kolmapÀev, 25. jaanuar 2017

Tagasi metsa

Tagasi metsa
Essee
Kristina Viin
US II
Tartu Ülikool



„Olen nagu eluaegne emigrant, kel iial pole tunnet, et on omasuguste hulgas ja tuttaval maal. Olen tĂ”esti vÔÔras maa pÀÀl, kes varastab pĂ€evast viivu vĂ”i ööst, et katsuda kĂ€ia kodumaal, ja igasuguste vĂ”imatute toimingutega pĂŒĂŒab teisi meelitada kaasa. Muidugi, see on asjatu, sest ma vist enam teedki ei tunne.“ (Masing 1996: 99.)

Praegu, alustades seda esseed, on mul tunne, et pean end hÀÀlestama mitte just essee komponeerimise lainele, vaid lĂ€henema  teemale pisut teise nurga alt, nii, nagu inimene kirjutas kirjasĂ”brale. PĂ”hjus peitub ĂŒlal Masingult nĂ€patud motos, aga ka alljĂ€rgnevalt seletan selle pikemalt lahti. Niisiis alustan seda nĂ”nda:

Tere Valdur,
LoodusmĂŒstika vĂ”i loodusmetafĂŒĂŒsika on miski, mida tajun eneses mingisuguse ĂŒrgollusena algusest peale olemas olevat. Mets, ĂŒksildased jalutuskĂ€igud metsas on mind alati viinud tsivilisatsioonist pĂ€riskoju, kus kohtun omaenda hingemaastike ja reaalsega, puutumatu loodusega enese peegelduses. Olen pĂ”line soomeugrilane, kes linnas kuigi kaua vastu ei pea. Ühel hetkel hakkab linnakeskkond  lĂ€mmatama, olgugi see vĂ€ike Tartu provints. Ma ei saa tajuda linna loomuliku elukeskkonnana.

MĂŒĂŒrilehes ilmunud mĂ”tiskluses  „Kirikusse, metsa vĂ”i kaubanduskeskusesse“ kirjutasin: „Mina ei ole kasvanud kristlikus peres, lapsena sattusin kirikusse harva (kuigi minagi sain 8-aastaselt vanaema ettevĂ”tmisel, keda vahest ainsana meie lĂ€hikonnas tol ajal need teemad huvitasid, Sangaste kirikus ristitud). Mul olid omad kondamised. Kirikus kĂ€imise asemel uitasin nĂ€dalavahetustel mööda metsi ja vĂ”sastikke, kus avastasin enda jaoks uusi maailmu, leiutasin lugusid ja sain kehale ja hingele kosutust. Ma ei oska praegu hinnata, kas sellist omaette metsas kondamist vĂ”iks pĂ€riselt hinnata kui religioosset kogemust, aga sarnase elamuse olen ma sealt saanud nagu pĂ€rast jumalateenistusel kĂ€imistki. Üksi metsas seigeldes saab inimene tĂ€iesti transtsendentse kogemuse. Ta tunnetab looduse vĂ€gevust, iseenda vĂ€iksust, on poole jalaga nagu teispool ja vĂ€ljaspool tsivilisatsiooni, justnagu teisi inimesi ei eksteerikski. On ainult mina, looja ja loodus. Seal sa kĂ”neled endaga, kompad oma hingeasju, mĂ”tiskled, mediteerid, vahel loitsidki. Kogu meeltega tajutav atribuutika uhkeks liturgiaks on olemas, samuti tĂŒhjuse tunnetamiseks, muutunud teadvuseseisundiks, maagiaks ja mĂŒstikaks. VĂ€iksena istusin ikka omaette kuskil perifeerias puu otsas, kus laulsin vĂ”i luuletasin. Meenus, et olen kunagi ĂŒhes tekstis sel teemal ka kirjutanud: “toetan selja vastu puud / mu selgroog / hingus ja luud / on temale meediumiks / olen metsausku / ta tuules Ă€iutav lööv / on minule kloostriks”.

