kolmapÀev, 25. jaanuar 2017

EtnopsĂŒhholoogia



Kristina Viin
22.01.2017
Tartu Ülikool
US II


TĆĄuktĆĄi anekdoodid;  lood kuue varbaga lĂ€tlastest; kĂŒsimused, kas Eestis on taevas sinisem kui Venemaal ning kes olid ikkagi need kuulsad aestid Tacituse kirjatöödes; kas meie puhul on tegemist pigem  sĂŒĂŒ- vĂ”i hĂ€bi-kultuuriga ning miks nĂ€iteks jaapanlasi vĂ”ib liigitada hĂ€bikultuuri alla – nende ja paljude muude kĂŒsimustega tegeleb rasside ja rahvaste psĂŒhholoogia – etnopsĂŒhholoogia.

EtnopsĂŒhholoogia on psĂŒhholoogia haru, mis uurib rahvaste, rasside ja teiste gruppide psĂŒĂŒhikat ja psĂŒĂŒhika eripĂ€ra seoses nende kultuuri ja keskkonnaga, laiemas mĂ”ttes ka rassidevahelist vastastikust psĂŒhholoogilist mĂ”ju, mida nimetatakse interaktsiooniks.
Uuemal ajal on uurimise keskpunktiks “kultuuri” mĂ”iste.  Sisuliselt kuulub see sotsiaalpsĂŒhholoogiasse. EtnopsĂŒhholoogia sĂ”lmprobleeme on ometi meie ja nende, minu ja teise vahekord. See on tekkinud koos antropoloogia ja etnoloogia arenguga. Paljudes LÀÀne riikides on sellesse hĂ”lmatud psĂŒhhoanalĂŒĂŒtilised, freudistlikud ja neofreudistlikud lĂ€henemismeetodid. EtnopsĂŒhholoogia on seotud tihedalt ka lingvistikaga.

Lugesin lĂ€bi Ruth Benedicti teose “Kultuurimustrid”. Teoses “Kultuurimustrid”  kĂ”neleb Benedict pĂ”hiliselt sellest, et iga kultuur nopib suurelt valikuvĂ”imaluste skaalalt,vĂ€lja tavad, arusaamad ja normid, mida keskkond, vanusetsĂŒklid ja inimtegevused pakuvad ning rĂ”hutab ja selgitab mĂ”ndasid aspekte, mis annavad kultuurile tema eriomase mustri. Kultuuri identiteet kultuurina sĂ”ltubki elementidest, mille ta on vĂ€lja valinud. Benedict tutvustab meile sunji, dobu ja kvakvala kultuuri. Ta toob  vĂ€lja kultuurilise relativismi tĂ”ekspidamise ja lĂŒkkab tagasi vaatepunkti, mille kohaselt LÀÀne ĂŒhiskond on parim ja arenenuim teiste seas. Benedict vĂ€idab, et iga kultuuri tuleb nĂ€ha nii, nagu see ise ennast nĂ€eb.  Benedicti analĂŒĂŒsi on sĂŒgavalt kinnistunud ka Ameerika ĂŒhiskonna kriitika – nĂ€iteks tĂ”rksus aktsepteerida homoseksuaalsust, tĂ”rjuv hoiak ĆĄamanismi vĂ”i teiste praktikate  suhtes vĂ”i suutmatus nĂ€ha ÀÀrmuslikke kĂ€itumisi enda ajaloos.

