Twin Peaks

Viimasel nädalal oleme öösiti, suu ammuli,  kella neljani järjest uusi 2017. aasta "Twin Peaksi" osi vaadanud. David Lynch  on ikka geenius. Kohati veidralt üle vindi keeratud sürrimad kaadrid "The Black Lodge´s ja mujal, on just sellepärast nii head, et nad on kuidagi täpselt ja oskuslikult hea maitse piiri peal, samm edasi läheks juba camp´iks. Kuigi Lynch võib justkui põhjendamatult ja tüütult molutada vahele pikitud venivate, pealtnäha kõrvaliste vestlustega, tuleb aga peagi jälle midagi täiesti ootamatut ja pöörast, mõni uus lahtikeriv võte, nii et ei suuda kustutada nälga eesootavate lahenduskäikude järele. Kõrvaldimensioonis kaks aastakümmet ekselnud Cooper ja sealt vaevarikkalt suitseva rullikeritud pulgana siinpoolsusse, kurjuse kehastuse Bob´i loodud triksteri Dougie Jones´i (et ta tõelise Cooperi naastes surema ei peaks; kuidas küll, seda veel ei tea)identiteedi (kellega dimensioonides kohad vahetatakse) varju naasnud Cooper on misterbeanilikult juhmistunud, unustanud selle maailma keele ja tähendused. Autistlikult sünkronismi, kaasinimeste toetuse, "jumaliku" ettemääratuse ja hoole, kehamälu ja kõrgemate jõudude kokkumängu abil õnnestub tal päästa (niikaua kui mina näinud olen, vähemalt 12. osani) nii Dale Cooper´i hing (Cooper oli küll pigem budist) kui lahendada Dougie Jones´i pärandi - tohutu rahavõla ning pereõnne. Kõik Cooperi ja Laura Palmeri juhtumiga seostuv elustub korraga paralleelselt - Cooperit asuvad otsima nii FBI kui kohalik Twin Peaksi jaoskond. Bob´i vaimust seestunud Cooperi kaksik ajab jõleda machona mööda ilma oma rida, lisaks siseneb salapärase valve all oleva korteri müstilise kaameratest ümbritsetud klaaskasti sadistlik vaimolend, kes veristab ruumis miilustava noorpaari; lisaks mitu teist kummalist mõrva, ägestunud käitumist, vihjeid aegade tagant ja teadaandeid Log Lady halult indiaanlasest Hawk´ile... ja pinge kasvab.
Jah, kohati küll tundub, et Lynch vahel lihtsalt lõbutseb, jättes sisse näiteks pika, väga pika stseeni tema enda kehastatud uurimisrühma juhi Gordon´i ja koketse prantslanna vahel.
Üks põhilisi imetlusväärsusi, mis Lynch´i läbi "Twin Peaks´is" avaldub, on oskus panna kokku voolama täiesti erinevaid stiile ja võtteid nii, et need mõjuvad veenva ja nauditava tervikuna. Sinna juurde naljakalt värvikas karakteriloome. 

Igatahes, ootan põnevusega uusi osi (praegu küll ainult Pirate Bay´st kättesaadav, eks näis, millal Eesti telesse jõuab) ja olen lummatud, sest kuigi tihtipeale vajuvad filmide ja seriaalide järjed kuidagi ära või lähevad kommertsiaalseks kätte, on näha, et seda filmi on 25 aastat hiljem tehtud nähtava mõnuga ning näitlejad elevil võimalusest oma aastakümnetetagust triumfi jätkata, ja naasmisest sinnasamasse kummalisse maailma. Twin Peaks oli see, mida lapsena lisaks "Salatoimikutele" samuti, suu ammuli, vahtisin ja mis on minu sürrealistlikku maailmataju, mingit eksistentsiaalset tunnetust on kindlasti omal moel kujundanud (ja kelle kõigi veel, eksole), sellele teatava tagapõhja andnud. Muidugi, siis, tegelikult mõistmata enamust sellest, mis seal Lynch´i ja Mark Frosti loodud maailmas toimus.



Viimati, kui ma kuhugi blogisse mingist filmist postituse tegin, oli vist Matthew Barney "Cremaster´ist" (mida olen fännanud ja tõsiseltvõetavatele peikadele näidata püüdnud) analüüs kunagi ammu Kaire Nurgale kooli jaoks. Jaa, seal on seos. Eks see taasleitu mõjub jällegi inspiratsiooniallikana, et luua ikkagi mingit täiesti oma tunnetust püüuta kellelegi meeldida, meele järele olla ja mõistetavaks teha. Leida oma jõud. Jälle see äratundmine, jah,see on ehk see, mida kõik loominguliselt ehk tegema peaksidki.