reede, 4. august 2017

Twin Peaks

Viimasel nĂ€dalal oleme öösiti, suu ammuli,  kella neljani jĂ€rjest uusi 2017. aasta "Twin Peaksi" osi vaadanud. David Lynch  on ikka geenius. Kohati veidralt ĂŒle vindi keeratud sĂŒrrimad kaadrid "The Black Lodge´s ja mujal, on just sellepĂ€rast nii head, et nad on kuidagi tĂ€pselt ja oskuslikult hea maitse piiri peal, samm edasi lĂ€heks juba camp´iks. Kuigi Lynch vĂ”ib justkui pĂ”hjendamatult ja tĂŒĂŒtult molutada vahele pikitud venivate, pealtnĂ€ha kĂ”rvaliste vestlustega, tuleb aga peagi jĂ€lle midagi tĂ€iesti ootamatut ja pöörast, mĂ”ni uus lahtikeriv vĂ”te, nii et ei suuda kustutada nĂ€lga eesootavate lahenduskĂ€ikude jĂ€rele. KĂ”rvaldimensioonis kaks aastakĂŒmmet ekselnud Cooper ja sealt vaevarikkalt suitseva rullikeritud pulgana siinpoolsusse, kurjuse kehastuse Bob´i loodud triksteri Dougie Jones´i (et ta tĂ”elise Cooperi naastes surema ei peaks; kuidas kĂŒll, seda veel ei tea)identiteedi (kellega dimensioonides kohad vahetatakse) varju naasnud Cooper on misterbeanilikult juhmistunud, unustanud selle maailma keele ja tĂ€hendused. Autistlikult sĂŒnkronismi, kaasinimeste toetuse, "jumaliku" ettemÀÀratuse ja hoole, kehamĂ€lu ja kĂ”rgemate jĂ”udude kokkumĂ€ngu abil Ă”nnestub tal pÀÀsta (niikaua kui mina nĂ€inud olen, vĂ€hemalt 12. osani) nii Dale Cooper´i hing (Cooper oli kĂŒll pigem budist) kui lahendada Dougie Jones´i pĂ€randi - tohutu rahavĂ”la ning pereĂ”nne. KĂ”ik Cooperi ja Laura Palmeri juhtumiga seostuv elustub korraga paralleelselt - Cooperit asuvad otsima nii FBI kui kohalik Twin Peaksi jaoskond. Bob´i vaimust seestunud Cooperi kaksik ajab jĂ”leda machona mööda ilma oma rida, lisaks siseneb salapĂ€rase valve all oleva korteri mĂŒstilise kaameratest ĂŒmbritsetud klaaskasti sadistlik vaimolend, kes veristab ruumis miilustava noorpaari; lisaks mitu teist kummalist mĂ”rva, Ă€gestunud kĂ€itumist, vihjeid aegade tagant ja teadaandeid Log Lady halult indiaanlasest Hawk´ile... ja pinge kasvab.
Jah, kohati kĂŒll tundub, et Lynch vahel lihtsalt lĂ”butseb, jĂ€ttes sisse nĂ€iteks pika, vĂ€ga pika stseeni tema enda kehastatud uurimisrĂŒhma juhi Gordon´i ja koketse prantslanna vahel.
Üks pĂ”hilisi imetlusvÀÀrsusi, mis Lynch´i lĂ€bi "Twin Peaks´is" avaldub, on oskus panna kokku voolama tĂ€iesti erinevaid stiile ja vĂ”tteid nii, et need mĂ”juvad veenva ja nauditava tervikuna. Sinna juurde naljakalt vĂ€rvikas karakteriloome. 

Igatahes, ootan pĂ”nevusega uusi osi (praegu kĂŒll ainult Pirate Bay´st kĂ€ttesaadav, eks nĂ€is, millal Eesti telesse jĂ”uab) ja olen lummatud, sest kuigi tihtipeale vajuvad filmide ja seriaalide jĂ€rjed kuidagi Ă€ra vĂ”i lĂ€hevad kommertsiaalseks kĂ€tte, on nĂ€ha, et seda filmi on 25 aastat hiljem tehtud nĂ€htava mĂ”nuga ning nĂ€itlejad elevil vĂ”imalusest oma aastakĂŒmnetetagust triumfi jĂ€tkata, ja naasmisest sinnasamasse kummalisse maailma. Twin Peaks oli see, mida lapsena lisaks "Salatoimikutele" samuti, suu ammuli, vahtisin ja mis on minu sĂŒrrealistlikku maailmataju, mingit eksistentsiaalset tunnetust on kindlasti omal moel kujundanud (ja kelle kĂ”igi veel, eksole), sellele teatava tagapĂ”hja andnud. Muidugi, siis, tegelikult mĂ”istmata enamust sellest, mis seal Lynch´i ja Mark Frosti loodud maailmas toimus.



Viimati, kui ma kuhugi blogisse mingist filmist postituse tegin, oli vist Matthew Barney "Cremaster´ist" (mida olen fĂ€nnanud ja tĂ”siseltvĂ”etavatele peikadele nĂ€idata pĂŒĂŒdnud) analĂŒĂŒs kunagi ammu Kaire Nurgale kooli jaoks. Jaa, seal on seos. Eks see taasleitu mĂ”jub jĂ€llegi inspiratsiooniallikana, et luua ikkagi mingit tĂ€iesti oma tunnetust pĂŒĂŒuta kellelegi meeldida, meele jĂ€rele olla ja mĂ”istetavaks teha. Leida oma jĂ”ud. JĂ€lle see Ă€ratundmine, jah,see on ehk see, mida kĂ”ik loominguliselt ehk tegema peaksidki.










Kommentaare ei ole:

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.