Kord ĂŒhes metsajĂ€rves ujudes, kust ĂŒhtegi maja ei paistnud, mitte jĂ€lgegi,mis meenutaks  tsivilisatsiooni, ainult tuttpĂŒtid, vaikus ja mina selle selle kĂ”ige keskel, tajusin, et see ongi Ă”nn. Mingisugune tĂ”eline olemine.  Kaotatud Paradiis kristlikus terminoloogias – kui inimene elas veel nagu loom metsade keskel, enne, kui ta asus karja kasvatama ja maad harima. LĂ€inud suvel mööda KĂ€smu metsi jalgrattaga, mĂ€rg sĂ€rk seljas, vurades arutlesin endamisi pĂŒhaduse mĂ”iste ĂŒle. PĂŒhadus tĂ€histab erilist, puutumatut, profaanse vastandit, teispoolset, teisenenut, jumalikku... Selle „pĂŒhaduse“  tunde saan kĂ”ige kergemini kĂ€tte loovates mĂ”tisklustes keset metsi ringi nuuskides. 2011. aasta kevade ja suve veetsin oma nĂ”elravitsejast sĂ”bra Leifi pööningul raamatuid lugedes ja sealset ĂŒmbruskonda avastades. Uinusin vahel, mĂ”ni herilane pea ĂŒmber tiirlemas. Sealtsamast pööningu aknalt leidsin kahe klaasi vahelt pesakonna surnud, kuivanud herilasekesti. Ja pĂ”randalt ĂŒmmarguse lĂ”hkise kĂ€rje. Kruntisin lĂ”uendi valgeks, vĂ€rvisin aerosooliga kĂ€rje kuldseks ja liimisin selle lĂ”uendi keskele. KĂ”ik leidobjektid, herilased vĂ€rvisin samuti ĂŒhekaupa kuldseks ja kleepisin nad sakrofaagidena diagonaalsesse ruudustikku kĂ€rje ĂŒmber. Mis oli selle mĂ”te? Eks omamoodi pĂŒhitsus, zenbudistlik harjutus. Samal sĂŒgisel lĂ€ksin esimest korda EKA vestlusele, et magistrantuuri astuda, kus rÀÀkisin, et tore oleks teha nĂ€iteks maastikukunsti, piirates mingi  osa loodusest aia vĂ”i lindiga  ning mĂ€rkides juurde, et see ala on pĂŒha. Et vaadata, kuidas inimesed reageerivad. Tol aastal ma sisse ei saanud, fotograaf Marco Laimre naeris, et vahest sa peaksid hoopis usuteaduskonda astuma. JĂ€rgmisel aastal sain kĂŒll sinna kooli sisse, aga sĂŒndis mul laps ja tĂ€na Ă”pingi hoopis Tartu Ülikoolis religiooniuuringute erialal ja kĂ”rvalerialana hiina ja jaapani kultuure ja keeli.
Selles punktis hĂŒppaksin aga korraks tĂ€navuste jĂ”ulude juurde. JĂ”ulu eelĂ”htul otsustas sĂ”ber Valpri Valdo lapsele meie juures jĂ”uluvana teha. Kuigi Valper oli eelnevalt kostĂŒmeerimata meie juures ja lapsele vana tuttav, ei tundnud vĂ”i ei tahtnud ta teda jĂ”uluvanas Ă€ra tunda. Siis jĂ”udsin koos sĂ”pradega konsensusele, et armastus on jĂ”uluvana. Lacan´i objekt vĂ€ike „a“.  Nii nagu naine vĂ”i mees vĂ”ib olla kuitahes tark, seksikas, ilus ja hea, aga kui temas ei jÀÀ meie jaoks midagi mĂŒstilist, tabamatut, hoomamatut, nii, et me usuksime temasse nagu lapsed jĂ”uluvanasse, siis jÀÀb sellest vĂ€heks. Nagu ka religioon, mille vĂ”lu seisneb teaduslikult tĂ”estamatutes mĂŒsteeriumites ja sakramentides. NĂ”nda leppis ka minu laps sellega, et jĂ”uluvanal on habe nööriga, nagu ta tĂ€heldas, aga ei esitanud kordagi argumenti, et jĂ”uluvanal vĂ”iks olla mingitki seost onu Valpriga, kes kĂŒlas oli. Kui mu sĂ”branna ĂŒtles lapsele, et mine vaata aknast, kuidas jĂ”uluvana minema lendab, lapse selle jĂ€rele tĂ€ies usus kohe ka jooksis. Valper oli varsti tagasi ja hoopis teine.
