Tagasi metsa

Tagasi metsa

Essee

Kristina Viin
US II
Tartu Ülikool

„Olen nagu eluaegne emigrant, kel iial pole tunnet, et on omasuguste hulgas ja tuttaval maal. Olen tõesti võõras maa pääl, kes varastab päevast viivu või ööst, et katsuda käia kodumaal, ja igasuguste võimatute toimingutega püüab teisi meelitada kaasa. Muidugi, see on asjatu, sest ma vist enam teedki ei tunne.“ (Masing 1996: 99.)

Praegu, alustades seda esseed, on mul tunne, et pean end häälestama mitte just essee komponeerimise lainele, vaid lähenema  teemale pisut teise nurga alt, nii, nagu inimene kirjutas kirjasõbrale. Põhjus peitub ülal Masingult näpatud motos, aga ka alljärgnevalt seletan selle pikemalt lahti. Niisiis alustan seda nõnda:

Tere Valdur,

Loodusmüstika või loodusmetafüüsika on miski, mida tajun eneses mingisuguse ürgollusena algusest peale olemas olevat. Mets, üksildased jalutuskäigud metsas on mind alati viinud tsivilisatsioonist päriskoju, kus kohtun omaenda hingemaastike ja reaalsega, puutumatu loodusega enese peegelduses. Olen põline soomeugrilane, kes linnas kuigi kaua vastu ei pea. Ühel hetkel hakkab linnakeskkond  lämmatama, olgugi see väike Tartu provints. Ma ei saa tajuda linna loomuliku elukeskkonnana.

Müürilehes ilmunud mõtiskluses  „Kirikusse, metsa või kaubanduskeskusesse“ kirjutasin: „Mina ei ole kasvanud kristlikus peres, lapsena sattusin kirikusse harva (kuigi minagi sain 8-aastaselt vanaema ettevõtmisel, keda vahest ainsana meie lähikonnas tol ajal need teemad huvitasid, Sangaste kirikus ristitud). Mul olid omad kondamised. Kirikus käimise asemel uitasin nädalavahetustel mööda metsi ja võsastikke, kus avastasin enda jaoks uusi maailmu, leiutasin lugusid ja sain kehale ja hingele kosutust. Ma ei oska praegu hinnata, kas sellist omaette metsas kondamist võiks päriselt hinnata kui religioosset kogemust, aga sarnase elamuse olen ma sealt saanud nagu pärast jumalateenistusel käimistki. Üksi metsas seigeldes saab inimene täiesti transtsendentse kogemuse. Ta tunnetab looduse vägevust, iseenda väiksust, on poole jalaga nagu teispool ja väljaspool tsivilisatsiooni, justnagu teisi inimesi ei eksteerikski. On ainult mina, looja ja loodus. Seal sa kõneled endaga, kompad oma hingeasju, mõtiskled, mediteerid, vahel loitsidki. Kogu meeltega tajutav atribuutika uhkeks liturgiaks on olemas, samuti tühjuse tunnetamiseks, muutunud teadvuseseisundiks, maagiaks ja müstikaks. Väiksena istusin ikka omaette kuskil perifeerias puu otsas, kus laulsin või luuletasin. Meenus, et olen kunagi ühes tekstis sel teemal ka kirjutanud: “toetan selja vastu puud / mu selgroog / hingus ja luud / on temale meediumiks / olen metsausku / ta tuules äiutav lööv / on minule kloostriks”.

Kord ühes metsajärves ujudes, kust ühtegi maja ei paistnud, mitte jälgegi,mis meenutaks  tsivilisatsiooni, ainult tuttpütid, vaikus ja mina selle selle kõige keskel, tajusin, et see ongi õnn. Mingisugune tõeline olemine.  Kaotatud Paradiis kristlikus terminoloogias – kui inimene elas veel nagu loom metsade keskel, enne, kui ta asus karja kasvatama ja maad harima. Läinud suvel mööda Käsmu metsi jalgrattaga, märg särk seljas, vurades arutlesin endamisi pühaduse mõiste üle. Pühadus tähistab erilist, puutumatut, profaanse vastandit, teispoolset, teisenenut, jumalikku... Selle „pühaduse“  tunde saan kõige kergemini kätte loovates mõtisklustes keset metsi ringi nuuskides. 2011. aasta kevade ja suve veetsin oma nõelravitsejast sõbra Leifi pööningul raamatuid lugedes ja sealset ümbruskonda avastades. Uinusin vahel, mõni herilane pea ümber tiirlemas. Sealtsamast pööningu aknalt leidsin kahe klaasi vahelt pesakonna surnud, kuivanud herilasekesti. Ja põrandalt ümmarguse lõhkise kärje. Kruntisin lõuendi valgeks, värvisin aerosooliga kärje kuldseks ja liimisin selle lõuendi keskele. Kõik leidobjektid, herilased värvisin samuti ühekaupa kuldseks ja kleepisin nad sakrofaagidena diagonaalsesse ruudustikku kärje ümber. Mis oli selle mõte? Eks omamoodi pühitsus, zenbudistlik harjutus. Samal sügisel läksin esimest korda EKA vestlusele, et magistrantuuri astuda, kus rääkisin, et tore oleks teha näiteks maastikukunsti, piirates mingi  osa loodusest aia või lindiga  ning märkides juurde, et see ala on püha. Et vaadata, kuidas inimesed reageerivad. Tol aastal ma sisse ei saanud, fotograaf Marco Laimre naeris, et vahest sa peaksid hoopis usuteaduskonda astuma. Järgmisel aastal sain küll sinna kooli sisse, aga sündis mul laps ja täna õpingi hoopis Tartu Ülikoolis religiooniuuringute erialal ja kõrvalerialana hiina ja jaapani kultuure ja keeli.