Kuna Benedict tundis ise ennast oma kultuuris vÀljaspoolsena, pööras ta iseÀranis suurt tÀhelepanu hÀlviku rollile ehk indiviidile, kes ei sobi domineerivasse kultuurilisse mustrisse.
Ta pooldas relativistlikku arusaama hĂ€lbelisusest, mis tĂ€hendab seda, et igal kultuuril on omad normid ja ĂŒhe kultuuri normidega ei saa teisi mÔÔta. NĂ€iteks on kui homoseksuaalsust peetud LÀÀnes perversiooniks, mitmetes teistes kultuurides, nagu nĂ€iteks Vanas Kreekas ja edelapiirkonna puebloindiaanlaste hulgas ning mitmel pool mujalgi on see olnud aga vĂ€ga hinnatud ja austatud.
Benedictil endalgi oli naisena oma valdkonnas raske lĂ€bi lĂŒĂŒa. Vaatamata auvÀÀrsele positsioonile teoreetikuna ja tema raamatute populaarsusele ei antud talle Columbia Ülikooli antropoloogiaosakonna juhataja kohta  ja tĂ€iskohaga professoriks kinnitati ta alles 1948. aastal,  kuus kuud enne naise surma.
Kui Ruth Benedict 1921. aastal oma tööd antropoloogia valdkonnas alustas, siis oli sĂ”na «kultuur», nagu me seda vanematelt lastele edasi antava Ă”pitud kĂ€itumise sĂŒsteemse kogumi tĂ€histamiseks tĂ€napĂ€eval kasutame, vaid vĂ€ikese elukutseliste antropoloogide rĂŒhma tehnilise sĂ”navara osa. See, et kaasaegne maailm “kultuuri” mĂ”iste nĂŒĂŒdseks nii hĂ€sti omaks on vĂ”tnud ning et sellised vĂ€ljendid nagu «meie kultuuris» libisevad haritud meeste ja naiste huultelt peaaegu niisama vabalt nagu ajale ja kohale viitavad fraasid, on vĂ€ga suures osas just Ruth Benedicti “Kultuurimustrite” teene.

Benedict kirjutab, et inimese bioloogiline pĂ”hilaad ega rass ei seo teda tegelikult konkreetselt ĂŒhegi kĂ€itumisvariandiga.  Ă•htumaa perekonnas ĂŒles kasvanud hommikumaa laps Ă”pib selgeks inglise keele ja pole mingit probleemi ning omastab lÀÀnelikud tavad nagu iga teinegi laps. Kultuuriline pĂ€rand ei ole bioloogiliselt edasi antav. Pigem on hoopis niipidi, et inimene on kultuuri poolt loodud. Kas mingite teatud  isikuomadustega inimene konkreetsesse kultuuri hĂ€sti sobitub vĂ”i mitte, on juba vedamise kĂŒsimus. Oleneb, milliseid isikuomadusi peetakse kĂ€imasoleval ajal eelistatuiks. See, kes ĂŒhes ĂŒhiskonnas on autoriteet, omandaks teises hĂ€lviku, hullu vĂ”i donkihhotlikku tĂŒhja jooksja staatuse. Inimest, keda ĂŒhes ĂŒhiskonnas on austatud ĆĄamaan ja ravijana, kĂ€sitletakse teises kultuuriruumis kliinilise juhtumina ning kĂ”rvaldatakse ĂŒhiskonnast. Mingis ĂŒhiskonnas ebaadekvaatselt funktsioneerivad inimesed ei pruugi olla alati need, kellel ongi  teatud kindlad n-ö “ebanormaalsed” jooned, vaid vĂ”ib-olla hoopis need, kelle reageeringud pole antud kultuuri institutsioonides toetust saanud. Seega ei tohiks inimene olla mingil moel objektiivselt vĂ”ttes vastutav oma ebamugava positsiooni pĂ€rast, kui ta on juhtumisi mingis keskkonnas hĂ€lbeliseks sĂŒndinud  vĂ”i kogemata niisuguseks kasvatatud.