Samamoodi on ka ĂŒksildased  rĂ€nnakud looduses minu jaoks tĂ€iesti jĂ”uluvana- kogemused. VĂ”ib hĂ€mmastuda ja hĂ€mmastuma jÀÀdagi, kuidas saab ikka ĂŒhest pisikesest seemnest kasvada vĂ”imas kirju huvitava kujuga ja struktuuriga lill. Kus on see kood? Kust ta teab selliseks kasvada, see seeme? Kuidas vĂ”ivad ĂŒraskid justkui ĂŒrgunedes viibides oma elutegevusega vanade palkmajade seintele hobuseid, inimesi, paate, elukaid ja muid sĂŒmboleid graveerida? Paralleelselt Peeter Lauritsaga asusin minagi neid ĂŒraskimustreid hariliku pliiatsiga lĂ€bi Ă”rna paberi ĂŒles kopeerima. Töötlesin saadud kujutisi arvutis ja mĂ”ned neist said toona Maarja PĂ€rtna luulekogu illustratsioonideks.
Loodusega ĂŒhekssaamine annab tĂ”epoolest jumaliku, transtsendentaalse kogemuse, kus inimene unustab iseennast ehk saab nĂ”nda lahustudes oma tĂ”elise olemusega kokku. Eestlane metsas, vana Hiina taoist vahest pigem mĂ€gedes. Suzuki oma raamatus „Mysticism: Christian and Buddhist“ toob „ise“ vĂ”i „ego“ tĂŒhjuse mĂ”istmiseks, mida niisuguseks kogemuseks vaja on, mĂ€ngu orientaalse kunsti, mis kujutab pigem asja vaimu  ja olemust kui vormi: Öeldakse, et vorm loob ennast ise, kui selle olemus on mĂ”istetud. TĂ”eline kunstnik on looja, mitte kopeerija. Ta on kĂŒlastanud Jumala töötuba ja on tema loomise vĂ”tted omandanud. See tĂ€hendab millegi loomist eimillegist. Selleks, et maalida taime, peab saama ise selleks taimeks, mida ta kavatseb maalida. Kuid selleks peab sinus olema ruumi. Subjekt peab objektis kaduma minema ja teenima objekti vaimu.
NĂ”nda on ka Jumalaga, oli kirjutanud meister Eckhart. Jumal ei loonud maailma niisama heast peast. Ta tahtis nĂ€ha iseenda peegeldust oma loomingus.  NĂ”nda on isegi tĂŒhiseimgi kirp Jumala nĂ€o jĂ€rgi loodud  ja jagab Jumala nĂ”ndasust oma nĂ”ndasuses. See asja nĂ”ndasus ei ole lihtsalt nĂ”nda olek, vaid sisaldab eneses lĂ”putuid vĂ”imalusi. Kui ise on tĂŒhi, lased taimel endas maalida vĂ”i jumalal endas toimida. 
Hiljuti kirjutasin sellel teemal ĂŒhe luuletuse:
luuletajad  jalgratastel
luuletajad  jalgratastel nagu lapsed
nagu lapsed, kellel polegi nime ega sugu ega maad
nagu inglid
sÔites mööda jÔeÀÀrset matkarada
ja hĂ”ljudes sealt ĂŒle pĂ”ldude Vorbuse mĂ€ele
nii kÔige juurest eemale
 nii iseendast Ă€ra nimetusse loodusse