Selles punktis hüppaksin aga korraks tänavuste jõulude juurde. Jõulu eelõhtul otsustas sõber Valpri Valdo lapsele meie juures jõuluvana teha. Kuigi Valper oli eelnevalt kostümeerimata meie juures ja lapsele vana tuttav, ei tundnud või ei tahtnud ta teda jõuluvanas ära tunda. Siis jõudsin koos sõpradega konsensusele, et armastus on jõuluvana. Lacan´i objekt väike „a“.  Nii nagu naine või mees võib olla kuitahes tark, seksikas, ilus ja hea, aga kui temas ei jää meie jaoks midagi müstilist, tabamatut, hoomamatut, nii, et me usuksime temasse nagu lapsed jõuluvanasse, siis jääb sellest väheks. Nagu ka religioon, mille võlu seisneb teaduslikult tõestamatutes müsteeriumites ja sakramentides. Nõnda leppis ka minu laps sellega, et jõuluvanal on habe nööriga, nagu ta täheldas, aga ei esitanud kordagi argumenti, et jõuluvanal võiks olla mingitki seost onu Valpriga, kes külas oli. Kui mu sõbranna ütles lapsele, et mine vaata aknast, kuidas jõuluvana minema lendab, lapse selle järele täies usus kohe ka jooksis. Valper oli varsti tagasi ja hoopis teine.

Samamoodi on ka üksildased  rännakud looduses minu jaoks täiesti jõuluvana- kogemused. Võib hämmastuda ja hämmastuma jäädagi, kuidas saab ikka ühest pisikesest seemnest kasvada võimas kirju huvitava kujuga ja struktuuriga lill. Kus on see kood? Kust ta teab selliseks kasvada, see seeme? Kuidas võivad üraskid justkui ürgunedes viibides oma elutegevusega vanade palkmajade seintele hobuseid, inimesi, paate, elukaid ja muid sümboleid graveerida? Paralleelselt Peeter Lauritsaga asusin minagi neid üraskimustreid hariliku pliiatsiga läbi õrna paberi üles kopeerima. Töötlesin saadud kujutisi arvutis ja mõned neist said toona Maarja Pärtna luulekogu illustratsioonideks.

Loodusega ühekssaamine annab tõepoolest jumaliku, transtsendentaalse kogemuse, kus inimene unustab iseennast ehk saab nõnda lahustudes oma tõelise olemusega kokku. Eestlane metsas, vana Hiina taoist vahest pigem mägedes. Suzuki oma raamatus „Mysticism: Christian and Buddhist“ toob „ise“ või „ego“ tühjuse mõistmiseks, mida niisuguseks kogemuseks vaja on, mängu orientaalse kunsti, mis kujutab pigem asja vaimu  ja olemust kui vormi: Öeldakse, et vorm loob ennast ise, kui selle olemus on mõistetud. Tõeline kunstnik on looja, mitte kopeerija. Ta on külastanud Jumala töötuba ja on tema loomise võtted omandanud. See tähendab millegi loomist eimillegist. Selleks, et maalida taime, peab saama ise selleks taimeks, mida ta kavatseb maalida. Kuid selleks peab sinus olema ruumi. Subjekt peab objektis kaduma minema ja teenima objekti vaimu.
Nõnda on ka Jumalaga, oli kirjutanud meister Eckhart. Jumal ei loonud maailma niisama heast peast. Ta tahtis näha iseenda peegeldust oma loomingus.  Nõnda on isegi tühiseimgi kirp Jumala näo järgi loodud  ja jagab Jumala nõndasust oma nõndasuses. See asja nõndasus ei ole lihtsalt nõnda olek, vaid sisaldab eneses lõputuid võimalusi. Kui ise on tühi, lased taimel endas maalida või jumalal endas toimida. Hiljuti kirjutasin sellel teemal ühe luuletuse:

