Kolisime kappe.

See on Tartus oldud aja jooksul juba kuues kolimine: poolteist aastat Kalda teel, kaheksa kuud Tolstoi tänaval, paar nädalat Kunstimaja monumentaalis, aasta korrus kõrgemal- Vanemuise 26-3-s, nädal Tiigi 6-s, kuus kuud Eha tänaval, reedel kolisime sama,viimase korteri tudengikambaga Peetri kiriku lähistele. Maja on uhiuus, meie võtame korterilt süütuse. Usun, et pärast seda elamispinda ei avane mul niipea võimalust nõnda korralikku korterit soodsalt üürile anda.
Elamine on kena ja kaaslased jätkuvalt toredad. Ainult tuba võiks avaram olla ning elutoast rõdule avanev klaasist sein annab edastab ohumärke. See-eestvalgust on palju ja mulje on chick.

Tahan kirjutada sektsioonkapist, mille üks korterikaaslastest meie uude elutuppa vedas. See on täpselt sama mudel, mis tolmas minu lapsepõlvekoduski. Ema ja isa tuba nimetasime magamistoaks, minu ja õe-venna tube ühise nimetajaga lastetoaks, suure kapiga elutuba suureks toaks. Seal ta tolmas- lakitud pinnaga nõuka-aegne mürakas, mida pidi kogu aeg lapiga üle pühkima, sest see lausa kiskus endale tolmu peale. Vihkasin seda. Ja vihkasin tema tumepruuni süngust, tema raskust, millega ta niigi kitsas, inimestevahelistest painetest umbses toas mulle peale ähvardas vajuda.

Seal olid isa sahtlid, mida oli keelatud uurida. Seal oli baarikapp, millest oli kiusatus kommi näpata kui neid oli. Klaasi taga olid suveniirid, kujukesed, mida ma kordagi ei puudutanud ja kapi peal põletatud savist õõva tekitava pilguga neegritari pea, mille all peitus magamistoa võti. Ema ja isa tuba oli alatasa lukus, kui neid kodus polnud. Ja muigugi raamatud! Riiulid olid täis tuubitud vanu raamatuid, mille nimed ja asukohad aastate jooksul mällu süübisid, kuigi paljusid neist ma kunagi ei avanud. Paaril korral püüdsin oma silmanägemist testida, otsides riiuleist kõige pisemaid tekste. Aga see oli mõttetu, sest teadsin tähtede järjestust juba ette. Ka Valev Mirtemi teoste ''Kaunid valged laigud'' ning ''Erootika läbi ajaloo'' asukohad olid mul välja uuritud. Neid raamatuid sirvisin salaja, kui kedagi kodus polnud. Kui põnev ja ohtlik ja erutav. Iga kord tundsin südame all valus-rasket kuuma, kui oli kuulda märke kellegi kojusaabumisest.

''Mees Vincist'' rasvased tähes seisid aastaid mu silme ees kui tugitoolis juhtustin istuma. Kõige kummastavam asja juures on fakt, et ma pole seda kunagi lugenud. Olin ju siis juba kunstihuviline, joonistasin, voolisin. Nüüd olen kunstitudeng, õpin skulptuuri läbi ja lõhki tundma, ka Leonardo da Vinci teoste ja avastustega on ammu tutvust tehtud. Kuid seda raamatut ma avanud pole. Rasvastest tähtedest sai justkui sümbol, mis pidigi üksi oma uhkuses raamaturiiulil hiilgama. Ehk nüüd on aeg teost lugeda. Võtan selle oma lähimaks eesmärgiks.

Täna seisab samasugune rarkepärane kapihunnik meie- tudengite uues korteris. Aga kui ma tugitooli vajun ja mööblimühakat silmitsen, valdab mind soe ja turvaline tunne. Mingisugune kodu-kindluse märk on tulnud lapsepõlvest tänapäeva, sugugi mitte ähvardavana, vaid igava osana minu igapäevastest visuaalidest. Niikaua kui elan siin, Narva maanteel.