Etnopsühholoogia

Kristina Viin
22.01.2017
Tartu Ülikool
US II


Tšuktši anekdoodid;  lood kuue varbaga lätlastest; küsimused, kas Eestis on taevas sinisem kui Venemaal ning kes olid ikkagi need kuulsad aestid Tacituse kirjatöödes; kas meie puhul on tegemist pigem  süü- või häbi-kultuuriga ning miks näiteks jaapanlasi võib liigitada häbikultuuri alla – nende ja paljude muude küsimustega tegeleb rasside ja rahvaste psühholoogia – etnopsühholoogia.

Etnopsühholoogia on psühholoogia haru, mis uurib rahvaste, rasside ja teiste gruppide psüühikat ja psüühika eripära seoses nende kultuuri ja keskkonnaga, laiemas mõttes ka rassidevahelist vastastikust psühholoogilist mõju, mida nimetatakse interaktsiooniks.
Uuemal ajal on uurimise keskpunktiks “kultuuri” mõiste.  Sisuliselt kuulub see sotsiaalpsühholoogiasse. Etnopsühholoogia sõlmprobleeme on ometi meie ja nende, minu ja teise vahekord. See on tekkinud koos antropoloogia ja etnoloogia arenguga. Paljudes Lääne riikides on sellesse hõlmatud psühhoanalüütilised, freudistlikud ja neofreudistlikud lähenemismeetodid. Etnopsühholoogia on seotud tihedalt ka lingvistikaga.

Lugesin läbi Ruth Benedicti teose “Kultuurimustrid”. Teoses “Kultuurimustrid”  kõneleb Benedict põhiliselt sellest, et iga kultuur nopib suurelt valikuvõimaluste skaalalt,välja tavad, arusaamad ja normid, mida keskkond, vanusetsüklid ja inimtegevused pakuvad ning rõhutab ja selgitab mõndasid aspekte, mis annavad kultuurile tema eriomase mustri. Kultuuri identiteet kultuurina sõltubki elementidest, mille ta on välja valinud. Benedict tutvustab meile sunji, dobu ja kvakvala kultuuri. Ta toob  välja kultuurilise relativismi tõekspidamise ja lükkab tagasi vaatepunkti, mille kohaselt Lääne ühiskond on parim ja arenenuim teiste seas. Benedict väidab, et iga kultuuri tuleb näha nii, nagu see ise ennast näeb.  Benedicti analüüsi on sügavalt kinnistunud ka Ameerika ühiskonna kriitika – näiteks tõrksus aktsepteerida homoseksuaalsust, tõrjuv hoiak šamanismi või teiste praktikate  suhtes või suutmatus näha äärmuslikke käitumisi enda ajaloos.

Kuna Benedict tundis ise ennast oma kultuuris väljaspoolsena, pööras ta iseäranis suurt tähelepanu hälviku rollile ehk indiviidile, kes ei sobi domineerivasse kultuurilisse mustrisse.
Ta pooldas relativistlikku arusaama hälbelisusest, mis tähendab seda, et igal kultuuril on omad normid ja ühe kultuuri normidega ei saa teisi mõõta. Näiteks on kui homoseksuaalsust peetud Läänes perversiooniks, mitmetes teistes kultuurides, nagu näiteks Vanas Kreekas ja edelapiirkonna puebloindiaanlaste hulgas ning mitmel pool mujalgi on see olnud aga väga hinnatud ja austatud.
Benedictil endalgi oli naisena oma valdkonnas raske läbi lüüa. Vaatamata auväärsele positsioonile teoreetikuna ja tema raamatute populaarsusele ei antud talle Columbia Ülikooli antropoloogiaosakonna juhataja kohta  ja täiskohaga professoriks kinnitati ta alles 1948. aastal,  kuus kuud enne naise surma.
Kui Ruth Benedict 1921. aastal oma tööd antropoloogia valdkonnas alustas, siis oli sõna «kultuur», nagu me seda vanematelt lastele edasi antava õpitud käitumise süsteemse kogumi tähistamiseks tänapäeval kasutame, vaid väikese elukutseliste antropoloogide rühma tehnilise sõnavara osa. See, et kaasaegne maailm “kultuuri” mõiste nüüdseks nii hästi omaks on võtnud ning et sellised väljendid nagu «meie kultuuris» libisevad haritud meeste ja naiste huultelt peaaegu niisama vabalt nagu ajale ja kohale viitavad fraasid, on väga suures osas just Ruth Benedicti “Kultuurimustrite” teene.

