Üks uurimustöö India usundite arvestuse tarbeks. Ülesehituselt mitte ehk kõige õnnestunum, aga panen selle ka siia.
Ei tea, kas taimetoitlastel on ikka põhjust Ašokat oma patrooniks pidada, küll aga pole liialdus öelda, et just tänu Ašokale, võib-olla küll algselt imperaatorlikust võimuihast tingituna, et just tänu Ašokale ja budismi eksportimisele Indiast on budism esiteks üldse oma eksistentsi säilitanud ning teiseks sai just tänu temale budismist kui India mõistes üsna kõrvalisest sektist suur maailmareligioon kui üks humanismi ja vägivallatuse eestvedajaid. Kõige olulisem on aga meeles pidada, et Ašokast saati hakati budistlikke kaanoneid ja suutraid kirja panema, mis nüüdseks, 2017. aastaks siiamaani kestavad ning on pidevalt potentsiaalses arengus. Ning lõpetuseks, on tänu Ašoka raidkirjadele avastatud India tõepärane ajalugu.
Tartu
Ülikool
Kristina
Viin
Keiser
Ašoka ediktid. Ašoka budistliku valitsejana
Referaat
Tartu
2017
Sissejuhatus
Kuigi
Maurya impeeriumi legendaarset kuningat Ašokat on ülistatud
budistliku õpetuse levitamise tõttu misjoni teel Indiast
väljapoole, selle ühiskondlikuks ideoloogiaks muutmise ning
humanismi ja vägivallatuse eest kõnelejana, oli tegelikult tegemist
üsna vastuolulise tegelasega, kes pärast veriseid sõjakäike
jätkas õilsa ideoloogia ja moraalinõuete lipu all omakasupüüdliku
propaganda ja enese jumalikustamisega. Meie teadmised Ašoka kohta on
pärit algallikatest, „mis on kirjutatud nii indialaste kui ka
välismaalaste poolt, samuti arvukalt arheoloogilisi leide ja
raidkirju“, „Keiser Ašoka kivise raiutud ediktid suurriigi
erinevatel aladel tähistavad tema valitsemisaja erinevaid sündmusi.
Paljud neist kirjutistest on säilinud tänapäevani“ (Daniélou
2011: 111). „Ašoka käsul ajavahemikus 258-242 e.m.a kivisse
raiutud ediktid (kokku on neid teada 54) on India ajaloo vanimad
kirjalikud allikad. Raidkirjad levitasid humanistliku ilmavaate ja
usuvabaduse ideaale ning budistlikku maailmarahu sõnumit, ediktide
kirjapanekuks kasutati heebrea ja aramea tähestiku põhjal loodud
brāhmī ja kharošthī tähestikku“ (ibid.:
166). Siiski kirjutab Martti Kalda, et ainsad allikad, mis pakuvad
vahetut infot Ašoka kohta, on tema enese raidkirjad. Ning needki
kannavad ideoloogilise kallutatuse ja propaganda pitserit. Ülejäänud
allikad Ašoka ja Maurya dünastia ajaloo kohta on parimal juhul
kaudsed, halvimal erapoolikud ja ebausaldusväärsed. Esimesi
iseloomustab ajaline lähedus (nad paigutuvad samasse ajastusse),
teisi geograafiline ja ajaline kaugus (tegu on pigem müütidega
Ašokast kui ehtsate ajalooallikatega). Ajaliselt lähedad, ent
kaudsed ning parimal juhul vaid taustateavet pakkuvad on kreeka- ja
ladinakeelsed allikad (5. saj eKr – 4. saj), mis kõnelevad
Aleksander Suure sõjaretkest itta ning sellele eelnenud ja järgnenud
Vahemeremaade ja India suhtlusest. Sama tuleb öelda taustinfot
pakkuva Paali kaanoni kohta (Kalda 2013: 10).
Ašoka „taasavastamisest“, Maurya dünastiast, Ašoka eluloost ja valitsemisviisist, budismi levikust, raidkirjadest, nende vormist ja stiilist, sõnumist, sisust ning olulisusest tänapäeval tuleb kirjutises järgnevalt pikemalt juttu.
Ašoka „taasavastamisest“, Maurya dünastiast, Ašoka eluloost ja valitsemisviisist, budismi levikust, raidkirjadest, nende vormist ja stiilist, sõnumist, sisust ning olulisusest tänapäeval tuleb kirjutises järgnevalt pikemalt juttu.
Ašoka
budistliku valitsejana
Ašoka
(u 269-232 e.m.a), oli Maurya impeeriumi (tolleaegse Magadha
kuningriigi) kolmas valitseja, „kes oli esmalt agressiivne ja
vallutustele orienteeritud monarh, kuid pöördus Kalinga (India
idarannikul Bengalist lõunas asuva võimas kuningriik) vallutamiseks
ette võetud sõjakäigul nähtud õuduste mõjul budismi. Sestpeale
pühendus ta „dharma kaudu vallutamise“ kampaaniale, mis eitas
igasuguse jõu kasutamist, oli religioosselt täiesti tolerantne ning
üritas oma alamate seisukorda parandada – tema alamateks oli
tolleks ajaks juba enamik Hindustani elanikke. Sellest pajatavad üle
kogu tema impeeriumi alade avalikes paikades kaljudele ja sammastele
raiutud raidkirjad, mis taastati ja tõlgiti alles 19. sajandil... Ta
saatis dharma kaudu vallutamise käigus budistlikke misjoneid
mitmetesse välisriikidesse... Budism kui seni eranditult piirkondlik
religioon muutus nüüd rahvusvaheliseks...“ (Skilton 2012: 53-54).
Maurya
impeerium valitses aastatel 317-180 e.m.a. See oli esimene suur katse
ühendada kogu India (Daniélou 2011: 111). Lisaks arheoloogilisetele
leidudele ja raidkirjadele pärineb sellest ajast hulgaliselt teisigi
allikaid, muuhulgas
Kautiya
nimelise ministri uurimus
Arthasāstra Maurya
impeeriumi riigiaparaadi, kohtusüsteemi ja poliitika kohta, mis
annab meile detailse ülevaate tollasest eluolust ja riigi
ülesehitusest; samuti kreeklasest saadiku Megasthenese „Indika“
ning muud ajalooraamatud. „Sellel ajastul kasvas teave India kohta
hüppeliselt“ ning on teada, et „Indias kasutati
metallisulatustehnikaid, mida mujal maailmas ei tuntud“ (ibid.).
„Maurya suurriik oli sõjaväe abil loodud tugeva keskvõimuga
despootia, mis oli moondatud konstitutsiooniliseks monarhiaks ning
jagatud autonoomseteks osariikideks, mida valitsesid haldurid või
asekuningad... riigiaparatuuri tipus seisis kuningas. Tema käes oli
kogu seadusandlik ja täidesaatev võim, talle allus kohtumõistmine
ja sõjavägi“ (ibid.:
113). Maurya ( mayūra-
„paabulind“) riigi ametlik keel oli sanskriti keel, kuigi suur
hulk inimesi olid kirjaoskamatud. „Džainistid ja budistid
eelistasid kasutada lihtrahva keeli ehk praakriteid“ Peamiseks
usundiks oli brahmanism (ibid.:
120).