Benedicti huvitas, kuidas nn normaalse kĂ€itumise defineerimine teatud kaasasĂŒndinud vĂ”imeid karistab ja teisi eelistab ning kuidas kultuuriliste definitsioonide avardamine vĂ”iks meie kultuuri rikastada ja kergendada seda tĂ”rjutuse koormat, mille all kultuuriliselt hĂ€lbelised isikud praegu vaevlevad.
Benedict kĂ”neleb kultuuriteadlikkusest. See on siht, mille poole pĂŒĂŒelda, et hakata otsustama omaenda tsivilisatsiooni domineerivate joonte ĂŒle,  et luua sallivamat ja paremat maailma. NĂ€ha objektiivsemalt ning ilma vastastikkuse sĂŒĂŒdistamiseta teiste rahvaste ĂŒhiskondlikult tingitud kĂ€itumist.
Kultuurimustrid on olnud oluliseks mĂ”isteks eri kultuuride vĂ”rdlemisel ja iga kultuuri enda ning selle vÀÀrtuste analĂŒĂŒsimisel, kultuurilise diversiteedi ehk mitmekesisuse uurimisel (igal kultuuril oma mustrid, ehkki on ka ĂŒhiseid mustreid). Kaasaegse psĂŒhholoogia ja sotsioloogia vaste kultuurimustritele on kollektiivsed vĂ”i sotsiaalsed representatsioonid.
Selleks, et tabada kultuuri tĂ€hendust tervikuna, ei saa me uurida ainult selle vĂ€ikeseid osi ĂŒmbruskonnast vĂ€lja vĂ”etuna. Kultuuri tĂ€hendust tulebki nĂ€ha tervikuna. Me peame mĂ”istma ĂŒksikisikut sellisena, nagu ta oma kultuuris elab ja kultuuri nĂ”nda, nagu ĂŒksikisikud seda lĂ€bi elavad.  Tuleb lĂ€heneda niiajalooliselt kui sotsiopsĂŒhholoogiliselt. Et mĂ”ista meie enda LÀÀnelikku kultuuri, on Benedicti sĂ”nutsi kĂ”ige tulemuslikum viis uurida kirjakultuuri-eelseid ĂŒhiskondi. Sest meie enda kultuuriruum on selleks juba liiga segane ja mitmekihiline. Oma protsesside mĂ”istmiseni on kĂ”ige hĂ”lpsam jĂ”uda kaudsel teel.

Ruth Benedict vĂ”tab raamatus vaatluse alla kolm erinevat kultuuri, uurib nende tavasid ja psĂŒhholoogilist hoiakut ning omavahelisi erinevusi ning universaalseid jooni- religioossust, abielulisi kombeid ja initsiatsiooniriitusi.

Tuleb mĂ”ista, et kultuur on  tihti integreeritud ehk lĂ”imunud. Nii nagu ĂŒksikisik, kujutab ka kultuur endast mĂ”tete ja tegude mustrit, mis on kas vĂ€hem vĂ”i rohkem korrapĂ€rane. Igas kultuuris on tekivad iseloomulikud pĂŒĂŒdlused, mida teised kultuurid ei jaga, kuigi vĂ€line kombestik vĂ”ib tunduda sama. Ühe saavutust ei saa hinnata teise tingimustel.

 Enne, kui me nende rahvaste iseloomustuse juurde lĂ€heme, tuleb rÀÀkida kultuuri konfiguratsiooni mĂ”istest. Konfiguratsioon on mingi kultuuri spetsiifiline iseloom ning hoiakud, mis kontrollivad individuaalset ja grupiviisilist kĂ€itumist. Nende tungide ja hoiakute pĂ”hjal me mĂ”istame, millised on valdavad emotsioonide kontrollimise mehhanismid ja kĂ€itumise ideaalid.