Benedict kirjutab, et inimese bioloogiline põhilaad ega rass ei seo teda tegelikult konkreetselt ühegi käitumisvariandiga.  Õhtumaa perekonnas üles kasvanud hommikumaa laps õpib selgeks inglise keele ja pole mingit probleemi ning omastab läänelikud tavad nagu iga teinegi laps. Kultuuriline pärand ei ole bioloogiliselt edasi antav. Pigem on hoopis niipidi, et inimene on kultuuri poolt loodud. Kas mingite teatud  isikuomadustega inimene konkreetsesse kultuuri hästi sobitub või mitte, on juba vedamise küsimus. Oleneb, milliseid isikuomadusi peetakse käimasoleval ajal eelistatuiks. See, kes ühes ühiskonnas on autoriteet, omandaks teises hälviku, hullu või donkihhotlikku tühja jooksja staatuse. Inimest, keda ühes ühiskonnas on austatud šamaan ja ravijana, käsitletakse teises kultuuriruumis kliinilise juhtumina ning kõrvaldatakse ühiskonnast. Mingis ühiskonnas ebaadekvaatselt funktsioneerivad inimesed ei pruugi olla alati need, kellel ongi  teatud kindlad n-ö “ebanormaalsed” jooned, vaid võib-olla hoopis need, kelle reageeringud pole antud kultuuri institutsioonides toetust saanud. Seega ei tohiks inimene olla mingil moel objektiivselt võttes vastutav oma ebamugava positsiooni pärast, kui ta on juhtumisi mingis keskkonnas hälbeliseks sündinud  või kogemata niisuguseks kasvatatud.

Benedicti huvitas, kuidas nn normaalse käitumise defineerimine teatud kaasasündinud võimeid karistab ja teisi eelistab ning kuidas kultuuriliste definitsioonide avardamine võiks meie kultuuri rikastada ja kergendada seda tõrjutuse koormat, mille all kultuuriliselt hälbelised isikud praegu vaevlevad.
Benedict kõneleb kultuuriteadlikkusest. See on siht, mille poole püüelda, et hakata otsustama omaenda tsivilisatsiooni domineerivate joonte üle,  et luua sallivamat ja paremat maailma. Näha objektiivsemalt ning ilma vastastikkuse süüdistamiseta teiste rahvaste ühiskondlikult tingitud käitumist.
Kultuurimustrid on olnud oluliseks mõisteks eri kultuuride võrdlemisel ja iga kultuuri enda ning selle väärtuste analüüsimisel, kultuurilise diversiteedi ehk mitmekesisuse uurimisel (igal kultuuril oma mustrid, ehkki on ka ühiseid mustreid). Kaasaegse psühholoogia ja sotsioloogia vaste kultuurimustritele on kollektiivsed või sotsiaalsed representatsioonid.
Selleks, et tabada kultuuri tähendust tervikuna, ei saa me uurida ainult selle väikeseid osi ümbruskonnast välja võetuna. Kultuuri tähendust tulebki näha tervikuna. Me peame mõistma üksikisikut sellisena, nagu ta oma kultuuris elab ja kultuuri nõnda, nagu üksikisikud seda läbi elavad.  Tuleb läheneda niiajalooliselt kui sotsiopsühholoogiliselt. Et mõista meie enda Läänelikku kultuuri, on Benedicti sõnutsi kõige tulemuslikum viis uurida kirjakultuuri-eelseid ühiskondi. Sest meie enda kultuuriruum on selleks juba liiga segane ja mitmekihiline. Oma protsesside mõistmiseni on kõige hõlpsam jõuda kaudsel teel.

Ruth Benedict võtab raamatus vaatluse alla kolm erinevat kultuuri, uurib nende tavasid ja psühholoogilist hoiakut ning omavahelisi erinevusi ning universaalseid jooni- religioossust, abielulisi kombeid ja initsiatsiooniriitusi.