Candraguptal, Maurya dünastia rajajal, kes „oli tõenäoliselt viimase Nanda dünastia kuninga madalast seisusest liignaise poeg“ (ibid.: 112), oli mitu poega. Neist Bindušāra valiti troonipärijaks ning talle omistati nimetus Devānām-priya („jumalatest armastatu“). Pigem impeeriumi korrastajaks kui vallutajaks nimetatud Bindušāra pärandas Candragupta loodud sisemiselt tugeva ja ühtse riigi Ašokale. (Ibid.: 122) Tegelikult Ašoka võimuletulek siiski nii ladusalt ei läinud, samuti valitseb tema võimuletuleku aasta osas erinevate allikate järgi mõningane segadus. „Sri Lanka kroonikad kujutavad Ašokat julma ja metsiku hirmuvalitsejana. Bindušāra surres olevat ta lasknud võimule pääsemiseks tappa oma õed ja vennad, esmajoones vanima venna Susima. Tõenäoliselt lükkus tema kroonimine edasi just Bindušāra surmale järgnenud verise arveteõiendamise tõttu“ (ibid.: 123). 286-284 eKr läkitab isa Ašoka Ujjayinī linna asevalitsejaks ning Ašoka abiellub kaupmehetütar Devīga (Kalda 2013: 45). „Ašokāvadānas“, 1.-2. sajandil loodud monograafias, mis ajalooallikana pole küll väga usaldusväärne, kujutatakse seda lugu veelgi vastuolulisemana, kuigi seal püütakse edaspidi kujutada kuningat pühakusarnase olendina: budistliku maailmavalitseja sünd oli juba varem ette kuulutatud. Kaupmehe tütre pojana polnud Ašokal mingitki lootust troonile pääseda. Lisaks oli ta välimuselt kole. Ta surub maha mässe ja surmab vennatapusõjas poolvennad (ibid.: 27). „Valitsusaja alguses on Ašoka raevukas, ta laseb hukata vastalised ministrid ja isegi haareminaised, nautides inimeste piinu ja hukkamisi. Kuninga lemmikalamaks on timukas Girika, kes vanglas inimesi piinab ja hukkab. Julma Ašoka pöörab usku munk Samudra, kes Girika kätte sattudes ei hooli oma kehast ning osutub piinade suhtes ükskõikseks, Samudra ilmumine toob loosse pöörde.“ (Ibid.: 28) Järgnevad vagadusaktid: „Buddha reliikviate austamine ja 84 000 stuupa rajamine, oma venna Vītašoka ja minister Yašase pööramine brahmanismist budismi pooldajateks, kohtumine Upaguptaga ja mungakoguduse austamine, palverännak Buddhaga seotud paikadesse ja kogudusele rikkalike kingituste tegemine... Elu lõpul kingib Ašoka kõik riigi ja kuninga varad mungakogudusele ning jätab surres võimule Kunāla poja Sampadini. Sampadini poeg Bhaspati kukutatakse ja võimuanastaja Pusyamitra teeb edutu katse Ašoka ülesehitatut hävitada...“ (ibid.). Ašoka legendid olid budistlikus Aasias väga populaarsed ja „Ašokāvadānast“on ainest ammutanud Tiibeti ja Sri Lanka ajalookroonikad (ibid.: 29). Sri Lanka 4. sajandil kirja pandud kroonika „Dipāvamsa“ kirjeldab Ašoka elu realistlikult: võimuletulek vennatapusõja tulemusena, pöördumine budismi, tegevus budismi edendamisel, budistlike misjonäride läkitamine Sri Lankale. „Fantastilisena kirjeldatakse vaid Ašoka võimuletulekut ning kuninga imetegusid“ (ibid.: 31). 5. sajandil kirjutati „Dipāvamsa“ Mahāvira kloostris ümber 37 peatükist koosnevaks „Mahāvamsaks“, millest on kaks versiooni, pikem ja lühem (ibid.) „Mahāvamsa“ järgi „pöördub ta rändmunkade mõjul budismi ning asub seda toetama, korraldades III mungakogu. Samas tõstab „Mahāvamsa“ Ašoka kõrval esile munk Moggaliputta Tissa, mungakogu vaimse juhi, kelle isik jätab varju isegi Ašoka.“ (Ibid.: 32) Umbes 1148/49 Kalahana poolt kirja pandud Vana-India kuulsaim, mahukaim ja vähegi objektiivne ajalooteos, Kashmiri ajalugu „Rājataranginī“ I raamatus tuleb Ašoka võimule pärast seda, kui kuningas Šacīnara lastetuna sureb (ibid.: 33, 34). Mööda ei saa ka vaadata purāna´test, entsüklopeediliste legendiraamatute žanrist, mille loomisaeg oli India keskajal 3.-11. saj enne muslimite saabumist (ibid.: 40). Vahemeremaade, Sri Lanka ja Tiibeti allikad, samuti Hiina palverändurid pakuvad Ašoka-aegsele Indiale välist pilti, vaadet distantsilt, nii ajas kui ruumis. Vaadet „seestpoolt“, kontekstist ja Ašoka ajastust pakuvad Paali kaanoni tekstid. Müüdiloomes asub esikohal „Ašokāvadāna“. (Ibid.: 41)
Ajaloolased on püüdnud paika panna võimalikult täpset Ašoka eluloo dateeringute jada. Arvatavasti 274-268 eKr Bindušāra sureb, Taxīlas puhkeb mäss, Ašoka haarab võimu ja kõrvaldab kodusõjas oma rivaalidest vennad. See on Ašoka tegeliku võimu algus. (Ibid.: 46) 271-270 või 269-268 või 265-263 eKr pühitsetakse Ašoka kuningaks. 267-264 või 266-263 või 261-260 saab Ašokast budist, ta ehitab hulgaliselt stūpa´sid ja budistlikke kloostreid; tema tütrest ja pojast saab nunn ja munk. 263-262 või 261-260 või 257-255 eKr vallutab Ašoka India idarannikul asuva Kalinga ning temast saab pärast sõjakoleduste nägemist Buddha veendunud ilmikjärgija. Järgnevatel aastatel sooritab ta palverännaku Buddhaga seotud paikadesse, läkitab misjonäre Kashmiri, Baktriasse, Nepali, Loode-, Lääne-, Edela- ja Lõuna-Indiasse, Sri Lankale ja Kagu-Aasiasse. 254-250 eKr kutsutakse Ašoka ettevõtmisel Maurya pealinnas Pātaliputras kokku kolmas budistlik mungakogu. Maudgalyaputra Tisya juhtimisel vaadatakse üheksa kuu vältel üle budistliku kaanoni alged ning puhastatakse kogudus valeõpetusest ja selle järgijaist. 234-232 eKr Ašoka sureb, tema võimu pärivad erinevais paigus tema pojad ja pojapojad. 206-205 eKr sooritab Seleukiidide dünastia valitseja Antiochos III Suur sõjakäigu Ašoka järglase Subhāgasena piirialadele, olles sõlminud Kreeka-Baktria riigiga rahu ja uuendab Seleukiidide ja Maurya dünastia kokkulepet. 185-180 eKr kukutab Maurya dünastia viimase valitseja Brhadratha sõjapealik Pusyamitra Šunga ning haarab riigis võimu, pannes aluse Šunga dünastiale. Kreeka-Baktria väed vallutavad Demetrios I juhtimisel Maurya dünastia impeeriumi lagunedes Loode-India alad. (Ibid.: 46-49)
Ajaloolaste arvates oli Ašoka võimuperiood Vana-India õitsenguaeg. Aktuaalsed olid kreeklaste ja hellenismi välismõjud, Ašoka tegevuse mõju kandus väljapoole Indiat, toimus kultuurivahetus, misjon, kultuuriline suhtlus. (Ibid.)
