Fake or real? Teekond unelma lõppu.

Mõned päevad tagasi haigestusin mingisse rõvedasse kurguvalu-palaviku-grippi. Ei saanud neelata, üldine nõrkustunne. Ühtlasi lugesin netist, et paari päeva pärast avatakse üks ühisnäitus, kus oli ka minu nimi osalejana kirjas. Mul polnud sellest õrna aimugi. Kuraator polnud mind näituse ajavahemikust informeerinud, ka mina polnud oma kindlat sõna andnud, et lähiajal üldse midagi valmis jõuan. Ma pole kuigi palju näituseformaadis töid teinud, st SUURI pilte. Mäletan vaid paari talvist vestlust Margus Kiisiga, kus ta mainis, et kevadel, millalgi aprillis-mais on mõni näitus tulemas, kus ka mina osaleda võiksin.
Nii ta läks. Pärast kerget šokki võtsin end kokku ja hakkasin kurguvalu ja palaviku seguses olekus pilti vorpima, jättes kõrvale koolikohustused ja pakilised õppevõlgnevused, mis ikka veel kuklasse hingavad.
Pildi sain valmis, tervis on parem, näitus avatakse Tartu Lastekunstikooli galeriis homme õhtul, 1. aprillil kell kuus.

Täna vaatasin sõber Vahur Afanasjevi uut filmi ''Teekond unelma lõppu''. Esmalt koos sõbratar Pillega, hiljem omaette. Hea film. Tapvalt paljastav, autobiograafiline, ekshibitsionistlik, visuaalselt põnev, musikaalselt kaasahaarav, sotsiaalselt intrigeeriv. Kas autor tõmbas selle teosega endale vee peale või pigem ülistas end kaaskondlaste silmis? Või mõlemat? Eks saame näha.
Aga kindlasti ta päästis oma hinge, iseenda jaoks vähemalt.