Tuleb mõista, et kultuur on  tihti integreeritud ehk lõimunud. Nii nagu üksikisik, kujutab ka kultuur endast mõtete ja tegude mustrit, mis on kas vähem või rohkem korrapärane. Igas kultuuris on tekivad iseloomulikud püüdlused, mida teised kultuurid ei jaga, kuigi väline kombestik võib tunduda sama. Ühe saavutust ei saa hinnata teise tingimustel.

 Enne, kui me nende rahvaste iseloomustuse juurde läheme, tuleb rääkida kultuuri konfiguratsiooni mõistest. Konfiguratsioon on mingi kultuuri spetsiifiline iseloom ning hoiakud, mis kontrollivad individuaalset ja grupiviisilist käitumist. Nende tungide ja hoiakute põhjal me mõistame, millised on valdavad emotsioonide kontrollimise mehhanismid ja käitumise ideaalid.

Benedict võttis vaatluse alla kolm primitiivset tsivilisatsiooni – Ameerika Ühendriikide edelapiirkonna New Mexico puebloindiaanlased (kes pärast hispaanlaste kohalejõudmist on kolinud Rio Grande  kallastel paiknevatesse küladesse).  Teiseks Melaneesia Dobu saare rahvad ning lõpuks Ameerika looderannikul elavad kvakvalad, kes on meile nt tuttavad “Dead Man´I” filmist, kes seda näinud on.
Benedict võtab kultuuride omavahelises võrdlemises abiks Nietzsche liigituse, mida too oli kasutanud oma Kreeka mütoloogia käsitluses. Need on kaks eksistentsi väärtusteni jõudmise viisi. Dionüüsiline ja Apollonlik. Dionüüsiline inimene taotleb eksistentsi tavade ja kitsenduste hävitamise kaudu, kasutades selleks joovastavaid jooke, psühhotroopseid aineid, enesepiinamist või äärmuslikku hedonismi. Eesmärgiks on alati mingitest piiridest üleminek, muutunud teadvuse seisund.
Apollonlik inimene pigem umbusaldab äärmusi ning tema jaoks on ülim väärtus mõõdukus ning enesevalitsemine. Ta väldib lõhustavaid psühholoogilisi seisundeid. Isegi metsiku tantsu hurmas “ jääb ta selleks, kes ta on ja peab meeles oma kodanikunime.”
Siin näitab Benedict, et kuigi näiteks Ameerika indiaanlaste eri hõimude välised tavad on pealtnäha väga sarnased, erinevad need oma sisult. Kuigi edelapiirkonna puebloindiaanlased  sunjid harrastavad samamoodi tseremoniaalseid tantse, nad kasutavad fetišeid ja nende preestrid käivad üksildastel rännakutel, et nägemusi saada, on nad täiesti apollonlik rahvas. Nad peavad kõige väärtuslikumaks tasakaalukust ja tagasihoidlikkust, nad väldivad tülisid, ei ole kuigi armukadedad, nende tseremooniad on tihtipeale puht formaalsed- tantsitakse küll välja vihma, kuid nad ei kasuta selleks joovastavaid aineid ega enesepiinamist. Säilitatakse normaalne teadvuseseisund. Kõrgematel olevustel ei ole nende silmis inimeste suhtes vaenulikkust. Mingit kurjade jõudude lepitamist ei ole. Palves taotletakse harmooniat ja ühekssaamist jumalatega ning nende maailmavaade ei ole dualistlik. Elu ja surm on alati samaaegselt kohal. Nägemuste all peavad nad silmas pigem endeid, mida loodusest otsivad, mitte niivõrd vägeandvat kogemust. Puebloindiaanlastel pole ka šamaane, neil on ainult preestrid.
Nende jaoks ei ole olemas konflikti ja nende sõnavarast puudub enesetapu mõiste. Ka nende initsiatsiooniriitused on suhteliselt ohutud.
Abielludes läheb mees naise perekonda, perekond on emajärgne ning elatakse naiste suguvõsades. ja Lahutuse korral peab mees jätma kogu oma vara naisele ning asuma emakoju tagasi. Head meest iseloomustab sunjide hulgas „meeldiv kõne, järeleandlik iseloom ja helde süda.“ Mehed  lapsi karistada ei tohi. Üleüldse on nende peaülesandeks rituaalsete esemete eest hoolitsemine. See kõik kõlab väga kenasti, tehakse kõik, et lapsel ei tekiks nn Oidipuse kompleksi ega võimuahneid taotlusi, mis nende ühiskonnas on taunitud. Teisest küljest ei kujune meestes jällegi välja erilist motivatsioo ni ja autoriteeti.
Ka matusteriitustel välditakse suuremaid emotsioone. Pigem on tegemist tõrje-kui leinariitusega. Kadunu viiakse võimalikult kiiresti külast välja, musta maisijahuga puistatakse „tee mustaks“, mis tähendab, et tekitatakse pimedus surnute ja elavate vahele ning tullakse siis jooksujalu tagasi vaatamata tagasi, kraabivad seinale tõrjeristi, sulgevad surnu ees ukse ning pealik räägib inimestele, et nüüd ei ole vaja enam surnut mäletada, „ta on nüüd neli aastat surnud“. Kombetalituses tehakse päevast aasta või aastast päev. Puebloindiaanlastel ei ole mingit soovi tekitada hirmu, ebapuhtuse või ohu olukorda. Kõik on äärmiselt ratsionaalne.