luuletajad  jalgratastel
luuletajad  jalgratastel nagu lapsed
nagu lapsed, kellel polegi nime ega sugu ega maad
nagu inglid
sõites mööda jõeäärset matkarada
ja hõljudes sealt üle põldude Vorbuse mäele
nii kõige juurest eemale
 nii iseendast ära nimetusse loodusse
nii, et silmadest saavadki paiseleheõied
kõrvadest konnade krooksumine
ja päädest pajuvitsad
“`ενθεος” ütleb tark
inimene on kõige rohkem ise kui ta ennast unustab
mis on ongi olemine jumalas
“α`υτοματος” ütleb tark
kõige puhtam automaat on Jumal, 'isepüüdleja'
või jumalik inimene
kelles hingus on iseenesest
metsas nurme kohal lompides
silmipidi soos

Ma ei mäleta, et oleksin kunagi nii vähe loov olnud ja ennast nii kammitsetuna tundnud, kui paar  aastat galeriis töötades, seal päevast päeva „kinni“ istudes. Ma ei kirjutanud sel ajal pea ühtegi luuletust. Aga ma ei mäleta ka, et oleksin kunagi õnnelikum olnud, kui lapsena mõned suved ühe Võrumaa majandi palgal metsade vahel mullikakarjas karjusena töötades. Ma isegi ei joonistanud ega kirjutanud seal. Olin siis helilooja. Päevast päeva mõtlesin isekeskis viise välja ja laulsin neile sõnad juurde. Kuigi ma enda teada üldse laulda ei oska. Aga seal ei olnud teist inimest, kriitikut. Huvitav oleks neid tänasel päeval kuulda. Paraku on need  loodusele lauldud viisid  kaduvikku  lahtunud.

Ahto Kaasiku „Looduslike pühapaikade“ loengus jõudis mulle päriselt kohale, et olen enda teadmata sünnist saati, juba eos, vahest maausuline olnud, soomeugrilise animistliku maailma tunnetuse  ja pärimuse kandja. Enda teadmata, nagu lillgi juba seemnena eneses iidset koodi kannab, sest meie pere oli üsna ateistlik, maausust, regilaulust või hiiepuudest ei teadnud ma midagi. Ometi oli mul lapsena võsas, kuhu ainult mina teadsin minna, oma puu, õieti tüvest murdunud kask, mille keskosa omamoodi pesa moodustas, kus sai mõnusalt istuda ja luuletusi kirjutada, ja kase küljelt üles kasvav pihlakas, mis seda moodustist toetas ja ehtis.

Täna tärkas mus üks ilus mõtteke koostada lihtne luulekogumik, võib-olla ka kinkeraamat, millele kirjutaksin ka sisuka eessõna. „Vaadates lilli“ või midagi seesugust. Mõte sai oma seemne jällegi sellestsamast D.T.  Suzuki raamatust „Mysticism in Christian and Buddhism“, kus Suzuki kasutades näiteks briti luuletaja lord Tennysoni ja jaapani luuletaja Bacho tekste võrdleb Ida mõtteviisi ja Lääne dualistlikku maailmanägemist. Ta kommenteerib, et kui näiteks Basho vaatleb metsikut lille põõsastaras, ei korja ta seda üles, ei murra seda, vaid näeb selles kontempleerides makro- ja mikromaailma lahutamatut samasust, kogu olemise jumalikku müsteeriumit. (Et midagi mõista, tuleb see olla).Tennyson aga lääne teaduslikule ratsionalismile omaselt murrab varre ja analüüsib objekti väljastpoolt. Tekst kujutab endast pigem dualistlikku intellektualiseerimist.

Autorite loodusekäsitlus kõneleb nii nende enese- kui maailmatajust, kultuuriruumist, milles nad eksisteerivad. Kindlasti kuulub sellesse teemasse ka Uku Masingu „Mälestusi taimedest“, tema poeetiline loodusmüstika või loodusmetafüüsika. Mõtlesin hakata koguma luuletusi n-ö lillevaatlustest.
Täna kõnetas mind Juhan Liiv. Suvel vaimustas mind üks Jaak Jõerüüdi tekst, aga ma ei leia seda praegu üles.