Siiski langes budism pärast Maurya impeeriumi lagunemist Pušjamitra Šunga tagakiusamise alla. (Skilton 2012: 55) Maurya impeeriumi allakäigu üheks oluliseks põhjuseks ongi peetud Ašoka braahmanite vastu suunatud poliitika ning „Mauryate impeeriumi lagunemine tähendas ka budismi allakäigu algust. Sajandeid hiljem kadus budism Indiast jälgegi jätmata.“ (Daniélou 2011: 128)
Kui Andrew Skiltoni „Budismi lühiajalugu“ jutustab Ašokast peamiselt helges tonaalsuses, tuues välja tema teened budismile ning täieliku religioosse tolerantsuse alamate seisuse parandamiseks (Skilton 2012: 53), siis Alain Daniélou ja Martti Kalda toovad põhjalikumas analüüsis välja hoopis realistlikumad ja süngemad tagamaad. Kuigi Daniélou refereerib, et pärast täielikku võitu Kalinga üle teatas Ašoka XIII edikt: „Tegelikkuses ei soovi Jumalatest Armastatu ühelegi inimesele halba. Ta on leebe ja erapooletu isegi nende suhtes, kes käituvad halvasti. Tema arvates on parim võit vooruse võit...“ (Daniélou 2011: 123), siis tema poolt valitsevatesse rahvastesse budistlike vooruste, põhimõtete ja moraali juurutamise kattevarjus oli Ašoka tegelikuks eesmärgiks omaenese võimu ja korra kehtestamine. Ta tungis üle omaenda impeeriumi piiride ja levitas budistlikku misjonitööd üsnagi sõjakal moel. Budism osutus ideaalseks tööriistaks sõjakate rahvaste nõrgendamisel. (Ibid.: 124) „Valitsusvõim võis „ülima kahjutundega“ ning pelgalt kohusetundest“ soovi korral karistada igaüht.“ (Ibid.: 125) Ametisse saadeti isegi spetsiaalsed järelevalveametnikud. Usulise ja kõlbelise karmuse abil täieliku võimu saavutamine oli tema valitsemisaja suurim leiutis ning ühtlasi seletab moraalse mõjutamise meetodite kasutamine budismi täielikku kadumist Indiast pärast suurte impeeriumide lagunemist. Kuigi ta keelas loomade tapmise ja neile piinade põhjustamise, kuninglikus köögis ta siiski vaid piiras tapetavate loomade arvu ühe paabulinnu ja kolme metskitseni. (Ibid.) Võimu saavutas ta vägivalla abil, kasutades nuhkide, järelevaatajate ja vagatsejate „pehmeid“ meetodeid. Daniélou tõdeb, et vaatamata kõigele jääb tema Kalinga sõjakäik ikkagi üheks metsikumaks hävitussõjaks, mis India ajaloos tollal on tehtud (ibid.: 127). Jääb ainult küsida, kuivõrd budist ta ise ikkagi oli.
„Mina“-vormis kirjutatud ning Ašokat „jumalate poolt austatud kuningaks“ nimetanud raidkirjades kasutab Ašoka Martti Kalda sõnutsi propagandistlik-retoorilisi võtteid ning võib kahelda tema siiruses. (Kalda 2013: 87) Neist võtetest tuleb pisut pikemalt juttu raidkirjade sõnumi analüüsis, küll aga väidab Kalda, et selge on vaid üks: „Ašoka väitel korrastas ta inimeste ja jumalate suhted ning sellega kehastus kuningas ise pooljumalaks, maailmaparandajast pühakuks ja bodhisattva´ks, kelle mõjusfääri kuulub kogu inimeste maailm. Seadmuse järgijaile lubatakse tasuks pääsemist taevasse, heaolu teispoolsuses. (Ibid.: 98) Viimase ja mitmete muudegi nüansside põhjal pole sugugi kindel, kas Ašoka dharma oligi niivõrd budistlik õpetus või hoopis universaalne humanism. Või lihtsalt kogu riigi ja elanikkonna vaimne hõlmamine, nagu raidkirjade analüüsi põhjal välja lugeda võib.
Candraguptal, Maurya dünastia rajajal, kes „oli tõenäoliselt viimase Nanda dünastia kuninga madalast seisusest liignaise poeg“ (ibid.: 112), oli mitu poega. Neist Bindušāra valiti troonipärijaks ning talle omistati nimetus Devānām-priya („jumalatest armastatu“). Pigem impeeriumi korrastajaks kui vallutajaks nimetatud Bindušāra pärandas Candragupta loodud sisemiselt tugeva ja ühtse riigi Ašokale. (Ibid.: 122) Tegelikult Ašoka võimuletulek siiski nii ladusalt ei läinud, samuti valitseb tema võimuletuleku aasta osas erinevate allikate järgi mõningane segadus. „Sri Lanka kroonikad kujutavad Ašokat julma ja metsiku hirmuvalitsejana. Bindušāra surres olevat ta lasknud võimule pääsemiseks tappa oma õed ja vennad, esmajoones vanima venna Susima. Tõenäoliselt lükkus tema kroonimine edasi just Bindušāra surmale järgnenud verise arveteõiendamise tõttu“ (ibid.: 123). 286-284 eKr läkitab isa Ašoka Ujjayinī linna asevalitsejaks ning Ašoka abiellub kaupmehetütar Devīga (Kalda 2013: 45). „Ašokāvadānas“, 1.-2. sajandil loodud monograafias, mis ajalooallikana pole küll väga usaldusväärne, kujutatakse seda lugu veelgi vastuolulisemana, kuigi seal püütakse edaspidi kujutada kuningat pühakusarnase olendina: budistliku maailmavalitseja sünd oli juba varem ette kuulutatud. Kaupmehe tütre pojana polnud Ašokal mingitki lootust troonile pääseda. Lisaks oli ta välimuselt kole. Ta surub maha mässe ja surmab vennatapusõjas poolvennad (ibid.: 27). „Valitsusaja alguses on Ašoka raevukas, ta laseb hukata vastalised ministrid ja isegi haareminaised, nautides inimeste piinu ja hukkamisi. Kuninga lemmikalamaks on timukas Girika, kes vanglas inimesi piinab ja hukkab. Julma Ašoka pöörab usku munk Samudra, kes Girika kätte sattudes ei hooli oma kehast ning osutub piinade suhtes ükskõikseks, Samudra ilmumine toob loosse pöörde.“ (Ibid.: 28) Järgnevad vagadusaktid: „Buddha reliikviate austamine ja 84 000 stuupa rajamine, oma venna Vītašoka ja minister Yašase pööramine brahmanismist budismi pooldajateks, kohtumine Upaguptaga ja mungakoguduse austamine, palverännak Buddhaga seotud paikadesse ja kogudusele rikkalike kingituste tegemine... Elu lõpul kingib Ašoka kõik riigi ja kuninga varad mungakogudusele ning jätab surres võimule Kunāla poja Sampadini. Sampadini poeg Bhaspati kukutatakse ja võimuanastaja Pusyamitra teeb edutu katse Ašoka ülesehitatut hävitada...