Seevastu teised indiaani harud on valdavalt dionüüsilised. Läbi joovastavate ainete või enesepiinamise, näiteks näljutamise või õlalihaseidpidi puu otsa riputamise ja muu enese vigastamise saadud nägemused on üliolulised. Nägemus määrab ära inimese elu ja edu. Kui inimene nägemust ei saa, on tema elu määratud ebaõnnestumisele. Tasandikuindiaanlased andsid võimu vastupidiselt sundjide kombestikule enesekindlale mehele. Nende kultuur soosis isiksust lausa Nietzche üliinimlikus tähenduses. Elu oli pidev draama, milles sai läbi isiklike saavutuste kõrgemale astmele ronida.

Hoopis teistsugune oli kwakwala rahvas Ameerika looderannikul Vaikse ookeani kaldal. See oli tugev, rikas ja uhke rahvas, kes elatus põhiliselt rikkalikust kala-vaalasaagist ning ehitas uhkeid puidust maju, tootemisambaid, mööblit ja kanuusid. Nad olid puutöörahvas. Ja seejuures äärmiselt dionüüsilised. Lõppsiht, mida taotleti, oli alati ekstaas. Karutantsu initsiatsiooniriituses tegeleti kannibalismiga.Kannibalitantsija haaras segasusseisundis pealtvaatajatele kallale ja haaras liha nende käsivartelt. Kuid see kannibalism oli oma olemuselt äärmiselt kauge paljude Okeaania hõimude inimsöömistavadest. Nimelt ei tarvitanud kwakwalad inimliha toiduks, see oli neile vastik ning tihti oksendati tseremoonia käigus välja. Nende ideede kohaselt väljendas ekstaatiline kannibalism kõige äärmuslikumas maneeris kõrgemat väge, mis sisaldub kohutavas ja keelatus. Väga olulisel kohal oli ka jõukusega jatiitlitega uhkeldamine, sellega manipuleerimine ja pärimisega seonduvad tavad. Kõige hirmsamaks, mis võis juhtuda, oli häbisse sattumine. Eluvaates tehti kõik panused ülespuhutud minapildile ja kui ego turvalisus ohtu seati,olid enesetapud väga sagedased. Kui naine oli näiteks abielu rikkunud, võis tema ema ennast häbi tõttu üles puua. Hirmsaim solvang selles ühiskonnas oli teise inimese „orjaks“ nimetamine. Samamoodi käituti jumalatega. Kui hädad kestsid kaua läksid kwakwalad mõnikord raevu, trampisid jalgadega vastu maad ja kisendasid jumala poole: „Sa oled suur ori!“Nad ei eeldanud vastupidiselt sunjidele, et kõrgemad olendid on heategevad. Tunnustatud viis jumalatelt õnnistust saada oli nad tappa. Sellisel juhul inimene triumfeeris ja teda autasustati kõrgema väega.