Benedict vĂ”ttis vaatluse alla kolm primitiivset tsivilisatsiooni – Ameerika Ühendriikide edelapiirkonna New Mexico puebloindiaanlased (kes pĂ€rast hispaanlaste kohalejĂ”udmist on kolinud Rio Grande  kallastel paiknevatesse kĂŒladesse).  Teiseks Melaneesia Dobu saare rahvad ning lĂ”puks Ameerika looderannikul elavad kvakvalad, kes on meile nt tuttavad “Dead Man´I” filmist, kes seda nĂ€inud on.
Benedict vĂ”tab kultuuride omavahelises vĂ”rdlemises abiks Nietzsche liigituse, mida too oli kasutanud oma Kreeka mĂŒtoloogia kĂ€sitluses. Need on kaks eksistentsi vÀÀrtusteni jĂ”udmise viisi. DionĂŒĂŒsiline ja Apollonlik. DionĂŒĂŒsiline inimene taotleb eksistentsi tavade ja kitsenduste hĂ€vitamise kaudu, kasutades selleks joovastavaid jooke, psĂŒhhotroopseid aineid, enesepiinamist vĂ”i ÀÀrmuslikku hedonismi. EesmĂ€rgiks on alati mingitest piiridest ĂŒleminek, muutunud teadvuse seisund.
Apollonlik inimene pigem umbusaldab ÀÀrmusi ning tema jaoks on ĂŒlim vÀÀrtus mÔÔdukus ning enesevalitsemine. Ta vĂ€ldib lĂ”hustavaid psĂŒhholoogilisi seisundeid. Isegi metsiku tantsu hurmas “ jÀÀb ta selleks, kes ta on ja peab meeles oma kodanikunime.”
Siin nĂ€itab Benedict, et kuigi nĂ€iteks Ameerika indiaanlaste eri hĂ”imude vĂ€lised tavad on pealtnĂ€ha vĂ€ga sarnased, erinevad need oma sisult. Kuigi edelapiirkonna puebloindiaanlased  sunjid harrastavad samamoodi tseremoniaalseid tantse, nad kasutavad fetiĆĄeid ja nende preestrid kĂ€ivad ĂŒksildastel rĂ€nnakutel, et nĂ€gemusi saada, on nad tĂ€iesti apollonlik rahvas. Nad peavad kĂ”ige vÀÀrtuslikumaks tasakaalukust ja tagasihoidlikkust, nad vĂ€ldivad tĂŒlisid, ei ole kuigi armukadedad, nende tseremooniad on tihtipeale puht formaalsed- tantsitakse kĂŒll vĂ€lja vihma, kuid nad ei kasuta selleks joovastavaid aineid ega enesepiinamist. SĂ€ilitatakse normaalne teadvuseseisund. KĂ”rgematel olevustel ei ole nende silmis inimeste suhtes vaenulikkust. Mingit kurjade jĂ”udude lepitamist ei ole. Palves taotletakse harmooniat ja ĂŒhekssaamist jumalatega ning nende maailmavaade ei ole dualistlik. Elu ja surm on alati samaaegselt kohal. NĂ€gemuste all peavad nad silmas pigem endeid, mida loodusest otsivad, mitte niivĂ”rd vĂ€geandvat kogemust. Puebloindiaanlastel pole ka ĆĄamaane, neil on ainult preestrid.
Nende jaoks ei ole olemas konflikti ja nende sÔnavarast puudub enesetapu mÔiste. Ka nende initsiatsiooniriitused on suhteliselt ohutud.
Abielludes lĂ€heb mees naise perekonda, perekond on emajĂ€rgne ning elatakse naiste suguvĂ”sades. ja Lahutuse korral peab mees jĂ€tma kogu oma vara naisele ning asuma emakoju tagasi. Head meest iseloomustab sunjide hulgas „meeldiv kĂ”ne, jĂ€releandlik iseloom ja helde sĂŒda.“ Mehed  lapsi karistada ei tohi. ÜleĂŒldse on nende peaĂŒlesandeks rituaalsete esemete eest hoolitsemine. See kĂ”ik kĂ”lab vĂ€ga kenasti, tehakse kĂ”ik, et lapsel ei tekiks nn Oidipuse kompleksi ega vĂ”imuahneid taotlusi, mis nende ĂŒhiskonnas on taunitud. Teisest kĂŒljest ei kujune meestes jĂ€llegi vĂ€lja erilist motivatsioo ni ja autoriteeti.
Ka matusteriitustel vĂ€lditakse suuremaid emotsioone. Pigem on tegemist tĂ”rje-kui leinariitusega. Kadunu viiakse vĂ”imalikult kiiresti kĂŒlast vĂ€lja, musta maisijahuga puistatakse „tee mustaks“, mis tĂ€hendab, et tekitatakse pimedus surnute ja elavate vahele ning tullakse siis jooksujalu tagasi vaatamata tagasi, kraabivad seinale tĂ”rjeristi, sulgevad surnu ees ukse ning pealik rÀÀgib inimestele, et nĂŒĂŒd ei ole vaja enam surnut mĂ€letada, „ta on nĂŒĂŒd neli aastat surnud“. Kombetalituses tehakse pĂ€evast aasta vĂ”i aastast pĂ€ev. Puebloindiaanlastel ei ole mingit soovi tekitada hirmu, ebapuhtuse vĂ”i ohu olukorda. KĂ”ik on ÀÀrmiselt ratsionaalne.

Seevastu teised indiaani harud on valdavalt dionĂŒĂŒsilised. LĂ€bi joovastavate ainete vĂ”i enesepiinamise, nĂ€iteks nĂ€ljutamise vĂ”i Ă”lalihaseidpidi puu otsa riputamise ja muu enese vigastamise saadud nĂ€gemused on ĂŒliolulised. NĂ€gemus mÀÀrab Ă€ra inimese elu ja edu. Kui inimene nĂ€gemust ei saa, on tema elu mÀÀratud ebaĂ”nnestumisele. Tasandikuindiaanlased andsid vĂ”imu vastupidiselt sundjide kombestikule enesekindlale mehele. Nende kultuur soosis isiksust lausa Nietzche ĂŒliinimlikus tĂ€henduses. Elu oli pidev draama, milles sai lĂ€bi isiklike saavutuste kĂ”rgemale astmele ronida.