“ (ibid.). Ašoka legendid olid budistlikus Aasias väga populaarsed ja „Ašokāvadānast“on ainest ammutanud Tiibeti ja Sri Lanka ajalookroonikad (ibid.: 29). Sri Lanka 4. sajandil kirja pandud kroonika „Dipāvamsa“ kirjeldab Ašoka elu realistlikult: võimuletulek vennatapusõja tulemusena, pöördumine budismi, tegevus budismi edendamisel, budistlike misjonäride läkitamine Sri Lankale. „Fantastilisena kirjeldatakse vaid Ašoka võimuletulekut ning kuninga imetegusid“ (ibid.: 31). 5. sajandil kirjutati „Dipāvamsa“ Mahāvira kloostris ümber 37 peatükist koosnevaks „Mahāvamsaks“, millest on kaks versiooni, pikem ja lühem (ibid.) „Mahāvamsa“ järgi „pöördub ta rändmunkade mõjul budismi ning asub seda toetama, korraldades III mungakogu. Samas tõstab „Mahāvamsa“ Ašoka kõrval esile munk Moggaliputta Tissa, mungakogu vaimse juhi, kelle isik jätab varju isegi Ašoka.“ (Ibid.: 32) Umbes 1148/49 Kalahana poolt kirja pandud Vana-India kuulsaim, mahukaim ja vähegi objektiivne ajalooteos, Kashmiri ajalugu „Rājataranginī“ I raamatus tuleb Ašoka võimule pärast seda, kui kuningas Šacīnara lastetuna sureb (ibid.: 33, 34). Mööda ei saa ka vaadata purāna´test, entsüklopeediliste legendiraamatute žanrist, mille loomisaeg oli India keskajal 3.-11. saj enne muslimite saabumist (ibid.: 40). Vahemeremaade, Sri Lanka ja Tiibeti allikad, samuti Hiina palverändurid pakuvad Ašoka-aegsele Indiale välist pilti, vaadet distantsilt, nii ajas kui ruumis. Vaadet „seestpoolt“, kontekstist ja Ašoka ajastust pakuvad Paali kaanoni tekstid. Müüdiloomes asub esikohal „Ašokāvadāna“. (Ibid.: 41)
Ajaloolased on püüdnud paika panna võimalikult täpset Ašoka eluloo dateeringute jada. Arvatavasti 274-268 eKr Bindušāra sureb, Taxīlas puhkeb mäss, Ašoka haarab võimu ja kõrvaldab kodusõjas oma rivaalidest vennad. See on Ašoka tegeliku võimu algus. (Ibid.: 46) 271-270 või 269-268 või 265-263 eKr pühitsetakse Ašoka kuningaks. 267-264 või 266-263 või 261-260 saab Ašokast budist, ta ehitab hulgaliselt stūpa´sid ja budistlikke kloostreid; tema tütrest ja pojast saab nunn ja munk. 263-262 või 261-260 või 257-255 eKr vallutab Ašoka India idarannikul asuva Kalinga ning temast saab pärast sõjakoleduste nägemist Buddha veendunud ilmikjärgija. Järgnevatel aastatel sooritab ta palverännaku Buddhaga seotud paikadesse, läkitab misjonäre Kashmiri, Baktriasse, Nepali, Loode-, Lääne-, Edela- ja Lõuna-Indiasse, Sri Lankale ja Kagu-Aasiasse. 254-250 eKr kutsutakse Ašoka ettevõtmisel Maurya pealinnas Pātaliputras kokku kolmas budistlik mungakogu. Maudgalyaputra Tisya juhtimisel vaadatakse üheksa kuu vältel üle budistliku kaanoni alged ning puhastatakse kogudus valeõpetusest ja selle järgijaist. 234-232 eKr Ašoka sureb, tema võimu pärivad erinevais paigus tema pojad ja pojapojad. 206-205 eKr sooritab Seleukiidide dünastia valitseja Antiochos III Suur sõjakäigu Ašoka järglase Subhāgasena piirialadele, olles sõlminud Kreeka-Baktria riigiga rahu ja uuendab Seleukiidide ja Maurya dünastia kokkulepet. 185-180 eKr kukutab Maurya dünastia viimase valitseja Brhadratha sõjapealik Pusyamitra Šunga ning haarab riigis võimu, pannes aluse Šunga dünastiale. Kreeka-Baktria väed vallutavad Demetrios I juhtimisel Maurya dünastia impeeriumi lagunedes Loode-India alad. (Ibid.: 46-49)
Ajaloolaste arvates oli Ašoka võimuperiood Vana-India õitsenguaeg. Aktuaalsed olid kreeklaste ja hellenismi välismõjud, Ašoka tegevuse mõju kandus väljapoole Indiat, toimus kultuurivahetus, misjon, kultuuriline suhtlus. (Ibid.)
Siiski langes budism pärast Maurya impeeriumi lagunemist Pušjamitra Šunga tagakiusamise alla. (Skilton 2012: 55) Maurya impeeriumi allakäigu üheks oluliseks põhjuseks ongi peetud Ašoka braahmanite vastu suunatud poliitika ning „Mauryate impeeriumi lagunemine tähendas ka budismi allakäigu algust. Sajandeid hiljem kadus budism Indiast jälgegi jätmata.“ (Daniélou 2011: 128)
Kui Andrew Skiltoni „Budismi lühiajalugu“ jutustab Ašokast peamiselt helges tonaalsuses, tuues välja tema teened budismile ning täieliku religioosse tolerantsuse alamate seisuse parandamiseks (Skilton 2012: 53), siis Alain Daniélou ja Martti Kalda toovad põhjalikumas analüüsis välja hoopis realistlikumad ja süngemad tagamaad. Kuigi Daniélou refereerib, et pärast täielikku võitu Kalinga üle teatas Ašoka XIII edikt: „Tegelikkuses ei soovi Jumalatest Armastatu ühelegi inimesele halba. Ta on leebe ja erapooletu isegi nende suhtes, kes käituvad halvasti. Tema arvates on parim võit vooruse võit...“ (Daniélou 2011: 123), siis tema poolt valitsevatesse rahvastesse budistlike vooruste, põhimõtete ja moraali juurutamise kattevarjus oli Ašoka tegelikuks eesmärgiks omaenese võimu ja korra kehtestamine. Ta tungis üle omaenda impeeriumi piiride ja levitas budistlikku misjonitööd üsnagi sõjakal moel. Budism osutus ideaalseks tööriistaks sõjakate rahvaste nõrgendamisel. (Ibid.: 124) „Valitsusvõim võis „ülima kahjutundega“ ning pelgalt kohusetundest“ soovi korral karistada igaüht.“ (Ibid.: 125) Ametisse saadeti isegi spetsiaalsed järelevalveametnikud. Usulise ja kõlbelise karmuse abil täieliku võimu saavutamine oli tema valitsemisaja suurim leiutis ning ühtlasi seletab moraalse mõjutamise meetodite kasutamine budismi täielikku kadumist Indiast pärast suurte impeeriumide lagunemist. Kuigi ta keelas loomade tapmise ja neile piinade põhjustamise, kuninglikus köögis ta siiski vaid piiras tapetavate loomade arvu ühe paabulinnu ja kolme metskitseni. (Ibid.) Võimu saavutas ta vägivalla abil, kasutades nuhkide, järelevaatajate ja vagatsejate „pehmeid“ meetodeid. Daniélou tõdeb, et vaatamata kõigele jääb tema Kalinga sõjakäik ikkagi üheks metsikumaks hävitussõjaks, mis India ajaloos tollal on tehtud (ibid.: 127). Jääb ainult küsida, kuivõrd budist ta ise ikkagi oli.