Melaneesia loodeosas asunud Dobu saarel elavad rahvad on iseäranis riukalikud. Saared on vulkaanilised ja vulkaaniliste paljandite tõttu pole kõikjal mulda ning ressursside nappuse tõttu elab rahvas kitsikuses. Hõimud on omavahel äärmiselt vaenulikud. Neil pole seadust, nad ei pea reeglitest kinni, nad on varastavad, valetavad ja posivad üksteisele ja üksteise põllutaimedele haigusi kaela pidevalt. Posimine on nende kultuuris põhitegevus, ilma sõnu peale panemata ei kasva nende mõistes nende põhisöök jamss kah. Tegemist on väga paranoilise ja armukadeda rahvaga. Valitseb matriarhaat, abielu sugudevahelist vaenu ei leevenda ja sidemeid ei hoita. Pärast isa surma ei näe laps enam  isapoolseid sugulasi ning kaaslase surma puhul süüdistab kadunukese poolne rahvas alati teist poolt abikaasa surmas maagia või mürgitamise läbi ning saadetakse külast minema. Siinkohal esitan aga ühe  toreda lõigu kihlumise kohta:
„Abielu sõlmitakse muidugi inimesega, kes tuleb väljastpoolt seda usaldusväärset ringi. Jäädes lokaalrühma sisse, liidab abielu seetõttu kahte küla, kelle vahel valitseb ilmselge vaenulikkus. Abielu ei too kaasa mingit vaenulikkuse leevenemist. Seda ümbritsevad tavad tekitavad juba algusest peale kahe rühma vahel konflikti ja halbu tundeid. Abiellumise algatab ämma vaenulik akt. Ta tõkestab kehaga oma maja väljapääsu, kus nooruk tema tütrega magab, ning seega on nooruk lõksus ja avalik kihlustseremoonia saab alata. Enne seda on poiss murdeeast alates igal ööl vallaliste tüdrukute juures maganud. Tava kohaselt on tema enda maja tema jaoks suletud. Ta väldib vahelejäämist hulk aastaid, sõbrustab paljude tüdrukutega ning lahkub alati majast aegsasti enne päevavalgust. Kui ta lõpuks lõksu püütakse, siis juhtub see harilikult sellepärast, et ta on ringiuitamisest väsinud ning ühe kaaslase juurde püsivamalt paigale jäänud. Ta ei ole enam nii hoolikas hommikuse ärkamise suhtes. Siiski ei arvata mitte kunagi, et ta on valmis abieluga kaasas käivaks häbistavaks kohtlemiseks ning et pigem sunnib selle talle peale ukseavas seisev vana nõiamoor ehk tema tulevane ämm. Kui külaelanikud, kelleks on tüdruku emapoolne suguvõsa, näevad vana naist liikumatult oma ukseavas seismas, kogunevad nad kokku ja publiku põrnitseva pilgu all laskuvad poiss ja tüdruk alla ning istuvad maas olevale matile. Külaelanikud põrnitsevad neid pool tundi ja lähevad siis järk-järgult laiali ning midagi muud ei toimu; paar on ametlikult kihlatud." (Benedict, Ruth 2016: 156,157)

Hollandi Uus-Guinea hõimud ei tunnista üldse abieluliitusid , mees teisest klannist käib oma naist külastamas vaid salaja öösel või kohtutakse kusagil võsas