Hoopis teistsugune oli kwakwala rahvas Ameerika looderannikul Vaikse ookeani kaldal. See oli tugev, rikas ja uhke rahvas, kes elatus pĂ”hiliselt rikkalikust kala-vaalasaagist ning ehitas uhkeid puidust maju, tootemisambaid, mööblit ja kanuusid. Nad olid puutöörahvas. Ja seejuures ÀÀrmiselt dionĂŒĂŒsilised. LĂ”ppsiht, mida taotleti, oli alati ekstaas. Karutantsu initsiatsiooniriituses tegeleti kannibalismiga.Kannibalitantsija haaras segasusseisundis pealtvaatajatele kallale ja haaras liha nende kĂ€sivartelt. Kuid see kannibalism oli oma olemuselt ÀÀrmiselt kauge paljude Okeaania hĂ”imude inimsöömistavadest. Nimelt ei tarvitanud kwakwalad inimliha toiduks, see oli neile vastik ning tihti oksendati tseremoonia kĂ€igus vĂ€lja. Nende ideede kohaselt vĂ€ljendas ekstaatiline kannibalism kĂ”ige ÀÀrmuslikumas maneeris kĂ”rgemat vĂ€ge, mis sisaldub kohutavas ja keelatus. VĂ€ga olulisel kohal oli ka jĂ”ukusega jatiitlitega uhkeldamine, sellega manipuleerimine ja pĂ€rimisega seonduvad tavad. KĂ”ige hirmsamaks, mis vĂ”is juhtuda, oli hĂ€bisse sattumine. Eluvaates tehti kĂ”ik panused ĂŒlespuhutud minapildile ja kui ego turvalisus ohtu seati,olid enesetapud vĂ€ga sagedased. Kui naine oli nĂ€iteks abielu rikkunud, vĂ”is tema ema ennast hĂ€bi tĂ”ttu ĂŒles puua. Hirmsaim solvang selles ĂŒhiskonnas oli teise inimese „orjaks“ nimetamine. Samamoodi kĂ€ituti jumalatega. Kui hĂ€dad kestsid kaua lĂ€ksid kwakwalad mĂ”nikord raevu, trampisid jalgadega vastu maad ja kisendasid jumala poole: „Sa oled suur ori!“Nad ei eeldanud vastupidiselt sunjidele, et kĂ”rgemad olendid on heategevad. Tunnustatud viis jumalatelt Ă”nnistust saada oli nad tappa. Sellisel juhul inimene triumfeeris ja teda autasustati kĂ”rgema vĂ€ega.