„Mina“-vormis kirjutatud ning Ašokat „jumalate poolt austatud kuningaks“ nimetanud raidkirjades kasutab Ašoka Martti Kalda sõnutsi propagandistlik-retoorilisi võtteid ning võib kahelda tema siiruses. (Kalda 2013: 87) Neist võtetest tuleb pisut pikemalt juttu raidkirjade sõnumi analüüsis, küll aga väidab Kalda, et selge on vaid üks: „Ašoka väitel korrastas ta inimeste ja jumalate suhted ning sellega kehastus kuningas ise pooljumalaks, maailmaparandajast pühakuks ja bodhisattva´ks, kelle mõjusfääri kuulub kogu inimeste maailm. Seadmuse järgijaile lubatakse tasuks pääsemist taevasse, heaolu teispoolsuses. (Ibid.: 98) Viimase ja mitmete muudegi nüansside põhjal pole sugugi kindel, kas Ašoka dharma oligi niivõrd budistlik õpetus või hoopis universaalne humanism. Või lihtsalt kogu riigi ja elanikkonna vaimne hõlmamine, nagu raidkirjade analüüsi põhjal välja lugeda võib.
Raidkirjade
uurimisest
Huvitav
on aga tõsiasi, et niisugune suur transformaator, verejanulisest
valitsejast rahu eest võitlejaks moondunud Kuldaja valitseja Ašoka
vajus maailma jaoks pikkadeks sajanditeks unustusehõlma. Ašoka
taasavastamine sai alguse alles 18. sajandi lõpul, kui Euroopa
õpetlased töötasid India ja Euroopa ajalookalendri
sünkroniseerimise kallal. (theguardian.com) Ašoka uurimused ning
raidkirjade järjestikused avastamised leidsid aset 18.-20. sajandil
paljude teadlaste ja asjahuviliste poolt, mil nii India kui terve
Aasia Lääne jaoks taasavastati.
Ašoka
uurimise ajaloost annab kõige parema ülevaate Charles Alleni
monograafia „Ashoka” (London 2012). Allen on ise India
koloniaalametniku poeg ning on kirjutanud mitmeid uurimusi just India
uurimise ajaloost (sealhulgas Rudyard Kiplingist ning 19. sajandi
algupoole Nepaali ja Tiibeti loodust uurinud Brian Hodgsonist).
Esimesed
märgid Ašoka-teemalisest historiograafiat pärinevad Hiina
palveränduritelt Fa Xianilt (5. sajand) ja Xuan Zangilt (7. sajand),
kes kirjeldavad Ašoka sambaid (need said eurooplastele
kättesaadavaks prantsuse tõlgetes vastavalt 1836 ja 1857). 14.
sajandil toob Delhi sultan Firoz Shah Tughlaq mõned Ašoka sambad
Delhisse ning üritab neid edutult dešifreerida. Üks sammas viiakse
suurmogulite ajal 17. sajandi alguses Allahabadi, kus seda näeb ka
Inglismaalt pärit reisimees William Finch. Teised Euroopa rändurid
kirjeldavad 17. sajandil samasuguseid sambaid ka mujal Indias. 1756
kopeerib austerlane Joseph Tiefenthaler ühe Delhis asuva samba
raidkirja ja saadab selle prantsuse indoloogile Anquetil-Duperronile,
kuid tolle dešifreerimispüüded luhtuvad.
18.
sajandi lõpus püüdsid õpetlased India ja Euroopa ajalugusid n-ö
sünkroniseerida; selle ettevõtmise eesotsas oli filoloog William
Jones. Jones ise töötas kohtu liikmena Kolkatas Bengalimaal ning
oli innukas India kultuuriloo uurija. Ta oli ka üks esimesi, kes
esitas hüpoteesi India ja Euroopa keelte sugulusest (mille põhjal
hiljem tekkis arusaam indoeuroopa keelkonnast).
Umbes
samal ajal hakati Põhja-Indias avastama ka muistseid kujusid ja
raidkirju, mis andsid tunnistust, et kunagi on Indias olnud budismi
õitseaeg. Tollal oli see üllatuseks, sest budism oli selleks ajaks
Indias peaaegu hääbunud, jätmata alles suuri nähtavaid mälestisi
ja templeid. See sundiski õpetlasi otsima ajaloolisi jälgi sellest
õitsenguajastust. Näiteks uuris Jones ise kirjalikke mälestisi
Aleksander Suure India- käikudest ning Maurja õukonnas olnud
Aleksandri diadohhide saadikutelt.
Jones
asutas koos mõttekaaslastega Aasia Ühingu (Asiatic
Society), mis tegeles
ka Ašoka raidkirjade uurimise ja avaldamisega – nende mõistmiseni
veel ei jõutud, küll aga jõuti India kuningate kronoloogiani,
sealhulgas teadmiseni Ašoka olemasolust. Terve 19. sajandi jooksul
avastasid mitmed Indias tegutsenud ajaloo- ja arheoloogiahuvilised
koloniaalametnikud hulgaliselt kuningas Ašokaga seotud raidkirju ja
stuupasid, mõnikord neid ka jäädavalt kahjustades, kuid enamasti
pakkudes hinnalist uurimismaterjali indoloogidele.
Oluline
roll oli ka Kolkata rahapajas töötanud James Prinsepil, kes
dešifreeris 1837 iidse India brahmi kirja, mis võimaldas lõpuks
vanad raidkirjad ära tõlkida. Prinsep uuris ka vanu India münte,
mille põhjal tegi järeldusi vana India majanduslike suhete kohta.
Alexander Cunningham algatas pika kogumis- ja uurimistöö põhjal
1877 India raidkirjade korpuse väljaandmise – esimese köitena
ilmusidki Ašoka ediktid. Cunningham oli juba varem tegelnud
põhjalike arheoloogiliste uuringutega, püüdes eriti taastada just
India budistliku ajajärgu ajalugu – 1861 asutati tema eestvõttel
India Arheoloogiaamet.
Ettekujutus
Ašokast pandi kokku erinevatest kildudest – üle India leitud
raidkirjalistest ediktidest, Sri Lanka suurest ajalookroonikast
„Mahāvamsast“, mille tõlkisid 1830ndail aastail inglise keelde
William Buckley Fox ja George Turnour, budistlike stuupade alt leitud
raidkirjadest, mis kirjeldasid Ašokat teinekord täiesti
idealiseerimata kujul. Näiteks olevat Ašoka olnud lühike, suure
kõhu ja kõrvitsasarnase näoga ning kareda nahaga, mida oli
„ebameeldiv katsuda”.
19.
sajandi lõpuks olid Ašoka elu piirjooned suuresti paigas. 1901.
aastal ilmus Ašokast esimene põhjalik ajaloomonograafia, mille
kirjutas Vincent Arthur Smith. Erinevaid raidkirju avastatakse veel
edaspidigi (viimati 2009) ning Ašoka ediktide uuendatud tõlked
ilmusid Delhis 1925 ja 1957.
Ašoka
raidkirjad ise on suhteliselt lihtsalt dateeritavad neis endis
olevate viidete abil. Nii võib nad rühmitada järgmiselt: väikesed
kaljuediktid (Ašoka 10.-11. valitsusaasta), Barabari koopakirjad
(12. aasta), suured kaljuediktid ja Kalinga ediktid (12.-13.
valitsusaasta), Laghmani raidkirjad (16. aasta), Kandahari raidkirjad
(18. aasta), kolmas Barabari koopakiri (19. aasta), Lumbini ja
Nigliva sambakirjad (20. aasta), suured sambaediktid ja väikesed
sambakirjad (26.-27. aasta).
Ning
kuigi vanade tekstide põhjal lasi ta üle India ehitada 84 000
stuupat ning toetas rahaliselt mungakloostreid, on tema ajastu
füüsilised märgid hävinud kahes laines – esiteks konkureerivate
hinduistlike brahmiinide poolt ja lõpuks islamiusuliste
sissetungijate poolt.