Niisiis on erinevate kultuuride kombed ja nende tähendusväljad väga erinevad. Neil on kõigil kindlad eesmärgid, mille poole nende käitumine on suunatud  ja mida nende institutsioonid edendavad. Nad ei erine ainult selle poolest, et üks joon on ühes olemas ja teises puudu, vaid mõni sama muster esineb kahes piirkonnas eri vormides. Ühe ühiskonna sihte ja vahendeid ei saa hinnata teise kultuuri seisukohalt. Sarnane geograafiline areaal, müüdid või etümoloogilised sidemed keeles ei kõnele alati väga palju konkreetse rahva taotlustest. Seetõttu ei piisa paljude kultuuride üksikute tavade võrdlemisest, tuleb uurida konkreetseid hõime süvitsi, nende ühiskonna ja inimeste endi seisukohtade erinevaid tahke. Kuid tuleb uurida ka ajalugu. Erinevatest kultuuridest kokku  laenatud ebaharmoonilised elemendid võivad kalduvad saavutama uue harmoonia. Integratsioon kultuuride vahel võib toimuda sügavatest konfliktidest hoolimata. Kultuure uurides peab jääma objektiivseks ning kasulik on hoiduda mingit põnevat hüpoteesi järgimast, et mitte anda valesid tõlgendusi. Ühiskonda tuleb vaadelda individuaalsete mõistuste summana, mis moodustabki orgaaniliselt tervikliku kultuuri. Kõiki ühiskondlikke tavasid käsitlevate uuringute tuum on selles, et vaadeldav käitumine peab pääsema läbi ühiskondliku heakskiidu nõelasilma. Veritasu  ei tuleks mõista kättemaksu põhjal, vaid veritasu institutsiooni põhjal. Kultuuriliste vormide eri tahkude tõlgendamisel on hädavajalikud nii ajalugu kui psühholoogia. Antropoloogias põhjustab suurt konflikti see, mis puudutab ühiskondlike nähtuste bioloogilist alust. Kui väidetakse, et teatud jooned on bioloogiliselt edasi antud, mitte kultuuriliselt välja valitud, peaks pöörduma psühholoogia poole. Ometi on näiteks Põhja-Ameerika indiaanlased bioloogiliselt ühest rassist, samas ei ole nende kõigi kultuuriline käitumine dionüüsiline. Seega kultuurilised konfiguratsioonid lokaalsed ega korreleeru eri rühmade teada olevate sugulussuhetega. Kultuuril on omadus muuta oma kalduvust ilma vastava muutuseta rassilises konstitutsioonis.
Kui me oleme inimkäitumisest huvitatud, tuleb kõigepealt mõista institutsioone. Iga kultuuriline muster kujutab endast valikut paljude tehnikate ja joonte seast. Eelnevate näidete põhjal me vaatlesime käitumise skaalasid, mis on valitsevad ja annavad kultuurile üldise iseloomu. See valikutegemine on kultuuriline, mitte bioloogiline.
Maailmas ei ole ühte intsitutsiooni, mis kajastaks viimset ja universaalset tervemõistuslikkust. Enamus inimesi on sunnitud muganduma etteantud kultuuriga, ometi on kultuur inimese loodud. Teatud tüüpi anded ja teatud tüüpi autoriteedid on „normaalsuseks“ vaid konkreetse ühiskonna etteantuses. Seestpoolt vaadates on ebanormaalne see, kes ei allu ja kelle omadused ei sobitu ühiskonna ideaalidega. Ka traditsioon ise võib olla neurootiline, mitte ainult psühhiaatriahaigla patsient. Uus-Inglismaa puritaanlikud vaimulikud olid viimased inimesed, keda kolooniate tolleaegne arvamus psühhopaatiliseks pidas. Nad rakendasid nii täielikku intellektuaalset kui emotsionaalset diktatuuri. Nad olid n-ö Jumala hääl. Psühhoneurootikuteks neis tingimustes peeti hoopis segaduses ja piinatud naisi, keda puritaanid nõidadena surma mõistsid ja üldist süütunnet tekitasid. Praegu on samadel geograafilistel areaalidel hoopis teistsugused ettekujutused normaalsusest.

Kõige tähtsam ülesanne, mille ees ühiskondlik mõtlemine käesoleval ajal seisab, ütleb Benedicht,  on kultuurilise relatiivsuse adekvaatne arvestamine. See tähendab vaadelda kultuure nende endi seisukohast.
Ruth Benedict on väljendanud ka ilusa mõtte, et antropoloogia eesmärk ongi teha maailm ohutuks paigaks kõigi inimeste erinevuste jaoks.

Kasutatud materjalid:

Benedict, Ruth 2016. Kultuurimustrid.Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

http://entsyklopeedia.ee/artikkel/etnops%C3%BChholoogia2
http://entsyklopeedia.ee/meedia/etnops%C3%BChholoogia1/nene2_page_0321