Melaneesia loodeosas asunud Dobu saarel elavad rahvad on iseĂ€ranis riukalikud. Saared on vulkaanilised ja vulkaaniliste paljandite tĂ”ttu pole kĂ”ikjal mulda ning ressursside nappuse tĂ”ttu elab rahvas kitsikuses. HĂ”imud on omavahel ÀÀrmiselt vaenulikud. Neil pole seadust, nad ei pea reeglitest kinni, nad on varastavad, valetavad ja posivad ĂŒksteisele ja ĂŒksteise pĂ”llutaimedele haigusi kaela pidevalt. Posimine on nende kultuuris pĂ”hitegevus, ilma sĂ”nu peale panemata ei kasva nende mĂ”istes nende pĂ”hisöök jamss kah. Tegemist on vĂ€ga paranoilise ja armukadeda rahvaga. Valitseb matriarhaat, abielu sugudevahelist vaenu ei leevenda ja sidemeid ei hoita. PĂ€rast isa surma ei nĂ€e laps enam  isapoolseid sugulasi ning kaaslase surma puhul sĂŒĂŒdistab kadunukese poolne rahvas alati teist poolt abikaasa surmas maagia vĂ”i mĂŒrgitamise lĂ€bi ning saadetakse kĂŒlast minema. Siinkohal esitan aga ĂŒhe  toreda lĂ”igu kihlumise kohta:
„Abielu sĂ”lmitakse muidugi inimesega, kes tuleb vĂ€ljastpoolt seda usaldusvÀÀrset ringi. JÀÀdes lokaalrĂŒhma sisse, liidab abielu seetĂ”ttu kahte kĂŒla, kelle vahel valitseb ilmselge vaenulikkus. Abielu ei too kaasa mingit vaenulikkuse leevenemist. Seda ĂŒmbritsevad tavad tekitavad juba algusest peale kahe rĂŒhma vahel konflikti ja halbu tundeid. Abiellumise algatab Ă€mma vaenulik akt. Ta tĂ”kestab kehaga oma maja vĂ€ljapÀÀsu, kus nooruk tema tĂŒtrega magab, ning seega on nooruk lĂ”ksus ja avalik kihlustseremoonia saab alata. Enne seda on poiss murdeeast alates igal ööl vallaliste tĂŒdrukute juures maganud. Tava kohaselt on tema enda maja tema jaoks suletud. Ta vĂ€ldib vahelejÀÀmist hulk aastaid, sĂ”brustab paljude tĂŒdrukutega ning lahkub alati majast aegsasti enne pĂ€evavalgust. Kui ta lĂ”puks lĂ”ksu pĂŒĂŒtakse, siis juhtub see harilikult sellepĂ€rast, et ta on ringiuitamisest vĂ€sinud ning ĂŒhe kaaslase juurde pĂŒsivamalt paigale jÀÀnud. Ta ei ole enam nii hoolikas hommikuse Ă€rkamise suhtes. Siiski ei arvata mitte kunagi, et ta on valmis abieluga kaasas kĂ€ivaks hĂ€bistavaks kohtlemiseks ning et pigem sunnib selle talle peale ukseavas seisev vana nĂ”iamoor ehk tema tulevane Ă€mm. Kui kĂŒlaelanikud, kelleks on tĂŒdruku emapoolne suguvĂ”sa, nĂ€evad vana naist liikumatult oma ukseavas seismas, kogunevad nad kokku ja publiku pĂ”rnitseva pilgu all laskuvad poiss ja tĂŒdruk alla ning istuvad maas olevale matile. KĂŒlaelanikud pĂ”rnitsevad neid pool tundi ja lĂ€hevad siis jĂ€rk-jĂ€rgult laiali ning midagi muud ei toimu; paar on ametlikult kihlatud." (Benedict, Ruth 2016: 156,157)

Hollandi Uus-Guinea hĂ”imud ei tunnista ĂŒldse abieluliitusid , mees teisest klannist kĂ€ib oma naist kĂŒlastamas vaid salaja öösel vĂ”i kohtutakse kusagil vĂ”sas