20.
sajandi Indias on Ašoka kuju olnud mitmel viisil oluline – Mahatma
Gandhi jaoks vägivallatuse näitena, Nehru jaoks aga tema
sekulaarsete põhimõtete pärast, India erinevate rahvuslaste jaoks
hoopis India ühendamise sümbolina. Need idealiseeringud aga jätavad
tähelepanuta rolli, mis pealtnäha nii rahumeelsel hinduismil on
olnud Asoka pärandi hävitamisel.
Raidkirjade
keelest, vormist, stiilist, sõnumist ja sisust
Ahhemeniidide
dünastia eeskujul, budistlike väärtuste ja õpetuse laialdaseks
jagamiseks ning enese kui valitseja olulisuste tegude, saavutuste ja
käskude levitamiseks lasi Ašoka oma suulised teadaanded vastavalt
kohalikele keeltele ja kirjaviisidele raiuda kivitahvlitele ja
kivisammastele ning koobastesse. Need ediktid ja seadused ülistavad
kuninga budismimeelsust. Pikale poleeritud liivakivist sambale
graveeritud valitsemise põhimõtted ja budistliku mõtte alused on
leitavad paljude hulgas näiteks Sarnathist leitud lõvikapiteelil.
Viimane, nelja ilmakaarde vaatavad ja riigi piire valvavate nelja
lõviga sammas sai on ka India riigivapi sümboliks. Ediktid on
valminud paljude aastate jooksul erinevais paigus (britannica.com).
Lootosekapiteelid, mille peal on sümboolne loom, on oma mõjututused
saanud Pärsiast, aga ka hellenismist. Sümbolism aga on indiapärane
ja budismipõhine. „Sammas
kujutab endast maailmatelge, mis ühendab maad ja taevast; maailma
sümboliseerib hiiglaslik lootos,
neli ilmakaart; lõvi on kuninglik embleem,
seda on seostatud Šakja klanniga, kuhu kuulus ka ajalooline Buddha
Šakjamuni.“ (Vikipeedia: Ašoka). Kokku on raidkirju 33.
„Eepilisel
ajastul (u. 4./3. saj eKr – 3./4. saj) loobuti Indias suuresti
sanskriti keele kasutamisest ning algas kesk indoaaria keelte ehk
praakritite (st rahvalike, loomulike algkeelte) võidukäik.
Praakritid võidutsesid Põhja-Indias kuni 1.-2. sajandini ning
Lõuna-Indias kuni 4.-5. sajandini. Kuni 1.-2. sajandini olid
praakritid käibel ka kõnekeelena, seejärel kanoniseeriti keeled
grammatikute poolt ja need jätkasid eksistentsi kirjakeelena. (Kalda
2013: 72-73). Paljud uued Veda´de
ajastu lõpul aaria ühiskonda tabanud ühiskondliku stressi tõttu
tekkinud uued filosoofilised ja askeetlikud liikumised,
maailmavaated ja religioonid, sealhulgas budism, astusid vastu
veda´de
usundile, preestrite ülemvõimule ja loomohvritele, kutsudes üles
muutma maailma endamuutmise teel ning eesmärgiga mõjutada suuremat
hulka rahvahulki ja publikut, hakkasid uususundite rajajad jutlustama
rahva omas kohalikus rahvakeeles, heites nii kirjakeelena tunnustatud
sanskriti kõrvale. Nõnda toimis budismi eestvedajaks hakanud Ašoka.
Püüuga pihustada oma sõnumit võimalikult laiali, sai praakriti
kasutamine kirjutatava keelena alguse Ašoka raidkirjades 3. sajandil
e.m.a ning jätkus kuni 5. sajandini. (Ibid.:
74) Ašoka raidkirjade praakritis eristatakse enamasti kolme
dialekti: Gangese jõe oru ehk ida-; lääne- ja loodedialekt.
Siiski, seitse loodealadel ehk tänapäeva Pakistani ja Afganistani
aladel leitud Ašoka raidkirja on kirja pandud hoopis aramea ja
kreeka keeles. Kreeka keeles on Kandahāri I (kakskeelne) ja II
raidkiri, Aramea keelseid raidkirju on kuus: Taxilā sambakiri,
Pūl-i-Darūna kiviplaat, Kandahāri I ja III raidkiri, Laghmāni I
ja II raidkiri. Enamik raidkirju on brāhmī
(indo-paali kiri) tähestikus, vaid Loode-India raidkirjad on
kivipinda raiutud kharosthī
(indo-baktria ja aaria-paali) kirjas. (Kalda 2013: 82)
„Kuigi ühest küljest võib tunduda, et raidkirjad on pelgalt muistne grafiti, on nad siiski palju enamat. Täites tänapäevases mõttes meedia, infotahvlite ja tabloode, interneti rolli. Nõnda on oluline ka vormi ja sisu sümbioos.“ (Kalda 2013: 78-79) Kautilya „Arthasāstra“ annab selge ülevaate, milline on hea edikt ning ideaalis on teksti looja kuninglik kirjutaja. Pole selge, kuivõrd Ašoka „Arthasāstra´st“ lähtus või teadlik oli, igal juhul olid „kaljudele ja sammastele raiutud tekstide asukohad hoolega valitud, raidkirjade ja nendega koos ka sõnumi püsimajäämine oli valitseja põhimuresid (ibid.: 80).
„Kuigi ühest küljest võib tunduda, et raidkirjad on pelgalt muistne grafiti, on nad siiski palju enamat. Täites tänapäevases mõttes meedia, infotahvlite ja tabloode, interneti rolli. Nõnda on oluline ka vormi ja sisu sümbioos.“ (Kalda 2013: 78-79) Kautilya „Arthasāstra“ annab selge ülevaate, milline on hea edikt ning ideaalis on teksti looja kuninglik kirjutaja. Pole selge, kuivõrd Ašoka „Arthasāstra´st“ lähtus või teadlik oli, igal juhul olid „kaljudele ja sammastele raiutud tekstide asukohad hoolega valitud, raidkirjade ja nendega koos ka sõnumi püsimajäämine oli valitseja põhimuresid (ibid.: 80).