nii, et silmadest saavadki paiseleheÔied
kÔrvadest konnade krooksumine
ja pÀÀdest pajuvitsad
“`Î”ÎœÎžÎ”ÎżÏ‚” ĂŒtleb tark
inimene on kÔige rohkem ise kui ta ennast unustab
mis on ongi olemine jumalas
“α`Ï…Ï„ÎżÎŒÎ±Ï„ÎżÏ‚” ĂŒtleb tark
kĂ”ige puhtam automaat on Jumal, 'isepĂŒĂŒdleja'
vÔi jumalik inimene
kelles hingus on iseenesest
metsas nurme kohal lompides
silmipidi soos

Ma ei mĂ€leta, et oleksin kunagi nii vĂ€he loov olnud ja ennast nii kammitsetuna tundnud, kui paar  aastat galeriis töötades, seal pĂ€evast pĂ€eva „kinni“ istudes. Ma ei kirjutanud sel ajal pea ĂŒhtegi luuletust. Aga ma ei mĂ€leta ka, et oleksin kunagi Ă”nnelikum olnud, kui lapsena mĂ”ned suved ĂŒhe VĂ”rumaa majandi palgal metsade vahel mullikakarjas karjusena töötades. Ma isegi ei joonistanud ega kirjutanud seal. Olin siis helilooja. PĂ€evast pĂ€eva mĂ”tlesin isekeskis viise vĂ€lja ja laulsin neile sĂ”nad juurde. Kuigi ma enda teada ĂŒldse laulda ei oska. Aga seal ei olnud teist inimest, kriitikut. Huvitav oleks neid tĂ€nasel pĂ€eval kuulda. Paraku on need  loodusele lauldud viisid  kaduvikku  lahtunud.
Ahto Kaasiku „Looduslike pĂŒhapaikade“ loengus jĂ”udis mulle pĂ€riselt kohale, et olen enda teadmata sĂŒnnist saati, juba eos, vahest maausuline olnud, soomeugrilise animistliku maailma tunnetuse  ja pĂ€rimuse kandja. Enda teadmata, nagu lillgi juba seemnena eneses iidset koodi kannab, sest meie pere oli ĂŒsna ateistlik, maausust, regilaulust vĂ”i hiiepuudest ei teadnud ma midagi. Ometi oli mul lapsena vĂ”sas, kuhu ainult mina teadsin minna, oma puu, Ă”ieti tĂŒvest murdunud kask, mille keskosa omamoodi pesa moodustas, kus sai mĂ”nusalt istuda ja luuletusi kirjutada, ja kase kĂŒljelt ĂŒles kasvav pihlakas, mis seda moodustist toetas ja ehtis.

TĂ€na tĂ€rkas mus ĂŒks ilus mĂ”tteke koostada lihtne luulekogumik, vĂ”ib-olla ka kinkeraamat, millele kirjutaksin ka sisuka eessĂ”na. „Vaadates lilli“ vĂ”i midagi seesugust. MĂ”te sai oma seemne jĂ€llegi sellestsamast D.T.  Suzuki raamatust „Mysticism in Christian and Buddhism“, kus Suzuki kasutades nĂ€iteks briti luuletaja lord Tennysoni ja jaapani luuletaja Bacho tekste vĂ”rdleb Ida mĂ”tteviisi ja LÀÀne dualistlikku maailmanĂ€gemist. Ta kommenteerib, et kui nĂ€iteks Basho vaatleb metsikut lille pÔÔsastaras, ei korja ta seda ĂŒles, ei murra seda, vaid nĂ€eb selles kontempleerides makro- ja mikromaailma lahutamatut samasust, kogu olemise jumalikku mĂŒsteeriumit. (Et midagi mĂ”ista, tuleb see olla).Tennyson aga lÀÀne teaduslikule ratsionalismile omaselt murrab varre ja analĂŒĂŒsib objekti vĂ€ljastpoolt. Tekst kujutab endast pigem dualistlikku intellektualiseerimist.

Autorite loodusekĂ€sitlus kĂ”neleb nii nende enese- kui maailmatajust, kultuuriruumist, milles nad eksisteerivad. Kindlasti kuulub sellesse teemasse ka Uku Masingu „MĂ€lestusi taimedest“, tema poeetiline loodusmĂŒstika vĂ”i loodusmetafĂŒĂŒsika. MĂ”tlesin hakata koguma luuletusi n-ö lillevaatlustest.
TĂ€na kĂ”netas mind Juhan Liiv. Suvel vaimustas mind ĂŒks Jaak JĂ”erĂŒĂŒdi tekst, aga ma ei leia seda praegu ĂŒles.
Jaak JĂ”erĂŒĂŒt

Lillede lÔhn
Lilledeni jĂ”udsin ma siis kui olin viiskĂŒmmend ja ĂŒle
Äkki ma mĂ”istsin neid
Nende keelt, nende ilu ja au
Nende vÀrve ja tagasihoidlikkust
Ja seda, et lilled on teispoolsuse
VÀrvilised Ôhuaknad meie kinnises elumajas
MÔistsin et kÔik, mis lilledega kaasas kÀib
On sÔnastamatu,
Kuid seda vÔib siiski nÀha
Vaadates ĂŒle lille vasaku Ă”la
Seal see on
...

Juhan Liiv

Vaat sammalde vahele vara
On Ă€rgand ĂŒks Ă”ieke.
Ma leidsin ta Ă”rna ja ara –
KĂŒlm oli veel kevade.