Niisiis on erinevate kultuuride kombed ja nende tĂ€hendusvĂ€ljad vĂ€ga erinevad. Neil on kĂ”igil kindlad eesmĂ€rgid, mille poole nende kĂ€itumine on suunatud  ja mida nende institutsioonid edendavad. Nad ei erine ainult selle poolest, et ĂŒks joon on ĂŒhes olemas ja teises puudu, vaid mĂ”ni sama muster esineb kahes piirkonnas eri vormides. Ühe ĂŒhiskonna sihte ja vahendeid ei saa hinnata teise kultuuri seisukohalt. Sarnane geograafiline areaal, mĂŒĂŒdid vĂ”i etĂŒmoloogilised sidemed keeles ei kĂ”nele alati vĂ€ga palju konkreetse rahva taotlustest. SeetĂ”ttu ei piisa paljude kultuuride ĂŒksikute tavade vĂ”rdlemisest, tuleb uurida konkreetseid hĂ”ime sĂŒvitsi, nende ĂŒhiskonna ja inimeste endi seisukohtade erinevaid tahke. Kuid tuleb uurida ka ajalugu. Erinevatest kultuuridest kokku  laenatud ebaharmoonilised elemendid vĂ”ivad kalduvad saavutama uue harmoonia. Integratsioon kultuuride vahel vĂ”ib toimuda sĂŒgavatest konfliktidest hoolimata. Kultuure uurides peab jÀÀma objektiivseks ning kasulik on hoiduda mingit pĂ”nevat hĂŒpoteesi jĂ€rgimast, et mitte anda valesid tĂ”lgendusi. Ühiskonda tuleb vaadelda individuaalsete mĂ”istuste summana, mis moodustabki orgaaniliselt tervikliku kultuuri. KĂ”iki ĂŒhiskondlikke tavasid kĂ€sitlevate uuringute tuum on selles, et vaadeldav kĂ€itumine peab pÀÀsema lĂ€bi ĂŒhiskondliku heakskiidu nĂ”elasilma. Veritasu  ei tuleks mĂ”ista kĂ€ttemaksu pĂ”hjal, vaid veritasu institutsiooni pĂ”hjal. Kultuuriliste vormide eri tahkude tĂ”lgendamisel on hĂ€davajalikud nii ajalugu kui psĂŒhholoogia. Antropoloogias pĂ”hjustab suurt konflikti see, mis puudutab ĂŒhiskondlike nĂ€htuste bioloogilist alust. Kui vĂ€idetakse, et teatud jooned on bioloogiliselt edasi antud, mitte kultuuriliselt vĂ€lja valitud, peaks pöörduma psĂŒhholoogia poole. Ometi on nĂ€iteks PĂ”hja-Ameerika indiaanlased bioloogiliselt ĂŒhest rassist, samas ei ole nende kĂ”igi kultuuriline kĂ€itumine dionĂŒĂŒsiline. Seega kultuurilised konfiguratsioonid lokaalsed ega korreleeru eri rĂŒhmade teada olevate sugulussuhetega. Kultuuril on omadus muuta oma kalduvust ilma vastava muutuseta rassilises konstitutsioonis.
Kui me oleme inimkĂ€itumisest huvitatud, tuleb kĂ”igepealt mĂ”ista institutsioone. Iga kultuuriline muster kujutab endast valikut paljude tehnikate ja joonte seast. Eelnevate nĂ€idete pĂ”hjal me vaatlesime kĂ€itumise skaalasid, mis on valitsevad ja annavad kultuurile ĂŒldise iseloomu. See valikutegemine on kultuuriline, mitte bioloogiline.
Maailmas ei ole ĂŒhte intsitutsiooni, mis kajastaks viimset ja universaalset tervemĂ”istuslikkust. Enamus inimesi on sunnitud muganduma etteantud kultuuriga, ometi on kultuur inimese loodud. Teatud tĂŒĂŒpi anded ja teatud tĂŒĂŒpi autoriteedid on „normaalsuseks“ vaid konkreetse ĂŒhiskonna etteantuses. Seestpoolt vaadates on ebanormaalne see, kes ei allu ja kelle omadused ei sobitu ĂŒhiskonna ideaalidega. Ka traditsioon ise vĂ”ib olla neurootiline, mitte ainult psĂŒhhiaatriahaigla patsient. Uus-Inglismaa puritaanlikud vaimulikud olid viimased inimesed, keda kolooniate tolleaegne arvamus psĂŒhhopaatiliseks pidas. Nad rakendasid nii tĂ€ielikku intellektuaalset kui emotsionaalset diktatuuri. Nad olid n-ö Jumala hÀÀl. PsĂŒhhoneurootikuteks neis tingimustes peeti hoopis segaduses ja piinatud naisi, keda puritaanid nĂ”idadena surma mĂ”istsid ja ĂŒldist sĂŒĂŒtunnet tekitasid. Praegu on samadel geograafilistel areaalidel hoopis teistsugused ettekujutused normaalsusest.

KĂ”ige tĂ€htsam ĂŒlesanne, mille ees ĂŒhiskondlik mĂ”tlemine kĂ€esoleval ajal seisab, ĂŒtleb Benedicht,  on kultuurilise relatiivsuse adekvaatne arvestamine. See tĂ€hendab vaadelda kultuure nende endi seisukohast.
Ruth Benedict on vÀljendanud ka ilusa mÔtte, et antropoloogia eesmÀrk ongi teha maailm ohutuks paigaks kÔigi inimeste erinevuste jaoks.

Kasutatud materjalid:

Benedict, Ruth 2016. Kultuurimustrid.Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

http://entsyklopeedia.ee/artikkel/etnops%C3%BChholoogia2
http://entsyklopeedia.ee/meedia/etnops%C3%BChholoogia1/nene2_page_0321





Kommentaare ei ole:

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.