Stiililiselt
on Ašoka raidkirjad enamasti didaktilised monoloogid, olles ühtlasi
kuninga korraldused ja tungivad soovid. Erinevalt ülejäänud
Vana-India epigraafiast kõneleb Ašoka mina-vormis. Silmapaistev on
kasvatuslik aspekt. Teine tähelepanuväärne aspekt, Ašoka ilmselt
südamelähedasim võte on kontrasti loomine mineviku ja oleviku
vahel. Kui minevikku kujutatakse negatiivsena, siis Ašoka-aegset
olevikku püütakse näidata positiivses valguses. Tulevikuga seoses
kontrasti ei teki, sest seda kujutatakse ilmselgelt helgena: kuninga
pojad ja pojapojad asuvad tema loodud Kuldajastut edasi kandma ning
minna saab ainult paremaks. Kujundlike väljenditena kasutab ta
näiteks „Kõik inimesed on minu lapsed“ ning „Tõesti, see,
mis paha, olgu jalge alla trambitud“. Esineb kordusi ja sihilikku
repetiivsust. (Ibid.:
84-85)
„Raidkirjade sõnum on piisavalt intiimne ja laad isiklik, et pidada autorit oluliseks ka teksti sisu analüüsimisel.“ (Ibid.: 86) Ennast nimetab ta „Jumalate poolt austatud kuningaks“. Pole aga teada, kuivõrd on need tekstid valitseja enda ja kuivõrd nõunike koostatud. Ilmselt on raidkirjade mina vähemalt Kalda arvates siiski hoolikalt kultiveeritud propagandistlik-retooriline võte. (Ibid.: 85) Propagandistlikeks võteteks on näiteks: sama sõnumi pidev ülekordamine, et sõnumit maksimaalselt võimendada; alamaile suunatud hea käitumise juhised, kuuletumine vanemaile, õpetajate austamine, hoidumine elusolendite tapmisest, tõe kõnelemine jne. (Ibid.: 89-91) Teiseks propagandavõtteks tuleks pidada Ašoka viiteid mõjukaile tekstidele ja isikuile, olulisim autoriteet on muidugi Šakjamuni Buddha (Ibid.: 92) Kolmanda ideoloogilise mõjutamise vahendina rakendatakse mustvalget lähenemist: minevik on paha, olevik hea, tulevik helgemgi veel ning olukorra paranemises on „süüdi“ muidugi Ašoka isiklikult. (Ibid.: 94) Neljandaks kasutab ta oma ideede levitamiseks ja propageerimiseks enda isiklikku eeskuju, võttes enesele lausa bodhisattva ja isa rolli. (Ibid.: 96) Viienda propagandavõttena kasutab ta teadlikult lihtsat keelt ja sõnu, sõnum on selge, et lihtinimene sellest aru saaks, et see oleks lihtinimese vaatenurgast esitatud. (Ibid.: 97) „Tõenäoliselt on õige väide, et Ašoka näol oli tegu esimese budismi populariseerija ja budismi kui rahvaliku massiusundi alusepanijaga.“ (Ibid.) Kuuendana oskab ta kasutada mõjuvalt positiivse tähendusega märksõnu: kaastunne, annetamine, tõde ehk ausus, puhtus, leebus, hüve ehk vooruslikkus, vaoshoitus ehk eneseohjeldamine, meelepuhtus, tänulikkus, vankumatu pühendumine, rõõm. (Ibid.: 99)
Ašoka võtmesõna on kahtlemata seadmus, dharma. Seadmuse järgi peab oskama käituda ning selle järelevaatajaiks on määratud ameteisse hulk erinevaid seadmuse järelevaatajaid, seadmuse kõrgametnikke ning inimesi, kes tagaksid inimeste heaolu.
Seitsmenda propagandavõttena esitab Ašoka oma raidkirjades positiivsuse programmi, loetledes konkreetseid tegevusi, mida ta on teinud või mida tal on kavas teha lasta. Oma olemuselt meenutavad need tüüpilist valimisprogrammi ühes lubadustega valijatele. (Ibid.: 107)
Need humanistlikud sammud olid: keelata vägivald olendite kallal; loomohvrid, jahi-ja kalapüük; elusolendite tapmine ja nende liha söömine; keelata sõjategevus. Siiski, iroonilisel kombel, kuigi ta näiteks nõuab vangide õiglast kohtlemist ja keelustab piinamise, ei keelusta ta siiski surmanuhtlust ega vabasta kõiki vange. Mõned vangid said vaid 3 päeva lisaaega. See oli vaid nn olukorra leevendamine. Tema kasuks räägib aga tõsiasi, et Ašoka kehtestas ilmselt esimese valitsejana maailmas looduskaitse reeglid, keelustades näiteks metsade ja põldude põletamise. Sinna lisaks käidi välja tasuta arstiabi pakkumine kõigile inimestele ja loomadele ning ravimtaimede kasvatamine. (Ibid.: 109)
Ašokat on peetud ka üheks esimeseks usuvabaduse propageerijaks maailmas, aga nagu eespool tekstis öeldud, on see liialdatud määratlus – kuningas taotleb pelgalt usukogukondade võrdset kohtlemist. Hoolimata „usuvabadusest“ keelavad ediktid usukoosolekud ja kahtlase väärtusega lõbustused. Pealiinist kõrvale kaldunud mungad ja nunnad heideti kogudusest välja. (Ibid.: 110) Niisiis sõltus vabadus Ašoka suvast. (Ibid.: 113)
„Raidkirjade sõnum on piisavalt intiimne ja laad isiklik, et pidada autorit oluliseks ka teksti sisu analüüsimisel.“ (Ibid.: 86) Ennast nimetab ta „Jumalate poolt austatud kuningaks“. Pole aga teada, kuivõrd on need tekstid valitseja enda ja kuivõrd nõunike koostatud. Ilmselt on raidkirjade mina vähemalt Kalda arvates siiski hoolikalt kultiveeritud propagandistlik-retooriline võte. (Ibid.: 85) Propagandistlikeks võteteks on näiteks: sama sõnumi pidev ülekordamine, et sõnumit maksimaalselt võimendada; alamaile suunatud hea käitumise juhised, kuuletumine vanemaile, õpetajate austamine, hoidumine elusolendite tapmisest, tõe kõnelemine jne. (Ibid.: 89-91) Teiseks propagandavõtteks tuleks pidada Ašoka viiteid mõjukaile tekstidele ja isikuile, olulisim autoriteet on muidugi Šakjamuni Buddha (Ibid.: 92) Kolmanda ideoloogilise mõjutamise vahendina rakendatakse mustvalget lähenemist: minevik on paha, olevik hea, tulevik helgemgi veel ning olukorra paranemises on „süüdi“ muidugi Ašoka isiklikult. (Ibid.: 94) Neljandaks kasutab ta oma ideede levitamiseks ja propageerimiseks enda isiklikku eeskuju, võttes enesele lausa bodhisattva ja isa rolli. (Ibid.: 96) Viienda propagandavõttena kasutab ta teadlikult lihtsat keelt ja sõnu, sõnum on selge, et lihtinimene sellest aru saaks, et see oleks lihtinimese vaatenurgast esitatud. (Ibid.: 97) „Tõenäoliselt on õige väide, et Ašoka näol oli tegu esimese budismi populariseerija ja budismi kui rahvaliku massiusundi alusepanijaga.“ (Ibid.) Kuuendana oskab ta kasutada mõjuvalt positiivse tähendusega märksõnu: kaastunne, annetamine, tõde ehk ausus, puhtus, leebus, hüve ehk vooruslikkus, vaoshoitus ehk eneseohjeldamine, meelepuhtus, tänulikkus, vankumatu pühendumine, rõõm. (Ibid.: 99)
Ašoka võtmesõna on kahtlemata seadmus, dharma. Seadmuse järgi peab oskama käituda ning selle järelevaatajaiks on määratud ameteisse hulk erinevaid seadmuse järelevaatajaid, seadmuse kõrgametnikke ning inimesi, kes tagaksid inimeste heaolu.
