pĂŒhapĂ€ev, 2. mĂ€rts 2008

Kolisime kappe.

See on Tartus oldud aja jooksul juba kuues kolimine: poolteist aastat Kalda teel, kaheksa kuud Tolstoi tĂ€naval, paar nĂ€dalat Kunstimaja monumentaalis, aasta korrus kĂ”rgemal- Vanemuise 26-3-s, nĂ€dal Tiigi 6-s, kuus kuud Eha tĂ€naval, reedel kolisime sama,viimase korteri tudengikambaga Peetri kiriku lĂ€histele. Maja on uhiuus, meie vĂ”tame korterilt sĂŒĂŒtuse. Usun, et pĂ€rast seda elamispinda ei avane mul niipea vĂ”imalust nĂ”nda korralikku korterit soodsalt ĂŒĂŒrile anda.
Elamine on kena ja kaaslased jÀtkuvalt toredad. Ainult tuba vÔiks avaram olla ning elutoast rÔdule avanev klaasist sein annab edastab ohumÀrke. See-eestvalgust on palju ja mulje on chick.

Tahan kirjutada sektsioonkapist, mille ĂŒks korterikaaslastest meie uude elutuppa vedas. See on tĂ€pselt sama mudel, mis tolmas minu lapsepĂ”lvekoduski. Ema ja isa tuba nimetasime magamistoaks, minu ja Ă”e-venna tube ĂŒhise nimetajaga lastetoaks, suure kapiga elutuba suureks toaks. Seal ta tolmas- lakitud pinnaga nĂ”uka-aegne mĂŒrakas, mida pidi kogu aeg lapiga ĂŒle pĂŒhkima, sest see lausa kiskus endale tolmu peale. Vihkasin seda. Ja vihkasin tema tumepruuni sĂŒngust, tema raskust, millega ta niigi kitsas, inimestevahelistest painetest umbses toas mulle peale Ă€hvardas vajuda.

Seal olid isa sahtlid, mida oli keelatud uurida. Seal oli baarikapp, millest oli kiusatus kommi nĂ€pata kui neid oli. Klaasi taga olid suveniirid, kujukesed, mida ma kordagi ei puudutanud ja kapi peal pĂ”letatud savist ÔÔva tekitava pilguga neegritari pea, mille all peitus magamistoa vĂ”ti. Ema ja isa tuba oli alatasa lukus, kui neid kodus polnud. Ja muigugi raamatud! Riiulid olid tĂ€is tuubitud vanu raamatuid, mille nimed ja asukohad aastate jooksul mĂ€llu sĂŒĂŒbisid, kuigi paljusid neist ma kunagi ei avanud. Paaril korral pĂŒĂŒdsin oma silmanĂ€gemist testida, otsides riiuleist kĂ”ige pisemaid tekste. Aga see oli mĂ”ttetu, sest teadsin tĂ€htede jĂ€rjestust juba ette. Ka Valev Mirtemi teoste ''Kaunid valged laigud'' ning ''Erootika lĂ€bi ajaloo'' asukohad olid mul vĂ€lja uuritud. Neid raamatuid sirvisin salaja, kui kedagi kodus polnud. Kui pĂ”nev ja ohtlik ja erutav. Iga kord tundsin sĂŒdame all valus-rasket kuuma, kui oli kuulda mĂ€rke kellegi kojusaabumisest.

''Mees Vincist'' rasvased tĂ€hes seisid aastaid mu silme ees kui tugitoolis juhtustin istuma. KĂ”ige kummastavam asja juures on fakt, et ma pole seda kunagi lugenud. Olin ju siis juba kunstihuviline, joonistasin, voolisin. NĂŒĂŒd olen kunstitudeng, Ă”pin skulptuuri lĂ€bi ja lĂ”hki tundma, ka Leonardo da Vinci teoste ja avastustega on ammu tutvust tehtud. Kuid seda raamatut ma avanud pole. Rasvastest tĂ€htedest sai justkui sĂŒmbol, mis pidigi ĂŒksi oma uhkuses raamaturiiulil hiilgama. Ehk nĂŒĂŒd on aeg teost lugeda. VĂ”tan selle oma lĂ€himaks eesmĂ€rgiks.

TĂ€na seisab samasugune rarkepĂ€rane kapihunnik meie- tudengite uues korteris. Aga kui ma tugitooli vajun ja mööblimĂŒhakat silmitsen, valdab mind soe ja turvaline tunne. Mingisugune kodu-kindluse mĂ€rk on tulnud lapsepĂ”lvest tĂ€napĂ€eva, sugugi mitte Ă€hvardavana, vaid igava osana minu igapĂ€evastest visuaalidest. Niikaua kui elan siin, Narva maanteel.

1 kommentaar:

Unknown ĂŒtles ...

sa kirjutaksid nagu minu mÀlestusi seoses kapi ja raamatutega:))))

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.