Veel vaatsin kĂŒsides mina,
miks Ă”itses ĂŒks Ă”ieke?
seal nĂ”idus mu sĂŒdant ta sina,
Rind liikus sest laulule.
...
Basho

lÀhedalt kaedes
mĂ€rkan ĂŒht hiirekĂ”rva
heki alt paistmas
Masing oma raamatus „MĂ€lestusi taimedest“ on öelnud: „Taimed on tĂ€iuslikud elusolendid, kes söönukssaamaks ei tarvitse Ă”gida teist omasugust, kes kuju lĂ”plikkuselt ĂŒletavad kĂ”ik nĂ”tked ja kaunemate joontega loomad, kes suudavad sööki valmistada valgusest, Ă”hust ja veest, vaades ainult kĂŒbekene anorgaanilist ainest oma hoone taladeks. (---) nad hoolivad sellest universumi suurimast haruldusest, valgusest, et nad temast oskavad ehitada tĂ”eliselt vĂ”imatut, millega mingi loodusekroon ei tuleks toime.“
Ükskord, aastaid tagasi jĂ”in eetrit ja lĂ€ksin siis maikuu öös ĂŒksinda vÔÔrasse aeda kondama. KĂ”ige mĂ”ttetuse ĂŒle mĂ”eldes otsustasin kĂŒsida kirsipuult, miks sa Ă”itsed. Tundsin, kuidas oksad justkui kooldusid kallistuseks ja vastus tuli telepaatiliselt,  justkui vaevuaimatava sosinana kerge hingusena mu pĂ€he: „inimesed on rumalad.“ See oli ka kirsipuu ainus vastus. Nii paljuĂŒtlev, nii paikapanev, tĂ”eline koan.

Ida vaimsus on mulle alati kuidagi orgaanilisem, mĂ”istetavam ja sĂŒdamelĂ€hedasem tundunud, kui lÀÀne kristlik kultuuriruum. Mingi jaapani zen-budismile sarnase praktika lĂ€bi avastasin lapsena eneses ka tĂ”elise loovuse ja sĂŒrrealisti: tĂ€heldasin seintel, kohvitassijĂ€lgedel ja muudel plekkidel igasugu kummalisi olendeid ja kujutisi, mida hakkasin edasi joonistama ja tĂ€iendama. Ilma igasuguse taotluseta, kasutades kĂ€e ja meele vaba kulgemist.

SĂŒnesteesia peale mĂ”eldes tooksin vĂ€lja sĂŒgavama tunnetuse, mida mĂ€letan. KokkukĂ”la, mis tekkis bussiga lĂ€bi maastike kihutades. Bussi liikumine ja tumedate kuuselatvade möödumine taamal tekitas valutunde, mulle nĂ€is, et teravad kuuseladvad olid need, mis loojangutaevasse punetavaid viirge kriipisid.

VĂ”taksin kogu jutu kokku ĂŒhe Heljo MĂ€nni luuletusega, milles ennast Ă€ra tundsin ning mille oma metsaskondamiste teemalise pildialbumi pealkirjaks vĂ”i motoks panin:

MahajÀetud maastikud

 

Minagi olen kadunud
eelajaloolisse aega.
Olen metsavendade onn tihnikurÀsus.
VÔi metsavend?
Metsnaine?
OrjatĂŒdruk, kes pĂ”genes
esimese öö Ôiguse eest
laande?
Libahunt?
Ma ei mÀleta enam midagi.
MÀletan vaid mÀssumeelt,
vastuhakku maailmale.

***

AitĂ€h kĂ”igi nende kirjutiste eest, mida oled loonud. Kui „Lingvistilise mets“  ilmus ja seda lugeda sain, tundsin suurt heameelt, et kusagil on olemas mĂ”ttekaaslane, kes kĂ”ik need asjad, mida eneses olen kandnud ja oluliseks pidanud, on keegi sĂ”nadesse seadnud ning seda teistega jagab. Mul on seetĂ”ttu nĂŒĂŒd ja edaspidi palju vĂ€hem seletamist teistele, miks ma olen nagu olen. Ja paistab, et samasugune rÔÔmus Ă€ratundmine valdab paljusid teisigi.

Kristina Viin







Kasutatud  materjalid:
D.T. Suzuki „Mysticism: Christian and  Buddhist“, Routledge classics, 2002

Uku Masing „MĂ€lestusi taimedest“, kirjastus Ilmamaa, 1996
JĂŒri Talvet „Juhan Liivi luule. Monograafia“, kirjastus TĂ€napĂ€ev, 2012
Jaak JĂ”erĂŒĂŒt "Uus raamat", kirjastus Tuum, 2004


Kommentaare ei ole:

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.