filmi ĂŒhe jutiga Ă€ra vaatama, hiljem sĂ”prade-tuttavatega linna peale tuuritama, kell 4 hommikul koju, kell kaks pĂ€eval Ă€rkan, siis kodus söön, unustan end paariks tunniks netti kolama, sirvin, toimetan, nokitsen, koristan; ja kell 20 jĂ€lle raeplatsi ning uuele ringile.

Aga mis ma filmidest ikka kirjutan. Jutustan hoopis ĂŒhest veidrast unenĂ€ost. Nii palju, kui mĂ€letan.

JĂ€rsku mĂ€rkan kuivanud heinamaal ĂŒht pĂ”levat siga. Tema selg on leekides ning loom ĂŒritab end maas rullides palangut kustutada. Kuid see ei aita, leegid aina kasvavad. Ta on ĂŒsna lĂ€hedal, kuid ma ei saa teda aidata. Olen kahestunud. Ühest kĂŒljest, oma mĂ”tetes ja tunnetes olen inimene, kes tahab loomale appi söösta, teisalt on minu keha kinni kaamera kĂŒljes, pean sĂŒndmuse filmilindile saama. MĂ”tetes tahan appi söösta, kuid nĂ€en lĂ€bi filmija pilgu, seetĂ”ttu olen kimbatuses ja ei saa midagi teha.

Olen kasvuhoones. Siseneb kÔrbenud seljaga siga. Tirin tema ette veeÀmbrid, mis on mÔeldud tomatite-kurkide kastmiseks. Siga joob nagu loom, nagu ta ongi, nagu ta poleks terve kuu mitte tilkagi vett saanud.

Satun seks-orgiale. Olen sunnitud magama ĂŒhe vanamehega, kes on mulle vastumeelt. Keeldun. Aga kellegagi ma ikkagi teen seda, kuid ei mĂ€leta, kellega. Siis mĂ€rkan alasti Inno TĂ€hismaad. Ja Irjat. Nemad peavad magama oma endistega. Teevadki seda. Vaatan selgema pilguga, et nad seksivad siiski teineteisega, Inno Irjaga.

MĂ€rkan Inno selga. See on ĂŒleni pĂ”lenud, kĂ”rbenud. MiskipĂ€rast on seljal paralleelsed jĂ€medad tumedad triibud. Nagu oleks teda grillitud. Hiljem nelja silma alla sattudes kĂŒsin mehelt siira hĂ€mmastusega,et kas sina olidki see heinamaal pĂ”lev siga? "Jah, see olin mina," kĂ”las Inno TĂ€hismaa aus vastus.


Veider kĂŒll. Polegi nagu erilist seost nende TĂ€hismaadega, ei tunnegi pea-aegu(LĂ€tetel kohtutud), aga unenĂ€os nĂ€en niisugust lugu. Vahel olen nende blogi lugenud, ehk olen siis alateadlikult mĂ”jutatud. Mingil moel elan kaasa ja kirun mĂ”tetes ka. Ei tea.

MÔtlesin, et peaksin talle sellest unenÀost kirjutama. VÔi siiski mitte.

Kell on 19. 12, aga ma ikka vedelen voodis teki all. Ja mĂ”tlen hirmuga, et varsti on vaja jĂ€lle filmile söösta. Ei taha ju maha magada. :) Nagu nĂ”iaring, kuid erutav,pĂ”nev, hariv. Õnneks saab see varsti lĂ€bi.





Kommentaare ei ole:

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.