Jaak Jõerüüt

Lillede lõhn

Lilledeni jõudsin ma siis kui olin viiskümmend ja üle
Äkki ma mõistsin neid

Nende keelt, nende ilu ja au

Nende värve ja tagasihoidlikkust

Ja seda, et lilled on teispoolsuse

Värvilised õhuaknad meie kinnises elumajas

Mõistsin et kõik, mis lilledega kaasas käib

On sõnastamatu,

Kuid seda võib siiski näha

Vaadates üle lille vasaku õla

Seal see on

...

Juhan Liiv

Vaat sammalde vahele vara

On ärgand üks õieke.

Ma leidsin ta õrna ja ara –

Külm oli veel kevade.

Veel vaatsin küsides mina,

miks õitses üks õieke?

seal nõidus mu südant ta sina,

Rind liikus sest laulule.

...

Basho

lähedalt kaedes

märkan üht hiirekõrva
heki alt paistmas

Masing oma raamatus „Mälestusi taimedest“ on öelnud: „Taimed on täiuslikud elusolendid, kes söönukssaamaks ei tarvitse õgida teist omasugust, kes kuju lõplikkuselt ületavad kõik nõtked ja kaunemate joontega loomad, kes suudavad sööki valmistada valgusest, õhust ja veest, vaades ainult kübekene anorgaanilist ainest oma hoone taladeks. (---) nad hoolivad sellest universumi suurimast haruldusest, valgusest, et nad temast oskavad ehitada tõeliselt võimatut, millega mingi loodusekroon ei tuleks toime.“

Ükskord, aastaid tagasi jõin eetrit ja läksin siis maikuu öös üksinda võõrasse aeda kondama. Kõige mõttetuse üle mõeldes otsustasin küsida kirsipuult, miks sa õitsed. Tundsin, kuidas oksad justkui kooldusid kallistuseks ja vastus tuli telepaatiliselt,  justkui vaevuaimatava sosinana kerge hingusena mu pähe: „inimesed on rumalad.“ See oli ka kirsipuu ainus vastus. Nii paljuütlev, nii paikapanev, tõeline koan.

Ida vaimsus on mulle alati kuidagi orgaanilisem, mõistetavam ja südamelähedasem tundunud, kui lääne kristlik kultuuriruum. Mingi jaapani zen-budismile sarnase praktika läbi avastasin lapsena eneses ka tõelise loovuse ja sürrealisti: täheldasin seintel, kohvitassijälgedel ja muudel plekkidel igasugu kummalisi olendeid ja kujutisi, mida hakkasin edasi joonistama ja täiendama. Ilma igasuguse taotluseta, kasutades käe ja meele vaba kulgemist.

Sünesteesia peale mõeldes tooksin välja sügavama tunnetuse, mida mäletan. Kokkukõla, mis tekkis bussiga läbi maastike kihutades. Bussi liikumine ja tumedate kuuselatvade möödumine taamal tekitas valutunde, mulle näis, et teravad kuuseladvad olid need, mis loojangutaevasse punetavaid viirge kriipisid.

Võtaksin kogu jutu kokku ühe Heljo Männi luuletusega, milles ennast ära tundsin ning mille oma metsaskondamiste teemalise pildialbumi pealkirjaks või motoks panin:

Mahajäetud maastikud

 

Minagi olen kadunud
eelajaloolisse aega.
Olen metsavendade onn tihnikuräsus.
Või metsavend?
Metsnaine?
Orjatüdruk, kes põgenes
esimese öö õiguse eest
laande?
Libahunt?
Ma ei mäleta enam midagi.
Mäletan vaid mässumeelt,
vastuhakku maailmale.

***

Aitäh kõigi nende kirjutiste eest, mida oled loonud. Kui „Lingvistilise mets“  ilmus ja seda lugeda sain, tundsin suurt heameelt, et kusagil on olemas mõttekaaslane, kes kõik need asjad, mida eneses olen kandnud ja oluliseks pidanud, on keegi sõnadesse seadnud ning seda teistega jagab. Mul on seetõttu nüüd ja edaspidi palju vähem seletamist teistele, miks ma olen nagu olen. Ja paistab, et samasugune rõõmus äratundmine valdab paljusid teisigi.

Kristina Viin

Kasutatud  materjalid:

https://www.muurileht.ee/kirikusse-metsa-voi-kaubanduskeskusesse/

D.T. Suzuki „Mysticism: Christian and  Buddhist“, Routledge classics, 2002

Uku Masing „Mälestusi taimedest“, kirjastus Ilmamaa, 1996

Jüri Talvet „Juhan Liivi luule. Monograafia“, kirjastus Tänapäev, 2012

Jaak Jõerüüt "Uus raamat", kirjastus Tuum, 2004