Seitsmenda propagandavõttena esitab Ašoka oma raidkirjades positiivsuse programmi, loetledes konkreetseid tegevusi, mida ta on teinud või mida tal on kavas teha lasta. Oma olemuselt meenutavad need tüüpilist valimisprogrammi ühes lubadustega valijatele. (Ibid.: 107)
Need humanistlikud sammud olid: keelata vägivald olendite kallal; loomohvrid, jahi-ja kalapüük; elusolendite tapmine ja nende liha söömine; keelata sõjategevus. Siiski, iroonilisel kombel, kuigi ta näiteks nõuab vangide õiglast kohtlemist ja keelustab piinamise, ei keelusta ta siiski surmanuhtlust ega vabasta kõiki vange. Mõned vangid said vaid 3 päeva lisaaega. See oli vaid nn olukorra leevendamine. Tema kasuks räägib aga tõsiasi, et Ašoka kehtestas ilmselt esimese valitsejana maailmas looduskaitse reeglid, keelustades näiteks metsade ja põldude põletamise. Sinna lisaks käidi välja tasuta arstiabi pakkumine kõigile inimestele ja loomadele ning ravimtaimede kasvatamine. (Ibid.: 109)
Ašokat on peetud ka üheks esimeseks usuvabaduse propageerijaks maailmas, aga nagu eespool tekstis öeldud, on see liialdatud määratlus – kuningas taotleb pelgalt usukogukondade võrdset kohtlemist. Hoolimata „usuvabadusest“ keelavad ediktid usukoosolekud ja kahtlase väärtusega lõbustused. Pealiinist kõrvale kaldunud mungad ja nunnad heideti kogudusest välja. (Ibid.: 110) Niisiis sõltus vabadus Ašoka suvast. (Ibid.: 113)
Ašoka,
„jumalate poolt armastatud kuninga“ediktides nimetatud voorused
olid: „Heategevus kõigi elusolendite suhtes, kingituste tegemine
braahmanitele, munkadele, oma sõltlastele, vanematele ja
tuttavatele; tõe kõnelemine, mõttepuhtuse hoidmine, ausus, leebus,
tänulikkus, enesekontroll, kannatlikkus, austus loomade elu vastu,
hirm patu ees, mõõdukus kulutamises ja tulude hankimises, austus
oma vanemate, vanemate inimeste ja õpetajate vastu, braahmanite,
munkade, sõprade ja vanemate, teenrite ja orjade hea kohtlemine;
hoidumine julmusest, pahatahtlikkusest, vihast, uhkusest ja
kadedusest; püüd teha head, leevendada vanurite, vaeste ja haigete
kannatusi; sallivus ja austus teiste usundite vastu; lahkusust
hoidumine jne.“ (Daniélou 2011: 125)
Huvitaval kombel ei maini kuningas Ašoka aga oma ediktides kordagi näiteks Nelja Õilsat Tõde. (Britannica.com)
Siinkohal esitatakse Ašoka ediktidest ühe näide. Tegemist on II sambaediktiga (Delhi-Toprā versioon“
Huvitaval kombel ei maini kuningas Ašoka aga oma ediktides kordagi näiteks Nelja Õilsat Tõde. (Britannica.com)
Siinkohal esitatakse Ašoka ediktidest ühe näide. Tegemist on II sambaediktiga (Delhi-Toprā versioon“
„Jumalate
poolt armastatud kuningas Priyadaršin
lausus nõnda: „Seadmus on hüve.
Ent mis on seadmus?
Vähe pahesid (ja) palju head.
Kaastunne, annetamine, ausus (ja) puhtus.
Mulle on antud ka mitut moodi läbinägelikkuse anne.
Ma olen
soosinud mitmel moel kahe- (ja) neljajalgseid, tiivulisi
(ja) veeelukaid, kinkides neile isegi
elu.
Ning ma olen teinud palju muudki head.
Sel eesmärgil
lasin ma raiuda seesinase raidkirja seadmusest, et (inimesed seda mõistaksid),
ja et (seesamune raidkiri) kestaks kaua.
Ning et see, kes (seda järgib), teeks head.“
Tekst vohab eneseimetlusest, siiras ja pühendunud budistlik meel on kaheldav.
lausus nõnda: „Seadmus on hüve.
Ent mis on seadmus?
Vähe pahesid (ja) palju head.
Kaastunne, annetamine, ausus (ja) puhtus.
Mulle on antud ka mitut moodi läbinägelikkuse anne.
Ma olen
soosinud mitmel moel kahe- (ja) neljajalgseid, tiivulisi
(ja) veeelukaid, kinkides neile isegi
elu.
Ning ma olen teinud palju muudki head.
Sel eesmärgil
lasin ma raiuda seesinase raidkirja seadmusest, et (inimesed seda mõistaksid),
ja et (seesamune raidkiri) kestaks kaua.
Ning et see, kes (seda järgib), teeks head.“
Tekst vohab eneseimetlusest, siiras ja pühendunud budistlik meel on kaheldav.
Kokkuvõte.
Ašoka teened ja tähtsus tänapäeval
Ašoka
saavutused võib kokkuvõtvalt jagada kaheks: edusammud
ideoloogilises plaanis (moraalne ja propagandistlik võit) ning
reaalsed tulemid. Tegelike tulemustena võib Ašokale omistada
budistlikku misjonitegevust. Legendi järgi rajas ta ka 84 000
stūpa`t,
ehitas välja Buddhaga seotud palverännupaigad ning rajas
kloostreid. Ei tohi ka unustada Ašoka sambaid, pea esimesi kivist
rajatisi India kultuuriruumis, kui Induse kultuuri linnad välja
jätta. Maurya dünastia avas ka Indiale akna läände. Kõige
kaugele ulatuva mõjuga Ašoka saavutusi oli Martti Kalda sõnul ka
raidkirjade (ning hiljem kõigi tekstide) kirjapanekuks kasutavate
kirjasüsteemide leiutamine. Kirja leiutamine oli mentaalselt
olulisem kui tähtede kuju. India mõte ütles esmakordselt lahti
oraalselt säilitatud kirjandusest. Propagandast hoolimata oli ta
humanist, kes muutis Buddha õpetuse ühiskondlikuks ideoloogiaks,
moraaliõpetuseks, mis sobis kõigile, destilleerides filosoofiast
eetika. Ta kõneles mitte taevariigist maapeal, vaid moodsast
heaoluühiskonnast. (Kalda 2013: 117-118)
Nii
nagu keiser Constantinuse pöördumine kristlusesse 600 aastat
hiljem, viis ka Ašoka pöördumine paljude tema alamate pöördumiseni
budismi. Tema olulisus seisneb budismi toomises kloostritest
lihtrahva sekka, laiade rahvahulkade juurde. (Religionfacts.com)
Ei tea, kas taimetoitlastel on ikka põhjust Ašokat oma patrooniks pidada, küll aga pole liialdus öelda, et just tänu Ašokale, võib-olla küll algselt imperaatorlikust võimuihast tingituna, et just tänu Ašokale ja budismi eksportimisele Indiast on budism esiteks üldse oma eksistentsi säilitanud ning teiseks sai just tänu temale budismist kui India mõistes üsna kõrvalisest sektist suur maailmareligioon kui üks humanismi ja vägivallatuse eestvedajaid. Kõige olulisem on aga meeles pidada, et Ašokast saati hakati budistlikke kaanoneid ja suutraid kirja panema, mis nüüdseks, 2017. aastaks siiamaani kestavad ning on pidevalt potentsiaalses arengus. Ning lõpetuseks, on tänu Ašoka raidkirjadele avastatud India tõepärane ajalugu.
Kasutatud
kirjandus
Kalda,
Martti „Jumalate poolt armastatud kuningas Priyadaršin Ašoka
raidkirjad“ TLÜ Kirjastus, 2013
Skilton,
Andrew „Budismi lühiajalugu“ Koolibri, 2012
Daniélou, Alain „India ajalugu“ Valgus, 2011
Daniélou, Alain „India ajalugu“ Valgus, 2011
www.britannica.com/biography/Ashoka
www.religionfacts.com/conversion-asoka
https://et.wikipedia.org/wiki/Ašoka
https://en.wikipedia.org/wiki/William_Jones_(philologist)
Subramanian,
Samanth. Ashoka: The Search for India's Lost Emperor by Charles Allen
- review. -
https://en.wikipedia.org/wiki/Charles_Allen_(writer)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar