Täna veeretasin terve koolitee lausejuppe.

Tartus on hea kui mul on siin armastus.
Tartus on halb kui armastust ei ole.

Tartus on hea kui mul on siin sõpru.
Tartus on halb kui sõpru on liiga palju.

Tartus on hea kui siin purskub loovust.
Tartus on halb kui loojad purskavad üksteisele näkku.

Tartus on hea kui siin on viina.
Tartus on halb kui viina sisse ära uputakse.

Tartus on hea kui peetakse huvitavaid loenguid.
Tartus on halb kui ma loengute ajal huvitult unenägusid pean.

Tartus on hea kui mul on jalgratas.
Tartus on halb kui mu jalgratas ära varastatakse.

Tartus on hea, sest Tallinn on nii kaugel.
Tartus on halb, sest tee Tallinnasse on nii pikk.

Tartus on hea, sest ta hoiab mind endas.
Tartus on halb, sest ta ei lase mind endast välja.

Tartus on hea kui siin õpitakse elu tundma.
Tartus on halb kui ei õpita ennast tundma.

Tartus on hea kui siin elatakse õppides.
Tartus on halb kui õppimine ei elata.

Tartus on hea, sest siin saadakse suureks.
Tartus on halb, sest siin on raske suureks saada.

Tartus on hea kui Emajõgi voolab.
Tartus on halb kui Emajõgi seisma jääb.

Tartus on hea kui luuakse sildu.
Tartus on halb kui sillad ei loo.

Libastusin vihmaussi otsa. Komistasin, kuid ei kukkunud.

Mul on kaubamaja eskalaatori käsipuud palja käega vastik katsuda. Kasutan selleks kinnast või varrukat. Samas, Karlova mõisa viiva trepi raudne käsipuu näib nii sile ja puhas, et tahaks seda keelega limpsida.

Aga Raekoja platsil kohtume me kõik. Armastajad, koolivennad ja -õed, vanad ja noored, õlleklaasisõbradki. Suure kella all, kus Suudlevad Tudengid.